Naisevõtt kui naljaasi
Selline ütlus “kuni surm meid lahutab” on ju igaühele teada. Abielu tundub midagi püha ja igavest. Armastust kahe inimese vahel. Viimasel ajal aga tundub, et võetakse seda “abielu” väga kergelt. Mõni elab koos aastaid, mõni abiellub esimese inimesega tänaval. Ja kas selline ongi tänapäeval normaalne?
Isegi mul on olnud selle “abieluga” kokkupuuteid. Nimelt ma mängin bridži ühes internetikeskkonnas, kus on liikvel igasugustest rahvustest inimesi, kelle profiilikirjeldused ei pruugi vastata üks-ühele. Igatahes mängid ühes lauas ja vahel tutvud ka nendega, kellega sa mängid (eriti jutukad on türklased). Jutustad kuni lihtsalt teksti sees tehakse sulle abieluettepanek, kuna oled ainuke naissoost inimene, kellega ta viimasel ajal rääkinud on? Inimene mõtleb oma ettepanekut täiesti tõsiselt. Teda ei huvita, kui vana ma olen, milline ma olen ega mis on mu lemmikvärv. Selline on siis tänapäeva abielu? Kaks inimest, kes iial kokku saanud ei ole ja kohtusid netikeskkonnas mõnekümne minuti eest. Tundub kurb.
Selle ettepanekuga ei olnud ma muidugi nõus, aga vähemalt, kui elu liiga raskeks kisub, saan minna mehele ühele türklasele ning elada päiksepaistelisel maal teisel pool vett.
Johanna Piibor
© 2024, 129b