Kooli 2x13x5 juubel

29. septembril, meie auväärse kooli 130. sünnipäeval manustasime endile hunniku torti, nagu meil ikka kombeks on olnud. Tort mekkis sel aastal õige huvitav, aga vast on märkimisväärsem asjaolu, et meie kooli 55. lennu vilistlane (jah, tõesti, nii vana mees!) kõneles meile lausa 45 minutit oma elukäigust ja sellest, kuda need asjad omal ajal siis käisid. Vanusenumbriks on tal juba 90. Ega peale vaadates ei ütlekski, selg on tal veel sirge ja kõik muu füüsiline tundub ka enam-vähem funktsioneerivat. Jutu käigus ilmnes, et tegemist on üheteistkümnekordse vehklemismeistriga ja et too vintske vana harrastab siiamaani talviti suusatamist ja kui meri lubab, siis ka ujumist. Mõistus on tal vaat et erksamgi, mõistis kõneleda inimlikest väärtustest, tolerantsist ja solidaarsusest. Kellega täpsemalt tegemist on, näete kohe.
Vastkirjeldatud härrasmees kannab nime Boris Valdek. Tallinna Reaalkooli (tollal küll Tallinna 2. keskkooli) lõpetas ta 1940. aastal ning kohe peale lõpetamist mobiliseeriti tema ja ta lennukaaslased Vene sõjaväkke. Valikuvõimalust neil ei olnud. II maailmasõja käigus kaotas Valdek oma lähedased ja kui sõda oli läbi, pidi ta omal käel hakkama saama. Riigi majanduslik seis tollal oli, noh, teadagi, herr Valdekul nappis söögiraha, mistõttu ta 25-aastaselt suitsetama hakkas. Ärge nüüd valesti aru saage: suitsetas ta selleks, et nälga peletada. Kusjuures see harjumus on tal siimaani küljes. Mõelda vaid, 90-aastane suhteliselt vana mees on suitsetanud 65 aastat oma elust ja on endiselt täie tervise juures! Aga nagu öeldud, tegemist on üheteistkordse vehklemismeistri ja muidu spordiarmastajaga. Ja kindlasti ka matemaatika. Valdeku sõnul on just matemaatika see, mis ta mõistuse kõik need aastad erksana on hoidnud.
Aga mitte ainult matemaatika, mitte ainult sport: Valdeku silmis omavad erilist tähtsust vaimsed väärtused. Ta rääkis õhinaga, kuidas tema ajal oli õpetaja ja õpilase vaheline solidaarsus, austus, mõistmine eriti tähtis. Kuidas üks tema õpetajaist suhtus õpilasse kui võrdväärsesse, mille võrra tõusis austus ka õpilase silmis. Boris Valdekul oli au õppida ühe prestiižseima füüsikaõpetaja Paul Edenbergi a ka Pudi käe all. Oma kooliaega meenutab ta uhkuse, väärikuse ja austusega ning tahab, et just neid samu väärtusi säilitaks ka meie oma kooli ning selle õpilas- ja õpetajaskonna suhtes.

Lisa kommentaar