Arhiveeritud - kategooria: ‘9. kl’

Ãœhiskatsed

Reedel, 9. aprillil toimusid kõikidele üheksandikele gümnaasiumi sisseastumiskatsed. Praeguse koroonaseisundiga aga muutus tõsine üritus, milleks olime terve aasta õppinud, hoopis humoorikaks verifitseerimise tsükliks, mille jooksul tegi individuaal ennustatavalt oma ID-kaardist 30+ pilti. Kui see aga praeguseks kõrvale jätta, nõustub valdav enamus, et katsete stressirikkaim osa oli just ajapiirang, milles 30 minuti jooksul oli meile antud 18 füüsikaülesannet ja eelneva 30 minutiga 8-9 eesti keele ülesannet, millega kõik omadega mäele ei jõudnudki (lisaks olid ka eraldi ajad matemaatikale ja inglise keelele). Ãœlesandeid oli igasuguseid, alustades loogikast ja lihtsatest arvutustest lõpetades puhtalt keeletaju ja silmaringi ülesannetega, milles irooniliselt lausega “ära hõiska enne õhtut” antigi meile laks karmat, et  olime jõudnud ülesandele 6 veel kümne vaba minutiga ja uskunud, et aega on küllalt. Klassis nõustutakse aga, et igaüks tegi oma parima ning eks ajaga selgub, kuidas kõigil läks.

Kirjutas Renate

12.04.2021

Võit tuli dopinguta!

Teisipäeval, 2. veebruaril sõitsime paralleelklassidega Kõrvemaale suusatama ja õppimisest ajusid tuulutama. Kohale jõudsime kella kümne paiku. Arvestades seda, et eesti rahva keskmine inimene on teisipäeva hommikuti töölaua taga, oli Kõrvemaal peale meie talvitamas vaid paar inimest. Kui vanaema tehtud lihapirukad ja kuivad sokid olid telki hoiule antud, panime suusad jalga, et rada sisse õnnistada. Kõigepealt ootas meid ees soojendus ja siis teatevõistlus. Teatevõistluse meeskonda kuulus 3 poissi + 3 tüdrukut. Meie klassi esindasid Jan, Oskar, Kaspar, Anni, Birgit ja Mila. Võistlussõitu alustas Anni, kes küll polnud mitu aastat suusatanud, kuid siiski libises tema suusk kiiresti. Lõpuspurdi tegi meie klassi suusatamise au ja uhkus Oskar. Jõuad vaevalt öelda “dopinguskandaal” ja Oskaril juba 800 meetrit seljataga. Kuulujuttude kohaselt edastasime paralleele lausa kolme minutiga!

Peale teatevõistlust läks igaüks omas tempos pikemale suusarajale. Kahjuks oli meil aega ja üldist suusaoskust liiga vähe, et meid lubataks 19km pikkusele rajale. Enamasti suusatati 3- ja 5-kilomeetriseid ringe. Kõrvemaa suusaradade talvine metsamaastik läheb küll selle talve ilusaimate mälupiltide hulka.

Kui suusk ei tahtnud enam libiseda, läksid paljud tasuta tuubisõidule Kõrvemaa kelgunõlvadele. Just nendel nõlvadel üritasid meie klassi poisid tuubisõidu rekordit teha: Palvetame, et see link töötaks!

Peale kelgutamist ja suusatamist oli aeg energiavarusid täiendada. Üks hea rasvane ja KUUM frikadellisupp leivaviiluga oli suusapäeva lõpetuseks nagu kirss tordil. Supp oli nii kõrvetavalt kuum, et mõned panid supi sisse jahutavat lund. Järgmisel päevalgi andis kõrvetada saanud keel koolisööklas tunda.

Bussiga tagasi Tallinnasse jõudes ei ole midagi kahetsusväärsemat, kui mõelda, et järgmine suusapäev on alles järgmisel aastal. Kohtumiseni!

Huvitavaid tähelepanekuid suusapäevast:

  • 5km rajal võis tähelepanelik suusataja märgata Karl-Ustavit Märteni ja Mathiase valvsa pilgu all keset rada päikest võtmas
  • Oskar suusatab nagu välk
  • Tuule suusatas kolm numbrit suuremate suusasaabastega ja isa suuskadega
  • Chris lürpis näljaselt suure lusikatäie suppi, enne kui ta aru sai, et see on KUUM
  • Mati Alaveri mainiti vähemalt korra
  • Peale edukat suusapäeva paneks kesklinnaski suusad alla

07.02.2021

“Kalevipoeg” ja loomingulised tööd

Detsembrist jaanuarini esitlesime kirjandustunnis üksteisele “Kalevipoja” loomingulisi töid. Kõik loomingulised tööd põhinevad eestlaste rahvuseeposel “Kalevipoeg”. Meile anti vabad käed, mistõttu valmisid väga põnevad ja eriilmelised tööd.

Otto koomiks

Otto koomiks

Renate joonistus

Mirteli ja Pauliine luuletus

Johannese ja Jani ülesanne

Mirteli ja Nora ülesanne

Tuule ja Birgiti piparkoogist Lennuk

Mila skulptuur

Markuse ja Kaspari plakat

Miia ja Meriliisi lauamäng

31.01.2021

Kui kassid on kodust ära, siis on hiirtel pidu

Kes oleks osanud arvata, et 2020. aasta detsembrikuu Tallinna Reaalkoolis saab avapaugu ilma gümnaasiumiosata (loe: koorekihita)? Pandeemia peatamiseks saadeti koju kõik gümnaasiumiklassid Tallinnas. Arvutuste kohaselt teeb see üheksandikud kõige vanemateks koolis füüsiliselt kohal käivateks õpilasteks. Esimene ja viimane nädal kõige eakamatena möödus kahtlemata huvitavalt…

Esmaspäeval, 30. novembril kooli minnes on garderoobis õige vähe trügimist. Meist vasakule jäävates garderoobivahedes on kuulda vaid tolmu langemist jalanõukottidele. Ka valimisplakatite, jõulutulede ja patjadega kaunistatud gümnaasiumirahvale mõeldud istumisala näib nukker. Nii ei jää see kauaks. Peagi täitub istumisala rõõmsate üheksandikega, kellel on au seal kõige vanematena istuda. Ah et selline see tunne siis ongi! Nelikkatsed on hägune minevik, õpetajad ei tuleta pidevalt meelde, et see ja teine ülesanne tulevad kindlasti katsetele, sa naudid rahulikult oma Kirjut Kiisut ja mõtiskled rebaste nädala sündmuste üle.

Lisaks imelikult laiutavale tühjusele terves koolis, oli koolimajas võimalik märgata veel midagi veidrat. Terve nädala jooksul kurtsid paljud madalate temperatuuride üle. Eriti karm oli nädala alguspool, kui keegi ei olnud külmkapis olemiseks valmistunud ning kandsid villaste kampsunite asemel õhemat kehakatet. Algul tekkis küsimus, et kas koolimaja kütmine tõesti lõpetati, sest koolis käivat rahvast oli vähe, kuid selgus, et radiaatoritest õhkub soojust. Seetõttu on jahedatele ilmadele meie koolis kaks selgitust.

  1. Reaalkool on ajamas koroonaviirust majast välja, hoides lahti kõiki aknaid.
  2. Põhikooliõpilased tootavad liiga vähe CO2, et muuta neljanda korruse ruumid umbseks ja ühtlasi ka soojemaks.
Soe radiaator

Soe radiaator

Teisipäeval sai meie klass kergendatult hingata. Nimelt oli keegi 8.a klassis andnud positiivse koroonaproovi ja nemad saadeti koju eneseisolatsiooni. Ukse peal küsis valvelauatädi sisenejatelt nende klassi numbrit, et 8.a õpilastele teavitada kojuminekust. 9.a aga istus vaikselt 208 klassis matemaatikaülesannete kallal pusides. Siis hakkas meie klassijuhataja Helen Kaasik puudujaid üles märkima. Meriliisi puudumise tõttu küsis õpetaja Mirtelilt, et kas tema teab, miks Meriliis puudub. Ãœle klassi polnud eriti kuulda, mida Mirtel vastas, kuid kuuleme sõnu nagu Meriliis, koroona, test. Õpetaja lubas Mirtelile, et vahetunni saabudes läheb uurib asja. Ärevil olekus lahendame ülesandeid edasi. Ãœsna pea astus uksest sisse Meriliis. Oh seda üllatust! Meriliis selgitas, et peauksest sisse jõudes küsis valvetädi, mis klassist ta on. Meriliis vastas küll 9.a, aga ta saadeti koju ja öeldi, et tema klassis avastati koroona. Meriliis istus juba trollis, kui Mirtel talle sõnumi saatis. Meriliisi üllatuseks istus terve 9.a koolis matemaatikatunnis. Seekord meil vedas, sest kes tahaks eneseisolatsiooni jääda…

Kolmapäeval saabus seitsme maa ja mere tagant eneseisolatsioonist Otto taas kooli. Segastel asjaoludel polnud Otto eelmine öö üldse sõba silmale saanud, kuid otsustas siiski kooli tulla.

Siis jõudis kätte oodatud neljapäev. Peale mõningaid koolitunde algas bioloogiaolümpiaadi koolivoor. Meie klassist võttis osa rekordiliselt 30 õpilast!!! Meile jäi selline mulje, nagu oleks selle üle õpetajate toas muheletud, sest vähemalt 6 õpetajat mainisid meile meie suurt osavõtjate arvu. Tehke järgi ;).

Reede, 4. detsember sai meile saatuslikuks. Viimaseks tunniks koolimajas (see aasta) jäi meile keemia. Õpetaja Martin Saar täheldas tunnis:”Te olete täna kuidagi eriliselt vaiksed.” Vaiksed olime sellepärast et meie seas oli midagi erilist, mida me veel tol hetkel ei teadnud. See midagi erilist oli viirus. Mis eriline viirus meie seas oli, see jääb lugejatel endal välja mõelda.

10.12.2020

Auväärne 139. sünnipäev

Teisipäeval, 29. septembril tähistasime enda armsa kooli sünnipäeva. Õpilased olid riietatud pidurõivaisse ning meie klassi õpilaste rinnus võis näha eelmisel õppeaastal saadud põhikooli lõpumärke. Staadionil toimus sünnipäeva ametlikum pidu, kus kuulasime direktori kõnet, aplodeerisime koolikaaslastele heade õppetulemuste eest ning sõime pitsat.

Palju õnne sünnipäevaks!

PS. See õppeaasta on kooli vanus sama, mis meie lennu number!

29.09.2020

Matemaatikalaager Kurgjärvel

Meie klassijuhataja Helen Kaasik organiseeris meie klassile 10.-12. septembril toimunud matemaatikalaagri Kurgjärvel. 10. septembril peale tavapärasest lühemat keemiatundi ootas meid G.Otsa tänaval buss. Kell pool neli hakkasid näljased matemaatikahuvilised bussiga Kurgjärve poole sõitma. Laagrisse sõitis meid ainult 21 inimest 31-st. Kella kuue paiku olime jõudnud Lõunakeskusesse, kus me enda moonakotte täiendasime. Oskar hoolitses ka saunajookide eest (loe: ostis kalja nagu õigele eestlasele kohane). Peale seitset jõudsime Kurgjärvele, kus paljud enda Kurgjärvel veedetud spordilaagritest heietama hakkasid. Taas kord olime näljased ja läksime õhtust sööma. Õhtu hakul läksid poisid korvpalli mängima ja osad tüdrukud läksid ümber Väikjärve jalutama. Sügise algusele kohaselt kasvas järve ümbruses mitmesuguseid seeni, mida me enda mükoloogiaalaste teadmistega määrata proovisime. Poiste korvpalli oli tõsiselt huvitav jälgida, sest nad mängisid pooleldi pimedas, enamik kandis sileda tallaga linnajalanõusid ning plätusid (!) ja puitlaudadest korvpalliplats oli täiesti libe. Kuigi tingimused mängimiseks polnud suurepärased, olid poisid emotsioonidega asja juures.

Reede hommikul kell kümme võis meid leida õppeklassist, kus peagi pidi hakkama matemaatikatund. Tunde andis meile Tartu ülikooli õppejõud Raili Vilt. Ennast kirjeldas ta nii: “Ma ARMASTAN matemaatikat, aga see ei tähenda, et ma seda oskaksin.” Tema tunnid olid väga huvitavad, aga kindlasti mitte lihtsad. Ta jagas meile kõigile töölehed, kus oli kokku peaaegu sada olümpiaadiülesannet. Tund kestis väikse vaheajaga kuni lõunasöögini. Peale lõunasööki saatsime Anni jalgsi Haanjasse bussi peale, kus paljud ka külapoes käisid. Haanjas märkasime väga vahvat bussipeatust, mis oli kaunistatud erinevate suuskadega.

Pärastlõunases tunnis tegime arvutusülesandeid lahendades jällegi suurt ajutööd. Tunni lõpupoole näitas õpetaja meile matemaatilist kaarditrikki ning seletas ka, kuidas isikukoodi viimast numbrit arvutada. Kokkuvõtteks võib öelda, et need matemaatikatunnid avardasid meie matemaatilist mõttepilti üpris palju. Kui senikaua oli meie klassiekskursiooni nimetus matemaatikalaager, siis peale tunde kutsus meie klassijuhataja seda spordilaagriks ja soovitas meil soojalt sporti teha.

Kell pool viis oli tüdrukutel aeg sauna minna. Mõned tüdrukud ei riskinud sellisel nohu- ja köhaperioodil sauna minemisega (eriti kui iga haigus võrdub teiste silmis koroonaga), seega sauna läks ainult kuus tüdrukut. Sauna minejatest külmavares polnud keegi, seega kõik peale Mirteli (kellel oli siiski väike nohu) hüppasid ka vette. Kui tüdrukud olid saunatamise lõpetanud, oli aeg poistel sauna minna. Poisid said tänu Oskarile saunas isegi kalja juua!

Pärast õhtusööki kogunes enamus klassist tenniseväljakutele tennist mängima, vaatama või pallipoisiks. Kaspari eestvedamisel said väljakul kokku meie klassi Anett Kontaveit (Nora) ja Rafael Nadal (Johannes) ning nende paarilised. Selgelt öeldes mängisid Nora ja Birgit Johannese ja Kaspari vastu paarismängu. Matš oli äärmiselt tasavägine ja pingeid pakkuv. Öö hakkas õhtut juba enda embusesse võtma, kuid viigiseisust 5:5 oli vaja edasi mängida, et võitja selgitada. Lõpuks otsustasid tüdrukud enda varutrumbid mängu panna ja mängu lõpetada seisuga 7:5. Kasparile see aga ei sobinud ning ta esitas Norale ja Birgitile järgneval hommikul väljakutse: mängida uus matš. Peab veel mainima, et mäng poleks saanud toimuda ilma kiirete pallipoistete, pealtvaatajate ja kõrvalväljakul olevate mängijateta, kes on kõik 139. a klassil olemas!


Kes ei vaadanud, see ei tea, aga 11. septembri õhtul tuli telekast üks väga hea film. Nimelt just “Kariibi mere piraatide” pärast kogunesid kõik tüdrukud Mila ja Tuule tuppa teleekraani ette. Vaatasime filmi senikaua, kuni tulid poisid taskulampidega ja kutsusid ümber järve jalutama. Osad tüdrukud jäid tuppa filmi vaatama. Kokku läksid pimedas jalutama umbes pool esialgsest 9.a klassist. Peale jaltuskäiku jagas meie klassijuhataja kõigile parandatud matemaatika kontrolltööd kätte ning arutati koroonaviirusest, sisseastumiskatsetest ja muudestki asjadest. Lisaks oli huvitav jälgida, kuidas Märten ja Tristan üritasid WIFI-t kinni püüda.

Märten üritamas WIFI-t püüda

“Kariibi mere piraatide” lõpuks oli väiksesse tuppa kogunenud juba 14 inimest. Peale filmi vaadati nii järgmist filmi kui ka vesteldi maast ja ilmast. Kaspar vaatas hoolikalt tennist ja analüüsis seda, et homseks matÅ¡iks paremini valmis olla. Poole ühe paiku saatis Helen Kaasik meid laiali ja igaüks läks oma koikusse iluund magama.

Laupäeva hommikul jätkus tennis. Seekord polnud Nora ja Birgit Johannese ja Kaspari vastu sugugi halvemad, olgugi et Kaspar terve öö otsa teooriat harjutas. Mäng oli taas kord tasavägine, kuid ikkagi jäid peale tüdrukud 6:4. Kuna mitte sugugi ei tahetud mängimist lõpetada, siis tehti veel segapaari ning kõige lõppu tegid Johannes ja Nora ühe üksikmängu. Helen Kaasik oli väga õnnelik, et ta lõpuks ometi nägi, kuidas Johannes ja Nora tennist mängivad, sest ega ta ju klassi ees õpetades seda ei näe :).

Juba pool kaksteist sõime varajast lõunat, sest meil oli tarvis Tallinna poole ajama hakata. Enne kella nelja saabusime Reaalkooli ette. Suurimad tänud Helen Kaasikule, kes andis meile võimaluse klassiga aega veeta sellisel keerulisel ajal (koroona). Laager Kurgjärvel oli läbi ja lõhki imeline! Püsige terved!

Birgit

12.09.2020