Elsbeti lugu kodus õppimisest
Kodus õppimisest on juba üks kuu möödas ja tundub, et teine on veel ees. Vahepeal on kevad tulnud talve asemale. Kodus peab ikka õppimist kell üheksa alustama, aga saab kauem magada, sest ma magan nüüd ju klassis. Kodus on natuke raskem õppida, sest keegi ei seleta, kuidas ülesandeid teha. Ma kutsun ema ja isa vahepeal oma asju vaatama, aga mõnikord peavad nad tulemise asemel tööd tegema. Vahepeal on kodus lihtsam õppida, sest kui ma saan valmis ei anta kohe lisaülesandeid. Meie klass tegi lisaks kõigele muule ka Muru-Peetsud, minu oma juuksed kasvavad vist kahe nädalaga nii pikaks, et peab varsti teda niitma hakkama. Kehalise asemel käin isaga jooksmas. Ma polnud kunagi varem viis kilomeetrit jooksnud, vähemalt kuni selle ajani. Me tegime klassiga katseid, neist tehti videod. Veel kirjutasime palju erinevaid fantaasiajutte. Juttude kirjutamine on natuke huvitav ja natuke raske. Tegime eriti palju kunsti ja käsitööd. Näiteks meisterdasime liblikad ja joonistasime käeloomi. Teeme erinevaid videokõnesid, ma saan sõpradega videokeskkondades rääkida. Kuna palju asju on tarvis arvutis teha, siis ma oskan arvutit palju paremini kasutada. Me pidime tegema palju fotosid koolitöödest ja neid õpetajale saatma. Veel me näiteks mängime arvutis malet ja gomokut. Ma proovisin arvuti kaudu isegi gomokuturniiri. Õppisin hashi selgeks. Tegelikult tahaks väga kooli tagasi. Üksi on igav õppida, tahaks klassikaaslasi näha. Videotunnid on küll toredad, aga mitte nii hea, kui inimesi päriselt näha.
© 2024, 146b