Viimane esimene päev
1.septembri aktus on iga aasta võrdlemisi sama, vähemalt õpilaste jaoks. Sellest hoolimata ma arvan, et täna hommikul tundsid enamus meist veidi teisiti, kui eelmisel kaheksal aastal. Võib-olla mängis rolli aktuse toimumise asukoht, aga ma arvan, et peamine oli arusaam, et selle kollektiiviga on meil jäänud veel 180 päeva neid tuttavaks saanud koolipinke nühkida. Ja esimesed 45 min. armsas – kui südamelähedane see nüüd kellele kui palju on – 403 klassis näitasid meile, et kõik* (*õhkkond ja hoovused jms geograafiline) on teisiti, aga siiski täpselt samamoodi.
Hiljem kui seisime ridades selles väikses saalis, vasakul käel meie lend ja paremal kõik nooremad, tekkis veidi uhke tunne ka, et põhikooli vanim klass ja puha. Direktori kõne oli seekord kuidagi lühem ja aktus ise ka. Ei jõudnud alatagi, kui juba oligi läbi – öeldakse, et see õppeaasta läheb samamoodi. Eks näis. (Esimene nädal tundus küll kuidagi väga pikaks venivat).
Pärast läks igaüks ka omal viisil tänast päeva eriliseks pühitsema. Ja kui ma selle tarbeks kooli ees oma sõbrannasid ootasin, väljus majast selle aasta 7.c. Niisama moodi nagu meie kaks aastat tagasi seda tegime – hirmu, ootusärevuse ja uhkusega. Tol päeval, kui tulin uude kooli uue klassitäie võhivõõrastega, tundsin end, nagu oleksin minemas taas esimesse klassi. Ning iroonilisel kombel ka praegu – hoolimata asjaolust, et nii koolimaja kui inimesed on juba üpris koduseks kujunenud.
Seltsimehed, 52 nädala pärast vabastatakse meid koolikohustusest ja tõenäoliselt ei saa kogu kamp peale seda enam kunagi kokku, seega, ärgem raisakem neid hetki. Üks kõikide, kõik ühe eest!
Kirjutas Heli
© 2024, 142c