142c

Teaduspäeval, 2. aprillil esimese tunni ajal käis meile loengut pidamas Rainer Kelk. Loeng oli tuumafüüsikast ning selle õppimisvõimalustest. Rainer ise töötab Fermi Energias tuumainsenerina. Ta käis põhikoolis Tallinna Prantsuse Lütseumis ning on Tallinna Reaalkooli vilistlane 132. lennust. Saime teada, kuidas tuumapommid töötavad kasvavate ja kontrollimatute ahelreaktsioonide abil ning kuidas tuumareaktoris toimuvad samad asjad, kuid püsivalt ja seega ka kontrollitult. Tuumaenergia põhineb sellel, et neutron tabab mõnda ebapüsivat (nt uraani) isotoopi ning selle tulemusel see laguneb ning eraldub neutrone ja suur kogus energiat. Kokkuvõttes oli tore ja kasulik loeng!

Täna, 02.04 käis meil teaduspäeva puhul külas Mihhail Kõlvart. Ta rääkis meile Tallinna linna juhtimisest ja kuidas jõutakse uuenduste ning juurde ehitusteni. Ta rääkis meile kõikidest uuendustest millega on algust tehtud või mida kavatsetakse toime panna. Peale selle rääkis ta meile ka ideest mille ta käsile võttis oma ameti aja lõppud. Ta plaan oli linnahall ja seda ümbritsev ala ümber ehitada ja anda rahvale võimalus pääseda merele lähemale.

Kirjutas Lumi

28. novembril külastasime klassiga Fotografiska restorani kööki. Võtsime osa jätkusuutliku toiduvalmistamise töötoast, mille käigus valmistasime pastat pestoga ja kakaojäätist. Programmi mõtte oli see, et kõik toidud olid valmistatud toitainetest, mis tavaliselt jäävad köögis üle.
Oli väga lõbus koos klassiga sellest osa võtta! Õppisime ka seda, et paljuid toidude ülejääke saab tõhusalt ja maitsvalt taaskasutada.

Kirjutas Marina
Väike blogi meie külastusest:
https://www.instagram.com/reel/C0MvWOGNxNA/?igsh=MzRlODBiNWFlZA==

19. detsembril toimus kogu meie lennul jõulupidu. Peo jaoks jagunesime me laudkondkondadeks, katsime lauad uhkelt ehete, maitsva toidu ning vast kõige tähtsam, laudlinaga. Veel tuli kõigil laudkondadel välja mõleda põnev ettekanne. Oli nii luuletusi, klaveri ja teiste pillide mängu, tantsunumbreid, laulu kui ka võlukunsti trikke. Kohal oli ka meie lemmik jõuluvana(suur aitäh õpetaja Daaniel Kaasikule). Kõigile üllatuseks tuli ka õpetajate ilus luuleesitlus. Esitluste vahepealaks tantsisime me õpetaja Piret Otsa korraldatud seltskonnatantse. Kingid käes, kõhud head-paremat täis ja meeled jõulurõõmu täis suundusime me pärast pidu koju.

Teisipäeval, 10. oktoobril käisime me klassiga Eesti Kaevandusmuuseumis õppekäigul. See koosnes kolmest osast: maaalune osa, kus me saime  giidi targal juhtimisel uudistada mahajäetud kuid ohutuks tehtud tunnelites, sõit kastiautos, kus me saime nautida kargelt külma ilma, imelisist inimtekkelist maastikku ja adrenaliini ning orjenteerumine, kus me saime oma kaardilugemise oskused mängu panna ja peaaegu ojja kukkuda.

Siin on meie klassi muljed tollest päevast:https://jamboard.google.com/d/1-_9QHmlrk_QK3UfSzhnXU-I3qmqw0yh9VtY4vAKNsik/viewer?ts=65242f82&pli=1 

Viimasel kahel nädalal enne vaheaega tuli meie klassi reaalkooli olustikuga tutvuma Jan Hendrik.

Siin on tema muljed meie kallist koolist:

Olin oktoobris kaks väga toredat nädalat vahetusõpilasena Reaalkoolis.
Õpilased ja õpetajad olid väga sõbralikud. Oma kooliga võrreldes olid paljud tunnid keerukamad ja ainekava oli põhjalikumalt läbi võetud. Eriti meeldisid mulle kõikide reaalainete tunnid. Reaalkooli koolitoit on väga hea, palju parem kui enda koolis.
Vahetusperiood möödus kiiresti ja oli väga meeldiv.
Kindlasti tahan teha märtsis sisseastumiskatseid, et tulla gümnaasiumis teie kooli õppima.

Me saime sellel reedel, 6. oktoobril käia meie kooli hoovis toimuvatel väljakaevamistel uudistamas. Seal saime me teada, et kooli staadionit võidi vanasti kasutada põlluna ja seal võis ka olla midagi turu või väikese kauplemispunkti laadset.
Oli väga põnev.

Esmaspäeval, 25. septembril, saime kuulata liiklusohutuse loengut. Saime teada, kuidas käituda kaasreisijana ning joobes autojuhiga. Loengu lõpus võisime proovida nn “joobeprille” ja nendega joone peal kõndida.

1.septembri aktus on iga aasta võrdlemisi sama, vähemalt õpilaste jaoks. Sellest hoolimata ma arvan, et täna hommikul tundsid enamus meist veidi teisiti, kui eelmisel kaheksal aastal. Võib-olla mängis rolli aktuse toimumise asukoht, aga ma arvan, et peamine oli arusaam, et selle kollektiiviga on meil jäänud veel 180 päeva neid tuttavaks saanud koolipinke nühkida. Ja esimesed 45 min. armsas – kui südamelähedane see nüüd kellele kui palju on – 403 klassis näitasid meile, et kõik* (*õhkkond ja hoovused jms geograafiline) on teisiti, aga siiski täpselt samamoodi.

Hiljem kui seisime ridades selles väikses saalis, vasakul käel meie lend ja paremal kõik nooremad, tekkis veidi uhke tunne ka, et põhikooli vanim klass ja puha. Direktori kõne oli seekord kuidagi lühem ja aktus ise ka. Ei jõudnud alatagi, kui juba oligi läbi – öeldakse, et see õppeaasta läheb samamoodi. Eks näis. (Esimene nädal tundus küll kuidagi väga pikaks venivat).

Pärast läks igaüks ka omal viisil tänast päeva eriliseks pühitsema. Ja kui ma selle tarbeks kooli ees oma sõbrannasid ootasin, väljus majast selle aasta 7.c. Niisama moodi nagu meie kaks aastat tagasi seda tegime – hirmu, ootusärevuse ja uhkusega. Tol päeval, kui tulin uude kooli uue klassitäie võhivõõrastega, tundsin end, nagu oleksin minemas taas esimesse klassi. Ning iroonilisel kombel ka praegu – hoolimata asjaolust, et nii koolimaja kui inimesed on juba üpris koduseks kujunenud.

Seltsimehed, 52 nädala pärast vabastatakse meid koolikohustusest ja tõenäoliselt ei saa kogu kamp peale seda enam kunagi kokku, seega, ärgem raisakem neid hetki. Üks kõikide, kõik ühe eest!

Kirjutas Heli