130c

Kangro:
“Sa oled nagu sitasitikas vahukoorega.”

“Muuseas, ta(Ca) on raskem kui vesi. Ta on nagu teie: jeee, saan ujuma minna!”

“Kuumutage seda ettevaatlikult. Tohutult, super, power ettevaatlikult. Ei, see viimane ikka ei sobinud.”

“Teile ju meeldib solkida!”

“Loksutage, kui pärast kolme päeva ära pole kadunud, lisage juurde.”

“Poisid, ma võin teile õpetada, kuidas gaasimürgitust teha. Lähete koju kraanikausi juurde, valate selle torusee vesinikkloriidhapet. Tõmbate siis seda endale sisse. Varsti hakkab pea valutama ja sees keerama, siis lähete kuskile õhuvaesesse ruumi. Hea küll, see oli nali.”

“Jäi koju? Küll sul on alles halb ema…”

“Väga hea!!! See on vale! Aga seda parem!”

“NaCl tipa-tapa-tipa-tapa hüppab vette läheb katki/…/ Kui teie sulpsti vette hüppate, ei eraldu parem käsi ja vasak käsi.”

“Teie kirjutate nagu noored jumalad selle võrrandi lõpuni. Vasaku käega. Pange silmad ka kinni!”

Ja lõpetuseks üks üksik Karu(geograafiast siiski):
“Mandrijää kukkus lopsti alla!”

Otsman:
“See veri, mis sul muidu peas on, läheb nüüd siia alla ja siis sa muust ei mõtlegi.”
“Kas sul on alalõualihase kramp? Ühel ooperilauljal olla ükskord nii juhtunud: võtnud kõrge noodi ja “ää-ää-ää!”

Reimann sosistab eesti keele klassi ukse vahelt: “Mirja, Mirja, anna võti!”
Särg: “Oh, sina, ma mõtlesin, et kuulen sind enda peas!”
Reimann: “Reaalivaim.”

Särg:
“Ei ole päris nii, et vanaema rookis meid mannapudruga.”

Raja:
“Selle järeltööga lähed sa ajalukku.”

“Kaisa, sa oled nagu Nõukogude konstaabel.”
Emil: “Niisiis oled sa päris vana.”

“Ütles üks siin ukse peal, et ei usu. Ateist selline.”

Luuk:
“Nimetage mulle mõni asi, mille suhtes teil on nulltolerants.”
Klemet: “Astmeline tulumaks.”

“Ja te tahate gümniaasumisse saada? Hahaha!”

Käisime 3. oktoobril Põlevkivimaal Ida-Virumaal. Esimese asjana tuli üks lahe mees ja viskas muuseumi üle kildu. Siis viis ta meid maa alla, meie grupiga oli õpetaja Kangro. Vaatasime siis maaluseid käike ja saime lausa ekspressiga sõita ja auku puurida. Siis tuli päeva parim koht – tasuta toit. Meile pakuti sooja suppi, see koosnes tükeldatud viineritest, kartulikuubikutest ja igast muudest lõigutud asjadest. Samuti oli pakuti meile ka leiba, saia ja kaneelirulle. Need ei maitsenud nii hästi kui oleks võinud loota. Samas morss – see oli ekstravagantne, rikkalik ning maitserohke ja mis kõige tähtsam – külm.
Peale pikka ja pimedat maaalust trippi, kus nägime jäääärelt tulnud tööööööbikut, saime vaadelda imelisi kivistisi ja fossiile. Kõik need oli kogunud vahva, naljakas ja ümara figuuriga, teravhambuline ja kiiksuga soliidses eas vanahärra, kes oli kive kogunud noorest east saati. Kogumiku kalleim kivi pidi maksma 80 euri kilo kohta ja see ise kaalus umbes 10 kilo. Siis läksime bussi peale, sõitsime Järve mõisa juurde, ja siis uuesti peale.

Särg:
“Reedel võtame veel natuke armastust kokku.”

Luuk:
“Mina olen oma elus ühe rahvaloenduse läbi teinud. Polnudki eriti valulik.”
“Paneme nüüd selle juuksurisalongi kinni.”

Karu:
“…või mis iganes su nimi on, Henri”

Kangro:
“Vanaisa läks metsa, paekivi hakkas kasvama.”
“Graniit on hea iseloomuga: sõbralik.”
“Täna teen portsu klaasi, 15 minutit on aega.”

29. septembril, meie auväärse kooli 130. sünnipäeval manustasime endile hunniku torti, nagu meil ikka kombeks on olnud. Tort mekkis sel aastal õige huvitav, aga vast on märkimisväärsem asjaolu, et meie kooli 55. lennu vilistlane (jah, tõesti, nii vana mees!) kõneles meile lausa 45 minutit oma elukäigust ja sellest, kuda need asjad omal ajal siis käisid. Vanusenumbriks on tal juba 90. Ega peale vaadates ei ütlekski, selg on tal veel sirge ja kõik muu füüsiline tundub ka enam-vähem funktsioneerivat. Jutu käigus ilmnes, et tegemist on üheteistkümnekordse vehklemismeistriga ja et too vintske vana harrastab siiamaani talviti suusatamist ja kui meri lubab, siis ka ujumist. Mõistus on tal vaat et erksamgi, mõistis kõneleda inimlikest väärtustest, tolerantsist ja solidaarsusest. Kellega täpsemalt tegemist on, näete kohe.
Vastkirjeldatud härrasmees kannab nime Boris Valdek. Tallinna Reaalkooli (tollal küll Tallinna 2. keskkooli) lõpetas ta 1940. aastal ning kohe peale lõpetamist mobiliseeriti tema ja ta lennukaaslased Vene sõjaväkke. Valikuvõimalust neil ei olnud. II maailmasõja käigus kaotas Valdek oma lähedased ja kui sõda oli läbi, pidi ta omal käel hakkama saama. Riigi majanduslik seis tollal oli, noh, teadagi, herr Valdekul nappis söögiraha, mistõttu ta 25-aastaselt suitsetama hakkas. Ärge nüüd valesti aru saage: suitsetas ta selleks, et nälga peletada. Kusjuures see harjumus on tal siimaani küljes. Mõelda vaid, 90-aastane suhteliselt vana mees on suitsetanud 65 aastat oma elust ja on endiselt täie tervise juures! Aga nagu öeldud, tegemist on üheteistkordse vehklemismeistri ja muidu spordiarmastajaga. Ja kindlasti ka matemaatika. Valdeku sõnul on just matemaatika see, mis ta mõistuse kõik need aastad erksana on hoidnud.
Aga mitte ainult matemaatika, mitte ainult sport: Valdeku silmis omavad erilist tähtsust vaimsed väärtused. Ta rääkis õhinaga, kuidas tema ajal oli õpetaja ja õpilase vaheline solidaarsus, austus, mõistmine eriti tähtis. Kuidas üks tema õpetajaist suhtus õpilasse kui võrdväärsesse, mille võrra tõusis austus ka õpilase silmis. Boris Valdekul oli au õppida ühe prestiižseima füüsikaõpetaja Paul Edenbergi a ka Pudi käe all. Oma kooliaega meenutab ta uhkuse, väärikuse ja austusega ning tahab, et just neid samu väärtusi säilitaks ka meie oma kooli ning selle õpilas- ja õpetajaskonna suhtes.