142a

Neljapäeval, 10. novembril oli meie lennul märgipidu. Olime pidu juba oodanud septembrist. Ärevus oli suur ja oodata oli palju, sest Reaalkooli märki ei saa rinda igaüks. Koolipäev möödus tavaliselt, olid ära kõik tunnid ja midagi erilist ei juhtunud.

Peale tunde oli meil aega kella viieni, et end valmis seada. Kõigile oli selgeks tehtud, et peame olema viisakalt riides (kingad, ülikond, kleit jms), millega tuli meie klass kõigist paralleelidest ilmselt kõige paremini toime.

Enne aktust kogunesime fuajeesse, kus klassivanematele anti küünlad. Peale selle suundusime pudireas Poisi kuju juurde, kus me rivistusse võtsime ja klassivanemad süütasid küünlad. Siis pidas Gustav kõnet, mis oli positiivselt üllatav. Peale seda suundusime tagasi koolimajja, et oma märgid kätte saada. Suundusime aulasse, kus kuulasime ära direktori, C-klassi klassijuhataja ja õppealajuhataja kõne.

Lõpuks oligi jõudnud katte aeg oma märgid rinda saada. Esimesena saime meie oma märgid kätte. Teisena said märgid kätte B-klassi õpilased ning viimasena C-klassi õpilased. Seejärel võtsime Sophie tehtud märgikaardist märgi välja ja panime naabrile rinda. Siis suundusime kõik koos sööklasse. Meile pakuti juusturulle, viineripirukaid ja maitsvat kooki. Peale söömist oli meil ka tore pidu mis koosnes põhiliselt tantsimisest.

Kõik oli väga lahe ja isegi lõbusam kui ootasin. Suur tänu Ottile ta imelise trummipala eest!

Mõtteid jagas Marta.