1. “Teatrireis Viljandisse neljapäeval, 5. märtsil läheb maksma 200.- ( see on edasi-tagasi sõit Viljandisse + teatripilet)

Esmaspäeval, 2. märtsil tuleb ära anda raha kõigi eest!
Planeeritud väljasõit 15:00, etendus 19:00 – 22:30, ja koju umbes 00:30.
5 bussi (3 kahekordset ja 2 48-kohalist).
Reedel esimest tundi pole!“

Teatrireisist osavõtmine on kõigile kohustuslik ja kindlasti tooge raha esmaspäeval Liisa kätte.

2. Jätkuvalt saatke iseloomustusi aastaraamatu jaoks aadressile marialiesbeth.kaitsa@real.edu.ee. Nii kõigi klassikaaslaste kui ka klassijuhataja kohta 1-2 toredat lauset.

UUENDUS KOLMAPÄEV 4. MÄRTS: Iseloomustusi teiste kohta pole enam mõtet saata, nüüd koostage hiljemalt reedeks iseenda iseloomustus. Lähem info kooli e-postis.

Homme on Eesti Vabariigi aastapäev ning meie armas Eesti riik tähistab 91-ne esimest vabadusaastat. Sel puhul oli kogu kool pidulikus rüüs ning õpilased elevil eelootavast vabast päevast. Nagu tavapäraselt, toimusid ka sel aastal Vabariigi aastapäeva aktused. Meie jaoks siis seitsmenda tunni ajal. Aktusel esinesid oma kõnega direktor Gunnar Polma ning külalisena  Indrek Tarand. Pärast kõnesid autasustati tublimaid õpilasi, kes on hästi esinenud erinevatel olümpiaadidel,  spordivõistlustel ning hoidnud kõrgel Reaalkooli laulukoori taset. Meie klassi nimesid oli kuulda eriti rohkelt, seega palju õnne kõigile!

Lisaks üleriigilisele tähtsale päevale oli tänane päev väga tähtis ka meie koolile. Nimelt sai täna alguse Reaalkooli uus traditsioon – lipu heiskamine. Nii algaski tänane hommik kooli kõrval direktori väikese kõnega ning peale seda võisid lipud üles tõusta. Eesti lipp, Tallinna lipp ning meie oma – Tallinna Reaalkooli lipp heisati lipuvardasse Eesti hümni saatel. Palju õnne meie koolile ning palju õnne kõigile Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul!

PS! Kuna homme on ka vastlapäev, siis nautige vastlakukleid (mida sai ka täna sööklast 🙂 ) ning loodetatavasti saab mõni ka vastlaliu tehtud

Täna toimus Tallinna Reaalkooli suusapäev. Nõmme spordikeskuses suusatasid 1,5 kilomeetrit kõik suured ja väikesed, nii esmakordsed suusatajad kui ka spordiässad. Ilm oli ilus, kuigi natuke jahedavõitu, ning suusarada oli mõnus. Lõpetajatele pakuti sooja suppi.

Suusatamises võisteldi täna ka Tšehhimaal Liberecis. Tihedas lumesajus läbiti meie tänasest distantsist 10 korda pikem vahemaa ehk 15 kilomeetrit. Kõige kaunimat klassikalist sammu näitas jällegi kord Andrus Veerpalu. Suusakuninga võidul oli oma osa ka Jaak Mael, kes ise saavutas 5. koha ning läbis suure osa distantsist koos Veerpaluga. Neile oli kohapeal kaasa elamas palju eestlasi ning ülejäänud rahvas hoidis pöialt kodumaal.

Olgu meie suusatajate saavutused meile innustuseks, et nautida talverõõme kuniks neid veel on.

Kahekordne olümpia- ja maailmameister Andrus Veerpalu

Täna koolis sai nendest räägitud, kuid igaks juhuks postitan ka siia, neile kes koolis ei olnud või ei kuulnud:

Kolmapäev, 18. veebruar:

* 4. tunni ajal aastaraamatu jaoks pildistamine.

* Muusika kontrolltöö toimub.

Neljapäev, 19. veebruar:

* 7. tunni ajal viktoriin (sama meeskond, kes osales sügisel).

Reede, 20. veebruar:

* Peale esimest kolme ainetundi tuleb suusatamine Nõmme Spordikeskuses.

* Vene keel kõigil esimene tund.

Esmaspäev, 23. veebruar:

* 7. tunni ajal iseseisvuspäeva aktus, millega käib kaasas pidulik riietus. Kõneleb Indrek Tarand.

Küsimuste või täpsustuste korral kommenteerige.

Käisime klassiga 12. veebruaril (ehk siis täna) vaatamas EMTA Lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastust “Kõige tähtsam” Etendus kestis 2h ja 40 min.

Tundus, et lavastus meeldis kõigile. Mulle samuti.

Lühidalt võiks ju kogu etenduse kokku võtta sõnaga palagan. Aga minu arust oli sellel palaganil ka sisu.

Algas kogu lugu kaardimoori juures(kes tegelikult oli vaid petis). Erinevad inimesed küsisid abi nii enda kui ka teiste hingeprobleemidele.

Tegevus arenes edasi teatris, kus oli parasjagu toimumas peaproov esietenduvale lavastusele. Too ettevõtmine oli aga kergelt öeldes määratud läbikukkumisele. Lavastaja oli ülimalt ärritunud ning näitlejatel oli toogade asemel seljas kilekotid.

Teatrisse tuli Dr. Fregoli, kes pakkus näitlejatele osaleda ühes tõelises etenduses – elus. Muidugi olid mõned neist kohe nõus. Sisse võtsid oma rollid flirtiv teenijanna, arst ning esimene armastaja. Üsna ruttu väljus olukord kontrolli alt. Tegevusliinid ja inimeste suhted arenesid ettearvamatutesse suundadesse.

Siit algab minu subjektiivne hinnang. Algul ei saanud arugi, mis komejant see teatrilaval toimub. Kui aga süvenesin sain aru, et kogu loo taga oli tegelikult peene satiir. Inimesed elavad oma igapäeast elu näideldes, olles mingisuguses kindlas rollis, pettes sellega teisi, kuid kõige enam iseennast. Kogu kombelise eluviisi õpetus on rajatud inimese pidevale piiramisele erinevate reeglitega. Kui mõni inimene oma rollist nö välja tahab tulla, siis teised seda ei aktsepteeri. Selle asemel püütakse matta kõik tõelised probleemid ja rõõmud olmeprobleemide prahi alla. Mõni inimene ei pea sellele vastu ning võib sooritada enesetapu. Enesetapu teemat oli näidendis mainitud väga teravalt.

Kuigi teemad olid tegelikult tõsised, sai naerda tegelikult väga-väga palju. Oli leitud palju huvitavaid lahendusi. Oli näha, et noortel näitlejahakatistel mõtteid-ideid jätkub. Samuti oli tugev näitlejatöö. Lavaka XXIV lennu lõpetajatest võivad saada…ei saavad kindlasti…väga head näitlejad.

Igaüks, kes meist teatris käis leidis kindlasti midagi. Olgem siis iseendad…noh ja siis veel…noh jah…käigem ikka teatris 🙂

Tegelikult nüüd minu tegelik kavatsus – palun teie arvamusi!!!

Aitäh! 🙂

Toimus 7. veebruaril, meie klassist tulemused järgmised:

Kadi Liis sai 10. klasside arvestuses 1. koha (ning 11. klasside arvestuses teise koha!).

Kert tuli neljandaks, Helen ning mina (Karl) jagasime 5.-7. kohta. (veerand punkti Kerdist vähem. 🙁 )

Annica tuli 9. kohale, Ivar oli üheteistkümnes, Janno 18. Mati jäi Jannost koha võrra allapoole. Tony oli 29.-l kohal. Kokku oli osaleijaid 38. Viimase koha saavutas keegi Sergey Kalashnikov auväärse 12,25 punktiga.

Palju õnne võitjale ning edukat esinemist neile, kes riiklikusse vooru edasi pääsevad. : )

9. – 12. veebruarini toimub Tallinna Reaalkoolis traditsiooniline stiilinädal. Igal stiilinädala päeval (esmaspäevast neljapäevani) saab parima kostüümiga õpilane väikese auhinna.

Teemad päevade kaupa:

• esmaspäev “Nerdy”
• teisipäev “80’s disco”
• kolmapäev “Superheroes”
• neljapäev “Future 3000”

Reedel on sõbrapäeva teema, mille korraldab põhikool. 

Nojah, kuna meil siin väga ei suju see tegevus, siis mõtlesin, et kuna olen kaks päeva kodus, siis edendaks klassi ajaloo kirja panemist, vähemalt midagigi asjalikku. Siit ta tuleb:

Neljapäeval, 4. veebruaril, sõitsime klassiga Nõo reaalkallakuga keskkooli külastama. Mingil põhjusel valiti just meie klass projektis “Füüsika ja lüürika” osalema. Ilmselt on see seotud sellega, et me oleme nii tublid ja meil on õpetaja Järvelaga head suhted. Aa, hind oli 225 krooni.

Sõidupäeval ronisime kell 8 bussi, milles valitsesid mõnele ebameeldivad aroomid (aga sellega harjus õnneks ruttu ära). Bussisõidul leidis igaüks sobiva tegevuse – magati, jutustati, söödi kilumunavõileiba, mängiti pokkerit, vaadati filmi. Vahepeal tegime peatuse Statoili maaversioonis, mõni ostis burksigi. Umbes tunnike enne kolme ja poole tunnise sõidu lõppu tuli meile meelde Jürgen Rooste luuletuse esitlust ette valmistada. Läbi kisa ja kära saime klassi peale ühe esitluse valmis, kuigi noh… reaalselt oli vaja klassi peale kuut. Vabandame end välja sellega, et saime alles eelmisel päeval ülesandest aimu.

Lõpuks olime kohal, kõrget GOBusi bussi tervitasid katust hõõruvad oksad. Panime oma riided vanglat meenutavasse garderoobi ning meid juhatati kirjanduseõpetaja poolt söögisaali (mis on hoolimata kooli vähestest õpilastest umbes sama suur kui Reaalkooli ja Inglise Kolledži omad kokku). Saime piima, kakaod, keedukartuleid, 2 viinerit (ma sain 4), kapsast, sinepit ja banaani. Väga mõnus oli. Seejärel taas bussi, eksisime mõni kord ära, kuid kohale me siiski jõudsime. Tõravere observatooriumisse nimelt.

Serious Sander teleskoobiga

Observatooriumis tervitas meid tore mees, kes algul rääkis tähtede paiknemisest ja vanarahva tähtkujude seosest nendega. Hiljem suundusime suurt teleskoopi vaatama. See oli võimas, kuigi osad juhtmed olid veidi katkised ja üks USB-kontakt peaaegu lahti. Mõni meie klassist lähenes nuppudele nii hoogsalt, et tekitas pisikese jamagi. Kes teab, kas nupule vajutati või ei. Õnneks pääses ta vaid ehmatusega ;D

Happy Oliver Apple II'ga

Masinavärk vaadatud (kahjuks sealt paistvat me nautida ei saanud, valge oli), jutustati ja näidati meile muud taeva ja kosmosega seonduvat. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et seal oli Apple II vikerkaarevärvilise logoga arvuti. Lõpuks näitas tore onu meile aeglasest arvutist (mitte Mac) taevaprogrammi, mis oli küll huvitav, kuid nii mõnegi silmad vajusid kinni.

Rauaruum

Seejärel taas kooli, nägime ühikaelu (tegelikult vast mitte, väga kaheldav, et neil toad sellises korras on pidevalt ning samuti ei usu, et direktori öeldu: “Õpilased õhtul toas õpivad, magavad ja teevad sporti.” on ainus, mida seal tehakse) ning ülejäänud koolimaja (spordivõimaluste osas näiteks tegi kool meie omale ülekaalukalt silmad ette, “Rauaruum” oli üsna võimas, isegi kilesusse pidi kandma). Kohalik kirjanduse õpetaja oli uhke kooli vanuse üle (1686 rajatud), kuid meie kallis huvijuht Piret Otsa ei andnud alla ning rõhutas, et kuigi Reaalkool rajati hiljem, oli ta vähemalt kohe gümnaasium.

Nimemäng

Saalis tervitaski meid Nõo 10A klass, täiesti normaalsed noorukid, heinakõrt suus ega mullaseid pükse polnud kellelgi. Esimese mänguga pidime end eesnime esitähe järgi ritta panema. Siis jagati meid piltide loosi alusel kuude gruppi (igas grupis üks meie ning üks Nõo rühm). Seejärel näitasime enda klassi ja kooli tutvustuseks õpetajate ning meie “äärmiselt (ehk liigagi) tolerantset” jõulupeo filmi. Hassani väljend “meie klassi iseloomustav film” võis võõrustajatele veidi vale mulje jätta, aga see selleks.

Edasi tegime teemantluuletuse (R/r)oostest, sõime kringleid ja komme ning jõime teed. Vahepeal puhusime nõokatega juttu ja põletasime salvrätikuid. Järgmisena oli kavas oma “kodutööde” näitamine, algul J. Rooste ööluuletuse algused ja lõpud (nad tegid isegi laulu), mis olid üsna koomilised, ning seejärel “Ma tahtsin selle luuletusega öelda”-luuletuse esitused. Kuigi Nõol oli vastu panna 6 arvuti abil tehtud esitlust-luuletust, ei olnud ka meie oma paha, eelkõige klassikalisuse tõttu. Nimelt luges üks ette luuletuse ilmekamalt (juhtumisi mina) ja tähtsamad sõnad rõhutas klass monotoonselt üle. Efekt oli hea ning seda suurendas ka klassivendade püramiidi (4-3-2-..) ehitamine enamuse ees.

Lõpuks tegime veel skeemi päeva tegevuste kohta ning esitlesime neid võõrustajaid tänades. Seejärel viisid päevajuhid ürituse lõpuni, meie haarasime komme ja aitasime paar tooli tõsta ning ruttasime kella 18ks bussi peale.

Tagasiteel tukuti, räägiti, pokerdati jne. Olen kindel, et terve klass nõustub, et oli tore päev ning et keegi poleks tahtnud selle asemel koolis olla. Jääme sõprusklassi aprillis-mais pealinna ootama ja loodame, et ehk võtavad nad vaevaks madratsid kaasa võtta ja öösekski jääda. Praegu jäi ehk õpilastevahelisest suhtlusest vajaka.

They see us rollin'

Eriti pikk tuli,

Oliver lõpetab.