Taas nĂ€itab kalender septembrikuud ning kĂ€es on koolimineku aeg. Meedia on pungil kirjutistest 1. septembri kohta ning uutele koolijĂŒtside vĂ”ib erinevaid soovitusi leida pea igalt poolt. Kuigi meie jaoks on see juba 11nes esimene september, poeb siiski sĂŒdamesse see veidi eriline koolialguse tunne.
Tegelikult ei olnud tĂ€na meie jaoks siiski pĂ€ris esimene pĂ€ev jĂ€lle koolis olla. Eile kĂ€isime koolis Ă”pikutel jĂ€rgi ning lisaks oli sĂŒnnipĂ€ev meie klassijuhatajal – Ă”petaja Taltsil. Kui Ă”pikud-töövihikud olid kĂ”igil kĂ€es, siis kogunesime kokku, et minna koos Ă”nnitlema. Oma klassi ukse taga pidasime maha uhke sĂŒnnipĂ€evalaulu ning andsime ĂŒle kingituse – tordi ning pildi meist endist. SeejĂ€rel saime taaskord istuda juba vĂ€gagi tuttavatel koolipinkidel. SĂ”ime torti ja rÀÀkisime veidi ka sellest, mis meid sel aastal ees ootab.
TĂ€na toimus aktus. On esimene 1. september, kus vĂ”is nĂ€ha lippude heiskamist meie kooli staadionil. Muidu aga nagu ikka – direktori kĂ”ne, pum-tĆĄiga-pum, pudirida, klassijuhatajatund..
Uuest Ă”ppeaastast on meie koolis kaks uut Ă”petajat. Itikate inglise keele Ă”petaja Ege Viil ja keemiaĂ”petaja Martin Saar, keda juba ĂŒsna paljud vĂ€hemalt nimepidi teavad.
Aa, ja kÔigile, kes veel ei tea, siis raamatukogus enam arvutis istuda ei saa, pidi olema ainult 6 megaaeglast masinat.
Ei midagi muud kui head uut kooliaastat!