Kooli 2x13x5 juubel

29. septembril, meie auvÀÀrse kooli 130. sĂŒnnipĂ€eval manustasime endile hunniku torti, nagu meil ikka kombeks on olnud. Tort mekkis sel aastal Ă”ige huvitav, aga vast on mĂ€rkimisvÀÀrsem asjaolu, et meie kooli 55. lennu vilistlane (jah, tĂ”esti, nii vana mees!) kĂ”neles meile lausa 45 minutit oma elukĂ€igust ja sellest, kuda need asjad omal ajal siis kĂ€isid. Vanusenumbriks on tal juba 90. Ega peale vaadates ei ĂŒtlekski, selg on tal veel sirge ja kĂ”ik muu fĂŒĂŒsiline tundub ka enam-vĂ€hem funktsioneerivat. Jutu kĂ€igus ilmnes, et tegemist on ĂŒheteistkĂŒmnekordse vehklemismeistriga ja et too vintske vana harrastab siiamaani talviti suusatamist ja kui meri lubab, siis ka ujumist. MĂ”istus on tal vaat et erksamgi, mĂ”istis kĂ”neleda inimlikest vÀÀrtustest, tolerantsist ja solidaarsusest. Kellega tĂ€psemalt tegemist on, nĂ€ete kohe.
Vastkirjeldatud hĂ€rrasmees kannab nime Boris Valdek. Tallinna Reaalkooli (tollal kĂŒll Tallinna 2. keskkooli) lĂ”petas ta 1940. aastal ning kohe peale lĂ”petamist mobiliseeriti tema ja ta lennukaaslased Vene sĂ”javĂ€kke. ValikuvĂ”imalust neil ei olnud. II maailmasĂ”ja kĂ€igus kaotas Valdek oma lĂ€hedased ja kui sĂ”da oli lĂ€bi, pidi ta omal kĂ€el hakkama saama. Riigi majanduslik seis tollal oli, noh, teadagi, herr Valdekul nappis söögiraha, mistĂ”ttu ta 25-aastaselt suitsetama hakkas. Ärge nĂŒĂŒd valesti aru saage: suitsetas ta selleks, et nĂ€lga peletada. Kusjuures see harjumus on tal siimaani kĂŒljes. MĂ”elda vaid, 90-aastane suhteliselt vana mees on suitsetanud 65 aastat oma elust ja on endiselt tĂ€ie tervise juures! Aga nagu öeldud, tegemist on ĂŒheteistkordse vehklemismeistri ja muidu spordiarmastajaga. Ja kindlasti ka matemaatika. Valdeku sĂ”nul on just matemaatika see, mis ta mĂ”istuse kĂ”ik need aastad erksana on hoidnud.
Aga mitte ainult matemaatika, mitte ainult sport: Valdeku silmis omavad erilist tĂ€htsust vaimsed vÀÀrtused. Ta rÀÀkis Ă”hinaga, kuidas tema ajal oli Ă”petaja ja Ă”pilase vaheline solidaarsus, austus, mĂ”istmine eriti tĂ€htis. Kuidas ĂŒks tema Ă”petajaist suhtus Ă”pilasse kui vĂ”rdvÀÀrsesse, mille vĂ”rra tĂ”usis austus ka Ă”pilase silmis. Boris Valdekul oli au Ă”ppida ĂŒhe prestiiĆŸseima fĂŒĂŒsikaĂ”petaja Paul Edenbergi a ka Pudi kĂ€e all. Oma kooliaega meenutab ta uhkuse, vÀÀrikuse ja austusega ning tahab, et just neid samu vÀÀrtusi sĂ€ilitaks ka meie oma kooli ning selle Ă”pilas- ja Ă”petajaskonna suhtes.

Lisa kommentaar