Kui kassid on kodust ära, siis on hiirtel pidu
Kes oleks osanud arvata, et 2020. aasta detsembrikuu Tallinna Reaalkoolis saab avapaugu ilma gümnaasiumiosata (loe: koorekihita)? Pandeemia peatamiseks saadeti koju kõik gümnaasiumiklassid Tallinnas. Arvutuste kohaselt teeb see üheksandikud kõige vanemateks koolis füüsiliselt kohal käivateks õpilasteks. Esimene ja viimane nädal kõige eakamatena möödus kahtlemata huvitavalt…
Esmaspäeval, 30. novembril kooli minnes on garderoobis õige vähe trügimist. Meist vasakule jäävates garderoobivahedes on kuulda vaid tolmu langemist jalanõukottidele. Ka valimisplakatite, jõulutulede ja patjadega kaunistatud gümnaasiumirahvale mõeldud istumisala näib nukker. Nii ei jää see kauaks. Peagi täitub istumisala rõõmsate üheksandikega, kellel on au seal kõige vanematena istuda. Ah et selline see tunne siis ongi! Nelikkatsed on hägune minevik, õpetajad ei tuleta pidevalt meelde, et see ja teine ülesanne tulevad kindlasti katsetele, sa naudid rahulikult oma Kirjut Kiisut ja mõtiskled rebaste nädala sündmuste üle.
Lisaks imelikult laiutavale tühjusele terves koolis, oli koolimajas võimalik märgata veel midagi veidrat. Terve nädala jooksul kurtsid paljud madalate temperatuuride üle. Eriti karm oli nädala alguspool, kui keegi ei olnud külmkapis olemiseks valmistunud ning kandsid villaste kampsunite asemel õhemat kehakatet. Algul tekkis küsimus, et kas koolimaja kütmine tõesti lõpetati, sest koolis käivat rahvast oli vähe, kuid selgus, et radiaatoritest õhkub soojust. Seetõttu on jahedatele ilmadele meie koolis kaks selgitust.
- Reaalkool on ajamas koroonaviirust majast välja, hoides lahti kõiki aknaid.
- Põhikooliõpilased tootavad liiga vähe CO2, et muuta neljanda korruse ruumid umbseks ja ühtlasi ka soojemaks.
Soe radiaator
Teisipäeval sai meie klass kergendatult hingata. Nimelt oli keegi 8.a klassis andnud positiivse koroonaproovi ja nemad saadeti koju eneseisolatsiooni. Ukse peal küsis valvelauatädi sisenejatelt nende klassi numbrit, et 8.a õpilastele teavitada kojuminekust. 9.a aga istus vaikselt 208 klassis matemaatikaülesannete kallal pusides. Siis hakkas meie klassijuhataja Helen Kaasik puudujaid üles märkima. Meriliisi puudumise tõttu küsis õpetaja Mirtelilt, et kas tema teab, miks Meriliis puudub. Ãœle klassi polnud eriti kuulda, mida Mirtel vastas, kuid kuuleme sõnu nagu Meriliis, koroona, test. Õpetaja lubas Mirtelile, et vahetunni saabudes läheb uurib asja. Ärevil olekus lahendame ülesandeid edasi. Ãœsna pea astus uksest sisse Meriliis. Oh seda üllatust! Meriliis selgitas, et peauksest sisse jõudes küsis valvetädi, mis klassist ta on. Meriliis vastas küll 9.a, aga ta saadeti koju ja öeldi, et tema klassis avastati koroona. Meriliis istus juba trollis, kui Mirtel talle sõnumi saatis. Meriliisi üllatuseks istus terve 9.a koolis matemaatikatunnis. Seekord meil vedas, sest kes tahaks eneseisolatsiooni jääda…
Kolmapäeval saabus seitsme maa ja mere tagant eneseisolatsioonist Otto taas kooli. Segastel asjaoludel polnud Otto eelmine öö üldse sõba silmale saanud, kuid otsustas siiski kooli tulla.
Siis jõudis kätte oodatud neljapäev. Peale mõningaid koolitunde algas bioloogiaolümpiaadi koolivoor. Meie klassist võttis osa rekordiliselt 30 õpilast!!! Meile jäi selline mulje, nagu oleks selle üle õpetajate toas muheletud, sest vähemalt 6 õpetajat mainisid meile meie suurt osavõtjate arvu. Tehke järgi ;).
Reede, 4. detsember sai meile saatuslikuks. Viimaseks tunniks koolimajas (see aasta) jäi meile keemia. Õpetaja Martin Saar täheldas tunnis:”Te olete täna kuidagi eriliselt vaiksed.” Vaiksed olime sellepärast et meie seas oli midagi erilist, mida me veel tol hetkel ei teadnud. See midagi erilist oli viirus. Mis eriline viirus meie seas oli, see jääb lugejatel endal välja mõelda.
© 2024, 139a