Üks kiire palve teile kõigile sealpool arvuteid. Palun kirjutage siia kommentaaridesse oma ettepanekud õpetajatele, klassile ning direktsioonile. Ma pean kogu klassi arvamust esindama ja ma arvan, et minu ettepanekud ei ole kogu klassi ettepanekud. Tänan 🙂

Käes on kaunis viimane veerand koos sooja kevadega ja niisamuti on käes ka meie selle aasta viimane garderoobinädal. Niisiis, siin on selle nädala plaan. Kui tahate midagi muuta, öelge mulle või vahetage ise kellegi teisega oma kord ära. 🙂

Nii, lõpuks on asjad veidigi liikuma hakanud.  Praegu on plaanis veel täiendada “Meist” rubriiki ehk kirjutada meie klassi kohta ning igaühe iseloomustused. Millalgi saab ehk ka midagi pildialbumi taolist üles panna.

Selleks, et teha blogi aina paremaks, paluksin ma teil välja tuua ka oma ideed. Oodatud on nii parandused, kriitika kui ka kõiksugu uued mõtted. Igaühe arvamus on oluline, seega vastake kindlasti 🙂

PS! Kujundus võiks olla hoopis midagi huvitavamat, aga selle muutmisega on hetkel raskusi :S

Neljapäeval (5. märtsil) õnnestus jälle pealinna elust korra kõrvale hüpata. Nimelt me käisime kogu gümnaasiumiga Ugala teatris vaatamas etendust “Kolm õde”.

Kui koolitunnid olid läbi saanud, siis juba õige pea istusime bussis ja sõitsime Viljandi poole. Jõudnud Viljandisse, jäi meil veidi aega, et käia söömas ning tutvuda Viljandiga.  Poole seitsmeks kogunesime teatrisse, et saada piletid ning juba algaski teatrimaraton (3,5 tundi 🙂 ).Etendus ise oli huvitav, kuid minu jaoks natuke liiga masendav. Vaadata, kuidas kõik tegelased olid väsinud, mõjus ka  endale lõpuks väsitavalt ning kurvalt. Tagasi sõites olid kõik vastavalt oma elukohale laiali eri bussides. Meie bussis ehk kesklinnas ja mustamäel elavad inimesed magasid peaaegu kõik, ainult meie neljakesi suutsime terve tee lobiseda.

Hoolimata sellest, et etendus oli väga pikk või, et jõudsime koju alles poole öö pealt meeldis mulle (meile!) teatrireis väga, sest see oli hea vaheldus kuid samas hariv.  Loodan, et kevadeti gümnaasiumiga teatrikülastamise traditsioon püsib!

Nagu kõik teavad, on meid esmaspäeval ootamas ees vene keele suur test, mille hinde väärtuseks on 300%.
Ma tegin oma venna õpikust paar pilti, mis peaks aitama teil selleks õppida (See käib rohkem 10A2 kohta).

 

http://fotoalbum.ee/photos/sellu/sets/707161/
Seal on natukene veel vene keelt.

Õppige kindlasti! Me ei tohi teistele, keda Kravtšenko ei õpeta, alla jääda!

1. “Teatrireis Viljandisse neljapäeval, 5. märtsil läheb maksma 200.- ( see on edasi-tagasi sõit Viljandisse + teatripilet)

Esmaspäeval, 2. märtsil tuleb ära anda raha kõigi eest!
Planeeritud väljasõit 15:00, etendus 19:00 – 22:30, ja koju umbes 00:30.
5 bussi (3 kahekordset ja 2 48-kohalist).
Reedel esimest tundi pole!“

Teatrireisist osavõtmine on kõigile kohustuslik ja kindlasti tooge raha esmaspäeval Liisa kätte.

2. Jätkuvalt saatke iseloomustusi aastaraamatu jaoks aadressile marialiesbeth.kaitsa@real.edu.ee. Nii kõigi klassikaaslaste kui ka klassijuhataja kohta 1-2 toredat lauset.

UUENDUS KOLMAPÄEV 4. MÄRTS: Iseloomustusi teiste kohta pole enam mõtet saata, nüüd koostage hiljemalt reedeks iseenda iseloomustus. Lähem info kooli e-postis.

Homme on Eesti Vabariigi aastapäev ning meie armas Eesti riik tähistab 91-ne esimest vabadusaastat. Sel puhul oli kogu kool pidulikus rüüs ning õpilased elevil eelootavast vabast päevast. Nagu tavapäraselt, toimusid ka sel aastal Vabariigi aastapäeva aktused. Meie jaoks siis seitsmenda tunni ajal. Aktusel esinesid oma kõnega direktor Gunnar Polma ning külalisena  Indrek Tarand. Pärast kõnesid autasustati tublimaid õpilasi, kes on hästi esinenud erinevatel olümpiaadidel,  spordivõistlustel ning hoidnud kõrgel Reaalkooli laulukoori taset. Meie klassi nimesid oli kuulda eriti rohkelt, seega palju õnne kõigile!

Lisaks üleriigilisele tähtsale päevale oli tänane päev väga tähtis ka meie koolile. Nimelt sai täna alguse Reaalkooli uus traditsioon – lipu heiskamine. Nii algaski tänane hommik kooli kõrval direktori väikese kõnega ning peale seda võisid lipud üles tõusta. Eesti lipp, Tallinna lipp ning meie oma – Tallinna Reaalkooli lipp heisati lipuvardasse Eesti hümni saatel. Palju õnne meie koolile ning palju õnne kõigile Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul!

PS! Kuna homme on ka vastlapäev, siis nautige vastlakukleid (mida sai ka täna sööklast 🙂 ) ning loodetatavasti saab mõni ka vastlaliu tehtud

Täna toimus Tallinna Reaalkooli suusapäev. Nõmme spordikeskuses suusatasid 1,5 kilomeetrit kõik suured ja väikesed, nii esmakordsed suusatajad kui ka spordiässad. Ilm oli ilus, kuigi natuke jahedavõitu, ning suusarada oli mõnus. Lõpetajatele pakuti sooja suppi.

Suusatamises võisteldi täna ka Tšehhimaal Liberecis. Tihedas lumesajus läbiti meie tänasest distantsist 10 korda pikem vahemaa ehk 15 kilomeetrit. Kõige kaunimat klassikalist sammu näitas jällegi kord Andrus Veerpalu. Suusakuninga võidul oli oma osa ka Jaak Mael, kes ise saavutas 5. koha ning läbis suure osa distantsist koos Veerpaluga. Neile oli kohapeal kaasa elamas palju eestlasi ning ülejäänud rahvas hoidis pöialt kodumaal.

Olgu meie suusatajate saavutused meile innustuseks, et nautida talverõõme kuniks neid veel on.

Kahekordne olümpia- ja maailmameister Andrus Veerpalu

Täna koolis sai nendest räägitud, kuid igaks juhuks postitan ka siia, neile kes koolis ei olnud või ei kuulnud:

Kolmapäev, 18. veebruar:

* 4. tunni ajal aastaraamatu jaoks pildistamine.

* Muusika kontrolltöö toimub.

Neljapäev, 19. veebruar:

* 7. tunni ajal viktoriin (sama meeskond, kes osales sügisel).

Reede, 20. veebruar:

* Peale esimest kolme ainetundi tuleb suusatamine Nõmme Spordikeskuses.

* Vene keel kõigil esimene tund.

Esmaspäev, 23. veebruar:

* 7. tunni ajal iseseisvuspäeva aktus, millega käib kaasas pidulik riietus. Kõneleb Indrek Tarand.

Küsimuste või täpsustuste korral kommenteerige.

Käisime klassiga 12. veebruaril (ehk siis täna) vaatamas EMTA Lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastust “Kõige tähtsam” Etendus kestis 2h ja 40 min.

Tundus, et lavastus meeldis kõigile. Mulle samuti.

Lühidalt võiks ju kogu etenduse kokku võtta sõnaga palagan. Aga minu arust oli sellel palaganil ka sisu.

Algas kogu lugu kaardimoori juures(kes tegelikult oli vaid petis). Erinevad inimesed küsisid abi nii enda kui ka teiste hingeprobleemidele.

Tegevus arenes edasi teatris, kus oli parasjagu toimumas peaproov esietenduvale lavastusele. Too ettevõtmine oli aga kergelt öeldes määratud läbikukkumisele. Lavastaja oli ülimalt ärritunud ning näitlejatel oli toogade asemel seljas kilekotid.

Teatrisse tuli Dr. Fregoli, kes pakkus näitlejatele osaleda ühes tõelises etenduses – elus. Muidugi olid mõned neist kohe nõus. Sisse võtsid oma rollid flirtiv teenijanna, arst ning esimene armastaja. Ãœsna ruttu väljus olukord kontrolli alt. Tegevusliinid ja inimeste suhted arenesid ettearvamatutesse suundadesse.

Siit algab minu subjektiivne hinnang. Algul ei saanud arugi, mis komejant see teatrilaval toimub. Kui aga süvenesin sain aru, et kogu loo taga oli tegelikult peene satiir. Inimesed elavad oma igapäeast elu näideldes, olles mingisuguses kindlas rollis, pettes sellega teisi, kuid kõige enam iseennast. Kogu kombelise eluviisi õpetus on rajatud inimese pidevale piiramisele erinevate reeglitega. Kui mõni inimene oma rollist nö välja tahab tulla, siis teised seda ei aktsepteeri. Selle asemel püütakse matta kõik tõelised probleemid ja rõõmud olmeprobleemide prahi alla. Mõni inimene ei pea sellele vastu ning võib sooritada enesetapu. Enesetapu teemat oli näidendis mainitud väga teravalt.

Kuigi teemad olid tegelikult tõsised, sai naerda tegelikult väga-väga palju. Oli leitud palju huvitavaid lahendusi. Oli näha, et noortel näitlejahakatistel mõtteid-ideid jätkub. Samuti oli tugev näitlejatöö. Lavaka XXIV lennu lõpetajatest võivad saada…ei saavad kindlasti…väga head näitlejad.

Igaüks, kes meist teatris käis leidis kindlasti midagi. Olgem siis iseendad…noh ja siis veel…noh jah…käigem ikka teatris 🙂

Tegelikult nüüd minu tegelik kavatsus – palun teie arvamusi!!!

Aitäh! 🙂