Athiveeritud - päev 29.04.2013

Nutt

Eile ma koolis ei kĂ€inud. Ei – mitte sellepĂ€rast, et esmaspĂ€evad ĂŒleĂŒldiselt ei meeldi mulle, vaid seepĂ€rast, et see kaheeurone suur grillburger sealt “Keemia” bussipeatuse putkast ei mĂ”junud mu seedimisele kĂ”ige paremini. Olen mitme klassivenna kĂ€est Facebooki vahendusel kuulnud, et homseks(tegelikult juba tĂ€naseks, sest kell on ĂŒle kesköö) on vaja klassiblogisse kirjutada mingisugune postitus. 100 sĂ”na; tahvel oli mĂ€rksĂ”nasid tĂ€is, aga umbes kirjuta, millest tahad. Nii ma siin siis istun kĂ€suga, et kirjuta postitus millest tahad. Äkki sellest samast burgerist ja kuidas see maitses? Äkki sellest kuidas mu laua peal olev arvuti, nutitelefon ja 19tolline LCD ekraan, mille taha on ĂŒhendatud Playstation 3 on terve tĂ€nase pĂ€eva mu Ă”ppetööd hĂ€irinud ja ma ei suuda midagi selle probleemiga ette vĂ”tta? Olen ju kĂŒll varem ajaveebidesse postitusi kirjutanud, aga praegu ei ole ĂŒhtegi mĂ”tet.

LĂ€hen loen, mida teised on kirjutanud…

Laua peal olev nutitelefon. Vot see minu kallis ja ustav abiline hetkel ei tööta ning viimased kaks pĂ€eva olen kasutanud kĂŒmneeurost lutsu, mis isa mu nooremale vennale ostis, kui too kaks nĂ€dalat ilma elektroonikata koduarrestis istus. Jube telefon. Esiteks on Ă€ratuskell nii vali, et Ă€rataks kaks maja eemal elava 80-aastase vanaproua ka ĂŒles, kui ta juba kell 6 hommikul oma maja ees ei riisuks. Teiseks, ainuke meelt lahutav funktsioon on raadio, mida saab kuulata, kui mingid eriti ebamugavad kĂ”rvaklapid telefonile taha ĂŒhendad, sest teised kĂ”rvaklapid lihtsalt ei ĂŒhildu. Kuigi tegemist on Nokiaga, puudub isegi legendaarne ussimĂ€ng ja telefonis olevad mĂ€ngud on mu vend selle kahe koduarresti nĂ€dala jooksul nii nö lĂ€bi teinud, et neid pole mĂ”tet enam mĂ€ngida. RÀÀkimata sellest, et klahvidel trĂŒkkimine on jube tĂŒĂŒtu ja puuduvad rakendused nagu Facebook, Twitter, Instagram jne. Kuhu ma oma jutuga jĂ”uda tahan?

Ilmselt mĂ”tlevad teised nii noored kui vanad selliste telefonide omanikud, et ma olen ikka tĂ€ielik idioot ja suudan iga asja ĂŒle tohutult vinguda. Mine osta elu ja nii edasi! Eks see nii olegi, aga ma arvan, et ma pole ainuke. Usun, et enamus nutitelefonide omanikud oleksid tohutult pettunud, kui nende poole tuhande eurone nutitelefon katki lĂ€heks ja nad peaks teatud ajaperioodi vĂ€ltel sellist panni kasutama. JĂ€relikult ei peegelda minu reaktsioon mitte minu suhtumist, vaid tĂ€napĂ€eva noorema generatsiooni oma. Nutitelefonid ja muud igasugused nutitelefonid on hakanud meie elu nii tugevalt mĂ”jutama, et need on saanud meie elu osaks. Need on justkui saanud millestki kellekski. Kellekski, kes aitavad meil internetist kĂ”ige raskematele kĂŒsimustele vastused leida, kellekski, kes lahutavad meie meeli igavatel bussisĂ”itudel, kellekski, kelle kaudu me oleme oma sĂ”prade ja tuttavatega 24/7 ĂŒhenduses. Nokia – connecting people. Selle telefoni kohta seda kĂŒll enam öelda ei saaks.

Kuigi tegelikult on need nutitelefonid ĂŒhed ÀÀrmiselt kasulikud vidinad, on ikka natuke kurb vaadata, kuidas koolis istuvad neli klassikaaslast ĂŒhel pingil ja kĂ”igi pilgud ja mĂ”tted on klammerdunud telefonidesse. VĂ”i kuidas noorte Ă”ppeedukus langeb, sest nagunii keskendutakse telefoni piiksumisele ning sellevĂ”rra vĂ€hem probleemile, mis vaatab vastu matemaatika koduses ĂŒlesandes. Mis saab silmast silma suhtlemisest tulevikus … ei oska öelda.

Robert Parelo

29.04.2013

ImetlusvÀÀrne jalgpallikolmapÀev

Mikli_mees

 

Lewandowsky tÀhistamas oma ajaloolist neljandat vÀravat 

KolmapĂ€eva (24.04.2013) Ă”htul tegi Borussia Dortmundi tipurĂŒndaja, Robert Lewandovski, mitmekordset ajalugu.

Signal Iduna Park ehk Westfalenstadion oli vĂ€rvunud kodumeeskonna kollasesse ja musta. KĂ”ik ootasid parimat, kui vastu astuti oma Meistriteliiga hooaja vĂ”ib-olla kĂ”ige tugevamatele vastastele – Real Madridile. SĂŒgisel Real Madrid kĂŒll alistati, kuid ĂŒle noatera.

Juba 8. minutil asuti Lewandowski imelisest vĂ€ravast juhtima, kuid Ă”nn ei kestnud kahjuks piisavalt kaua: kaitseeksimusest lĂ”i Real 1. poolaja lĂ”pus vĂ€rava tagasi ning vaheajale mindi juba masendavate mĂ”tetega, sest tegu oli ikkagi vÔÔral vĂ€ljakul löödud vĂ€ravaga. KĂ”ik muutus aga teise poolaja alguses! Poolakast talent Lewandowski lĂ”i 50., 55. ja 56. minutil Hispaania parimatele vĂ€rava, minnes ajalukku kui esimene mĂ€ngija, kes on kunagi Meistrite Liigas Real Madridile kĂŒbaratriki löönud. Samuti sai ta esimeseks mĂ€ngijaks, kes on kunagi vastastele Meistrite Liiga poolfinaalis 4 vĂ€ravat löönud. Ja mĂ”elda veel! Tegu on mĂ€ngijaga, kes möödunud aasta 15. augustil kaotas meie oma Eesti Rahvuskoondisele 1:0!!!

PÀev varem vÔitis Bayern Munich teist Hispaania giganti FC Barcelonat 4:0. Kuigi toimuvad ka korduskohtumised, tundub, et oodatud El Clåsico (niimoodi kutsuvad hispaanlased Barcelona ja Real Madridi vahelisi mÀnge) finaalist saab Der Klassiker.

 

Margaret Mikli

29.04.2013

NaisevÔtt kui naljaasi

Selline ĂŒtlus “kuni surm meid lahutab” on ju igaĂŒhele teada. Abielu tundub midagi pĂŒha ja igavest. Armastust kahe inimese vahel. Viimasel ajal aga tundub, et vĂ”etakse seda “abielu” vĂ€ga kergelt. MĂ”ni elab koos aastaid, mĂ”ni abiellub esimese inimesega tĂ€naval. Ja kas selline ongi tĂ€napĂ€eval normaalne?

Isegi mul on olnud selle “abieluga” kokkupuuteid. Nimelt ma mĂ€ngin bridĆŸi ĂŒhes internetikeskkonnas, kus on liikvel igasugustest rahvustest inimesi, kelle profiilikirjeldused ei pruugi vastata ĂŒks-ĂŒhele. Igatahes mĂ€ngid ĂŒhes lauas ja vahel tutvud ka nendega, kellega sa mĂ€ngid (eriti jutukad on tĂŒrklased). Jutustad kuni lihtsalt teksti sees tehakse sulle abieluettepanek, kuna oled ainuke naissoost inimene, kellega ta viimasel ajal rÀÀkinud on? Inimene mĂ”tleb oma ettepanekut tĂ€iesti tĂ”siselt. Teda ei huvita, kui vana ma olen, milline ma olen ega mis on mu lemmikvĂ€rv. Selline on siis tĂ€napĂ€eva abielu? Kaks inimest, kes iial kokku saanud ei ole ja kohtusid netikeskkonnas mĂ”nekĂŒmne minuti eest. Tundub kurb.

Selle ettepanekuga ei olnud ma muidugi nĂ”us, aga vĂ€hemalt, kui elu liiga raskeks kisub, saan minna mehele ĂŒhele tĂŒrklasele ning elada pĂ€iksepaistelisel maal teisel pool vett.

 

 

Johanna Piibor

29.04.2013

Surnuaed

Mul asub kalmistu kolme kilomeetri kaugusel ja see on jala minnes jube kaugel, sest ratast meil pole. TĂ€hendab, oli, aga selle varastas eelmisel aastal naabripoiss Andrei, kes ei pidanud paljuks vĂ”tta ĂŒhes ka pesumasina kasutusjuhend. Ta ise seda loomulikult ei tunnista, aga mina tean, sest Peeter ĂŒtles mulle.

Peeter elas 18. sajandil ning oli tĂ€iskohaga ori. Peeter oli parasjagu metsas mĂ”isahĂ€rrale seeni korjamas, kui jahimehed ta pĂ”dra pĂ€he maha lasid. Iga kord, kui Peeter seda lugu jutustab, naerab ta kĂ”va hÀÀlega ja lĂŒkkab mu siis puu otsast alla. Ema lubas Peetri Ă€ra tappa, kui kĂ€tte saab.

Minu esimene armastus oli Sebastian. Sebastian oli 16-aastane, kui ta Aia tĂ€naval heroiini ĂŒledoosi suri. MĂ€letan selgelt, kui muretult ta oma matustel leinava ema tagumikku nĂ€pistas, ise ĂŒlemeelikult itsitades. Sebastian oli vĂ€ga ilus: lĂŒhike, blond ja paks. Mulle meeldivad paksud poisid, vĂ”ib-olla seetĂ”ttu, et ma ise olen peene kondiga. Anorektiline oli vist see sĂ”na… Mina talle ei meeldinud.

Paljud inimesed ei salli surnuaedu, osalt seepĂ€rast, et seal ei toimu kunagi mitte ĂŒhtegi osturallit. ÜlejÀÀnud sada kolm pĂ”hjust liigituvad vastavalt vanusele, soole, jĂ”ukusele jne (Peeter von Brocke, 1723). Ma ei hakka neid ĂŒles loetlema, kĂŒsige mehe enda kĂ€est. Bussid 34A ja 38, peatus Metsakalmistu.

mahhov_1 Mahhov_2 mahhov_3

 

Sebastian, Andrei ja Peeter(Peeter on musta mĂŒtsiga mees, parasjagu sĂ”pradega nalja viskamas)

Ann-Leen Mahhov

29.04.2013

Tiir Mauriitiusel

Mauriitius– India Ookeani pĂ€rl. KĂŒlastasin seda imelist saart 2012. aasta jĂ”ulude paiku koos suurema grupiga. Paiknedes ligemale 900 km Madagaskarist idas ning mitmeid tuhandeid kilomeetreid Indiast lĂ”unasuunas muutub saar muust maailmast eraldatuks. Oma naabersaare Reunioniga naudivad nad aasta lĂ€bi lĂ€hisekvatoriaalset kliimavöödet. Kohalikud on rahulikud ja suhtuvad turistidesse sĂ”bralikult.

rist_saar

Allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/13/Mauritius.png

 

Mauriitius on vĂ€ga liigestatud. Kuna saar tekkis vulkaanilise aktiivsuse tagajĂ€rjel mahub tema  ligemale 2000 km2 pindala sisse nii ĂŒle kilomeetri kĂ”rguseid  mĂ€gesi, kiirevoolulisi jĂ”esĂ€nge kui ka imeilusaid orge. Suurem osa rannast on liivarand, mille laius kulgeb mĂ”nest meetrist mĂ”nekĂŒmneni. Eriti ilusad on laguunid, mida ookeanist eraldavad korallrahud hoiavad vee ka tuulise ilmaga rahulikuna. Kahjuks ei ole mĂ”tet rannast sorgeldama minna, kuna kaldaÀÀrsed korallid on enamuses surnud. See-eest on vĂ”imalik rentida grupi peale paat ja lasta end viia merel asuvate suuremate korallrahude juurde. Delfiinid on paadireisil tihti kaaslasteks ja sukeldudes on suur vĂ”imalus nĂ€ha lisaks kaladele ka kilpkonni.

 

Erki Rist

29.04.2013

UFO-d meie ĂŒmber

UFO-d. VÀga paljud inimesed vÀidavad, et nad on neid nÀinud. Kui natuke internetis ringi otsida leiab palju erinevaid ufode nÀgemise blogisid, kus iga nÀdal lisatakse uusi sissekandeid. Kui paljud neist on maavÀlise pÔritoluga on aga kaheldav.

UFO on ka sĂ”na mida vĂ€ga paljud kasutavad valesti. See on saanud tulnukate ĂŒldnimetuseks, kui tegelikult tĂ€histab see teadmatut lendavat objekti. See vĂ€ljend on ka sĂ”javĂ€es kasutusel. Tulnukaid endaid on aga vĂ€he nĂ€htud. Enamjaolt on nĂ€htakse UFO-sid. Kui aga ilmub vĂ€lja midagi maavĂ€lise olemusega, tekkivad kohe vandenĂ”uteooriad. NĂ€iteks see alles hiljuti leitud Atacama humanoid. 10 cm pikkune inimsese loote moodi olemus. Hiljuti aga selgus, et sellel on inimese DNA ja ta elas 6 kuni 8 aastat. Kuigi kindlad ei saa kunagi olla, oli see olend arvatavsti mingi inimese mutatsioon.

Selle olendi ja muude tulnukatega seotud asjade kohta tuli alles vĂ€lja film “Sirius”. Kui huvitab vaadake Ă€ra. Siin on ka veel mĂ”ned blogid, kus rÀÀgitakse igapĂ€evastest ufode leidudest: http://www.realufos.net/, http://www.ufo-blogger.com/, http://badufos.blogspot.com/

JĂŒri Gramann

 

29.04.2013

Vanametalli uus elu

Kindlasti mĂ€letate te paari nĂ€dala tagust uudist, kus teatati, et Meie Kullakallis Linnavalitsus ostab Saksamaalt 4 kasutatud trammi. Need haruldased isendid on toodetud 1980. aastatel TĆĄehhoslovakkias ning hakkavad linnas liiklema paari kuu pĂ€rast, kui remonttöödega ĂŒhele poole saadud on. Nimelt on vaja kohandada trammid siinsete, kĂ”igile ilu kaanonitele vastavate rööbastega, mis on 67mm vĂ”rra laiemad, kui koonerdavate sakslaste omad. Samuti on vaja vĂ€rskendada veidi vĂ€rvi ning lisada viimase aja tehnika (ja sotsiaalpoliitika) tippsaavutused – validaatorid (endiselt joonib arvuti Ă”igekirjakontroll selle geniaalse uudissĂ”na alla, mis tĂ”estab veelkord, et Tallinna linn on oma ajast kĂ”vasti ees)

On igati tervitatav et linnavalitsus on huvitatud sÀÀraste uunikumide rekonstrueerimisest. Seda enam, et kĂ”nealused muuseumieksponaadi seisuse vÀÀrilised liiklusvahendid tuuakse otse tarbijani, ning nendega sĂ”it on „omadele“ tĂ€iesti tasuta! Kes ĂŒtles et avalik vĂ”im ei toeta kultuuri!?

Siiski on nendel mitte-just-kĂ”ige-uuematel trammidel ka mĂ”ned puudused. Vana tramm on nagu vana naine – vĂ”id ta ju krohvikihiga kinni katta, kuid sisemuses tekib ikkagi vÔÔrastav tunne – lĂ€ige ei ole enam see mis varem ning ka materjalid tunduvad olevat rohkem kulunud ning nahksed detailid, (istmekatted) vĂ”ivad olla vĂ€lja veninud. Kunagi ideaalselt toiminud keredetailid on deformeerunud ja purunemisohtlikud. Samas on ka mĂ”ne pisikese rikke korral (eriti hommikuse tipptunni ajal) tööle ruttavate tallinlaste jaoks ĂŒks tibatilluke trammiummik unustamatuks kultuurisĂŒndmuseks, mis kuulub endise kultuuripealinna igakuiste sĂŒndmuste hulka ning ehk pakuvad „uued“ trammid seda lÔÔgastavat kogemust veelgi tihedamalt.

talvik_1

Üks eriti seksapiilne trammiummik – Foto: Tanel Meos

Igatahes sain linna restaureerimistuhinast lisaks tuhandetele teistele linnakodanikele indu ka mina – nimelt otsustasin oma vanaisa igivana jalgratta (proovige neid kolme sĂ”na 10 korda hĂ€sti kiiresti hÀÀldada ;)) korda teha ning pealinna suviste tĂ€navaaukude vahele vigursĂ”itu tegema minna. KĂ”nealune iludus on NĂ”ukogude liidu ÀÀrealadel asuvas ausas vene tehases töökate (ja ĂŒldse mitte viinalembeste ;)) seltsimeeste poolt hoole ja armastusega kokku monteeritud ning seejĂ€rel Eestisse toodud, kus tema auvÀÀrses, igikestva vedrustusega sadulas on tuhandeid kilomeetreid lĂ€bitud. Peale minu kĂ€te vahelt lĂ€bi kĂ€imist saab ta loodetavasti tagasi ka oma esialgse (vĂ”i veelgi ilusama) vĂ€lisilme ning vahepeal kaduma lĂ€inud liikumisvĂ”ime.

Õnneks on jalgratta remont oluliselt odavam, kui nende trammide ĂŒmberehitus – vaja on ju vahetada vaid kummid, vĂ€rvida ĂŒle raam, timmida kodaraid ja veel nipet-nĂ€pet pisitegevusi. TĂ”si, avariioht vĂ”ib olla pisut suurem, kui moodsa, 21. sajandi jalgratta puhul, kuid vĂ€ike rattaparandus teeÀÀres lisab kindlasti vĂ€ikse pĂ€ikesekiire igasse sombusesse Eestimaa suvepĂ€eva.

Teisest kĂŒljest on aga vanal rattal uuematega vĂ”rreldes oluliselt vĂ€hem osasid, mis vĂ”ivad katki minna. Lihtsuses peitub ilu – pole kĂ€ike, pole probleemi. Lisaks kĂ”igele nĂ”uab vana ratas suuremat fĂŒĂŒsilist pingutust, mis aitab lihased ilusti punni ajada ning teeb mu sÀÀred seksikalt jĂ€medaks nagu Tori hobusel 😉 Samal kiirusel rohkem trenni – mis on koos minu alatreenitud sĂ”pradega rĂ€nnates oluliseks boonuseks.

Siinkohal kutsun kĂ”iki ĂŒles oma kuurinurgas vedelevaid (olete Ă”nnelikud kui teil kuur on ning eriti Ă”nnelikud, kui seal veel sellist vÀÀrtuslikku kraami leidub) vanu jalgrattaid (mida te seni vĂ”ib-olla et vanarauaks olete pidanud) restruktureerima. Juhul, kui vajate seejuures abi, siis guugeldage stiilis „How to repair old bicycle“ vĂ”i ĂŒldisemat laadi nĂ”uannete jaoks lihtsalt „Kuidas teha sitast saia?“

Mul on ÀÀrmiselt kahju, et kĂ€esolevaga lĂ”pulejĂ”udev blogipostitus sedavĂ”rd pikaks venis, kuid paraku ei ole vĂ”imalik meie hiiglaslike teeaukudega hiiglasliku metropoli suurejoonelise linnavalitsuse ĂŒliambitsioonikaid (ja minu veelgi ambitsioonikamaid) ideid lĂŒhemalt kommenteerida. Palun siiralt vabandust, kui teil nĂŒĂŒd minu sĂŒĂŒ lĂ€bi mĂ”ne Facebooki sĂ”bra postitus laikimata vĂ”i kalli Anu pĂ€ris-oma-meelelahutusportaali – Elu24 seksiteemaline igakĂŒlgselt arendav artikkel lugemata jĂ€i. Samuti sellepĂ€rast, et te neid tegevusi nĂŒĂŒd öösel oma uneaja arvelt tegema peate
 aga mis seal ikka – elu ongi karm.

talvik_2

 

Pildi autor: Urmas Nemvalts

 

Martin Talvik

29.04.2013

ma kuulen sind gaussi kÔvera teisest otsast

tĂ€na hommikul (praegu on kevad ja suvi on kohe tulemas) mĂ”tlesin et tallinnas on pĂ€ris mitu parki. Pargid on töökohtade, kodude ja kaubanduskeskuste kĂ”rval öö ja pĂ€evaelu tuiksooned. Parke on kĂ”ige mugavam liigitada inimeste jĂ€rgi (ja teatud inimesi parkide jĂ€rgi), sest muus osas (nĂ€iteks maastikuarhitektuurilt) erinevad need ĂŒksteisest ĂŒsna vĂ€he (erinevad veel paiknemise osas, aga mingi territooriumi mÀÀratlemine mustamĂ€e vĂ”i kesklinna pargina omab minimaalset linnakultuurilis-sotsiaalset tĂ€hendust ja parkide liigitamine linnaosa keskmise inimese alusel oleks ebaaus ja -tĂ€pne).  tuvi park, tĂŒve park, hirve park, hella park, skeit park, mĂ€nni park, taani kuninga aed park ja politsei park (poolik loetelu). Niisiis, kui parke vĂ”iks inimeste jĂ€rgi liigitada, aga liigitusega tutvuja (vĂ”i liigitaja) neid nimeliselt ei tunne („kesse enar on???“), tuleks parke liigitada inimeste omaduste jĂ€rgi. Milliste omaduste? vanus, sugu, rahvus, juuksevĂ€rv, keharĂ”ngad, aksessuaarid, riided (jaguneb omakorda: pĂŒkste hargivahe kaugus kubemest,  nahkriiete suhe puuvilla ja muusse mugavasse, sobiva kehakatte puudumine, pĂŒksisÀÀre ja jala ĂŒmbermÔÔdu keskmine suhe jne).Liigitaja peaks silmas pidama, et vaadeldavate ja kaardistatavate omaduste nimekiri oleks tĂ€ielik ja mitte ĂŒht rĂŒhma eelistav vĂ”i mĂ”nd kĂ”rvalejĂ€ttev (kuigi mĂ”ne tahaks kĂŒll kĂ”rvale jĂ€tta). See on raske töö, tegelen igaks juhuks millegi muuga.

 

Karl-Sander Erss

29.04.2013

<3 Singapur <3 : algus

Imesid juhtub harva.

NĂŒĂŒdseks pisut enam kui kolm kuud tagasi, veetsime me Ukuga unustamatu nĂ€dala teisel pool maakera teadust tegemas. Vaatamata veerandaastasele (ĂŒlipingelisele) vahele, on Ă”nnelikud mĂ€lestused veel ahjusoojad ning jagamist ihkavad.

TĂ€pselt 7 jahedat kuud tagasi kutsus Ă”ppealajuhataja meid Ukuga ĂŒlimalt informatiivsest  fĂŒĂŒsika tunnist enda kabinetti, et anda edasi tĂ€htis teadaanne. Nimelt, et just meie oleme valitud Eestit esindama Singapuri, noorte teadusfoorumil. MĂ”ned formaalsused, kooli tubli veenmisvĂ”ime ja nii see pall veerema lĂ€kski.

Esmalt, kerge ettekujutuse loomiseks, paar sÔna linnriiksaarest, kuhu meid saadeti

TÜÜPILINE SINGAPUR:

  1. NÀtsu nÀrimine on seadusega keelatud.
  2. SĂŒĂŒakse pulkade ja LUSIKAGA. (selliseid asju nagu nuga ja kahvel ei eksisteeri)
  3. Majad on seinteta.
  4. KÔikides inimestes voolab liliputtide veri (Vaene Uku
)
  5. Bussides valideeritakse sÔitu 2 korda (VÔtke eeskuju!)
  6. Piimaninade kindel surm (Kohupiim ja keefir on tulnukad)
  7. Inglise keel, mis kĂ”lab hiina ja malaisia keele sĂŒmbioosina
  8. Tee piimaga (Ebaoriginaalne? Uskuge mind, isegi inglased pole sellised musta tee, piima ja mingite umbmÀÀraste mustade kummipallikeste kokteili fanaatikud kui nemad.)
  9. Ühest RIIGI otsast kulub teise otsa sĂ”itmiseks kĂ”igest 1 TUND. (VĂ”rdluseks: ma sĂ”idan tavaliselt mööda Eesti kĂ”ige modernsemat pĂ”himaanteed mööda kooli 45min)
  10. Terve linn on nagu ĂŒks suur bioloogiaĂ”petajate paradiis.
  11. Soe looduslik duƥƥ on garanteeritud (Kuiva ilmaga vÔtab mÀrgumine sama palju aega)

Ja mÔned ootused/lootused/eesmÀrgid enne reisi algust (mis olid 100% tÀidetud):

  • Esindada Eestit +
  • Leida uusi sĂ”pru +
  • Suurendada enda huvi loodusteaduste vastu +
  • Laiendada silmaringi +
  • Muutuda avatumaks, julgemaks ja tolerantsemaks +
  • Praktiseerida inglise keelt +

 

 

Mis seal ikka, asume asja juurde


Reede 18.01.2013

Kell oli 7 hommikul kui Ă€ratuskell mind magusast unest Ă€ratas. Eelnev Ă”htu oli pika peale veninud, ning mitmed asjad pakkimata jÀÀnud, ka elektroonika vajas laadimist. TĂ€pselt kell 10.30 istusime jÀÀkĂŒlma autosse ja pĂ”rutasime lennujaama. Kui pĂ€ris aus olla, siis ma ei olnudki nii elevil kui ootasin. Lennujaamas passimine kustutas aga viimsegi elevussĂ€deme. Algas lĂ”putult pikk  kohalesĂ”it.  Meie lennumarsruut oli jĂ€rgnev: Tallinn-Kopenhaagen, Kopenhaagen-Istanbul, Istanbul-Singapur.

MĂ€letan, et iga peatusega lĂ€ks ilm aina hullemaks (Kui Tallinnas oli ilm selge ja vĂ€ga kĂŒlm (~-10), siis Kopenhaagenis lisandus sellele ka tuul ning TĂŒrgis sademed.) ning internet vĂ”imatumaks (Ega minusugune fesarisĂ”ltlane ju ilma ei saa
 paraku). Kuid vaatamata sellele leevendasid Kopenhaageni hiiglaslik lennujaam ning Istanbuli tasuta maiustused hilinenud lendudest pĂ”hjustatud tĂŒdimustunnet.

LaupÀev 19.01.2013

Äratus kell 3 öösel, et meid toita, oli leebelt öeldes ĂŒllatav. Meeldivaks osutus see, et lisaks söögile jagati ka muud kraami  ning ekraanidel jooksis mÀÀratu filmivalik. LĂ”puks, 1000 aasta möödudes saabusime kauaoodatud sihtkohta.

Ärevus kasvas. Kus mu kohver on? Kes meile vastu tuleb? Mis ma tegema pean? Kuidas ma hakkama saan, kui keegi minuga rÀÀkima hakkab? Miks ma siin olen? KĂŒsimused takistasid hingamist, paar vĂ€ljas veedetud minutit olid lĂ€mmatavalt palavad. Tsiviliseeritud „troopikamajas“ ootasid meid ees kaks vĂ€ga jutukat ja sĂ”bralikku neidu, kes lisaks meie turvalisele kohale toimetamisele viisid lĂ€bi linna kiirekskursiooni, tutvustusringi ning pommitasid meid hirmuĂ€ratava intensiivsusega kĂ”iksugu kĂŒsimustega.

See, mis meid ees ootas, oli lihtsalt vaimustav! Selgus, et sealne Ă”ppijaskond varieerub mudilastest ĂŒlikooli tudengiteni, kohalikest vĂ€lismaalasteni. Lisaks mitmele hiiglaslikule Ă”ppehoonele oli terve rida ĂŒhiselamuid ja koolivĂ€liste harrastuste ruume, klubisid ning platse (nt. bĂ€ndiruumid, jĂ”usaal, tennisevĂ€ljakud jne).

JĂ€rgnes kiire registreerimine ning improviseeritud ringkĂ€ik ĂŒmbruskonnas. VÔÔra koti olemasolu toas tĂ”endas, et toakaaslane oli juba saabunud.

Juba esimesel Ă”htul eraldati mind oma kullakallis Ukust ning paigutati erinevatesse töörĂŒhmadesse. Saatuse kentsakal tahtel ei olnud minu grupis mitte ainumatki   euroopa kultuuri esindajat. Lisaks singapurlastele kuulusid sinna vahvad noored Koreast, Malaisiast, Indiast ja Taist. Tunnistan, et ma pole kunagi varem nii nĂ€rvis olnud, kui tol esimesel Ă”htul. Kujutage ette pilti, kus keset haaravat maffiamĂ€ngu siseneb tuppa heledapĂ€ine, suuresilmne, eksootiline hilineja kusagilt pĂ€rapĂ”rgust nimega Estonia. Ja kĂ”ige hullem oli veel ees 
 ma pidin kĂ”ikide oma rĂŒhma liikmete nimed pĂ€he taguma. PĂ€rast ĂŒĂŒratut kultuuriĆĄokki avanes mul lĂ”puks vĂ”imalus toas rahuneda. Ma analĂŒĂŒsisin kuuldut ja nĂ€htut ning mĂ”tlesin, et jĂ€rgnevate pĂ€evade jooksul ma suren…

Minu salapÀraseks toakaaslaseks aga osutus armas singapurlane, kellesse oli tÔsiselt raske mitte kiinduda.

Sellest, kuidas minu seiklused edasi kujunesid ja MIKS minu mulje muutus, lugege jÀrgmises postituses.

 

Kristel Roots

29.04.2013

Simulaakrum

Selle aasta 109. pĂ€eval kĂ€isin Von Krahli teatris vaatamas ĂŒhte kummaliseimat etendust, mida ma kunagi nĂ€inud olen. See vĂ€ljendub juba pealkirjas- “Simulaakrum”. Ladina keelest tulnud sĂ”na tĂ”i kasutusele ĂŒks tark filosoof Baudrillard, kelle sĂ”nade jĂ€rgi on simulaakrum konstrueeritud, simuleeritud maailm – reproduktsioon, mis tekitab algse tegelikkusega sideme kaotanud iseseisva reaalsuse.

Algselt keerulisena tunduv seletus on tegelikult lĂ€bi lavastuse silmade lihtne – makettidest loodud konstruktsioon, kus tegevus paberist vĂ€lja lĂ”igatud figuuridega toimub, ĂŒhtib reaalse elu ja reaalsete inimestega (kes ei pruugi tingimata nĂ€itejad olla!). Kaamerasilma abiga on mĂ”lemad osad sujuvalt sujuvaks tervikuks ĂŒhendatud ning publikule kolmelt suurelt ekraanilt jĂ€lgitav.

Lavastus on tÔeliselt kaasahaarav- pÔnevusmoment tekib juba saali sisenedes, kui ukse peal seisev politseimundrisse riietatud noormees publikule pÀikeseprille jagab.

Loomulikult kehtib Von Krahli lavastustele iseloomulik seadus- kui teatrietenduses nÀitleja rolli ei soovi vÔtta, siis Àra esiritta istu.

 

 

Hanna Kaarin Hermlin

 

29.04.2013