141b

Meie klassist seiklesid Naming, Mailee, Lisette, Iris ja Kaia ühel ilusal päeval Haapsalus. Kõndida sai palju. Käidi erinevates muuseumites, mis kajastasid keskagset Haapsalu elu. Kokku pandi üks korralik turismikaart. 

Toomkool

Saare-Lääne piiskopkonna toomkool asutati algselt aastal 1251 Vana-Pärnus, kuid sama sajandi kuuekümnendatel aastatel toodi see koos piiskopkonna keskusega Haapsallu üle. Kooli juhtis skolastik. Üks kooli juhatanud skolastikutest oli 16. sajandi esimeses pooles tegutsenud Johann Pulck, kes on ainuke teadaolev eesti soost kõrgem vaimulik Vana-Liivimaal. Koolis õpiti ladina keeles. Õppeaineteks olid grammatika, retoorika, dialektika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Õppemeetodina kasutati vitsa hirmul pähetuupimist.

Esimese astme õppekava läbiti enne 12. eluaastat (esimene armulaud). Harilikult läbisid õpilased vaid esimese astme õppekava, kuid mõneks rohkem teadmisi nõudvaks elukutseks tuli läbida ka teine aste. 

Kool lõpetas tegevuse Liivi sõja ajal Saare-Lääne piiskopkonna lagunemise tõttu. 

Võllamägi 

Haapsalu Võllamägi ehk kaak on ainuke kindlalt teadaolev võllamägi Eestis ning arvatavasti rajati see juba 14. sajandil. Tegu on kokku kuhjatud künkaga, kus, nagu nimigi viitab, pandi toime avalikke hukkamisi. 

Praegu kujutab Võllamägi endast umbes meetrikõrgust küngast Sireli tänava äärsel platsil, ent keskajal asus Võllamäe lähistel omaaegne Lihula maantee, nii et kõigil linna sisenejatel ja linnast väljujatel oli võimalik Võllamäel toimuvat näha.

Kuigi sõna “võllas” viitab poomisele, siis oli hukkamisviise tegelikult palju ning lisaks poomisele kasutati sageli näiteks pea maharaiumist mõõgaga, kusjuures poomist peeti autuks, aga pea maharaiumist auväärseks suremise viisiks. 

Tapalava, kus päid maha raiuti, asus kohe võlla kõrval. Rahvajuttude järgi asunud Võllamäel veel piinakamber ning kogu võllast ümbritsenud müür. Võllamäe kaevamiste käigus üks astmeline, keskosa poole kõrgenev kivimüür leitigi. 

Keskajal oli kombeks jätta poodud pikemaks ajaks rippuma ning maharaiutud pead teiba otsa torgata. Hukatute viimseks puhkepaigaks sai seesama Võllamägi, kuhu maeti ka enesetapjad. 

Ehkki aktiivses kasutuses oli võllas 17. sajandi keskpaigani, siis teadaolevalt viimast korda kasutati Võllamäge 19. novembril 1798, kui sinna maeti end üles poonud vabakslastud talupoeg Buxhövedeni Rein. Võllas lammutati kolm aastat hiljem, sest kogu Vene impeeriumis kästi kõik avalikud hukkamispaigad likvideerida.

Haapsalu linnus

Haapsalu linnuse esimeseks isandaks oli 1228. aastal ametisse pühitsetud Saare-Lääne piiskopkond, mille eesotsas seisis piiskop Gottfried. Saare-Lääne piiskopkond oli Vana-Liivimaa piiskopkondadest kõige rikkam. Piiskopkonna otsustada olid seadused, õigused ja samuti sõjad. Linnuse igapäevaelus osalesid sajad inimesed. Kindlust pidid valvama sõdurid ning öövahid, pidevalt töötasid ka tislerid, müürisepad, loomatalitajad, tallipoisid, pagarid, lihunikud, voorimehed, saunamehed, kütjad, rätsepad, habemeajajad, toatüdrukud ja veel mitmed inimesed. Peamiselt räägiti saksa keeles, kuid kõlas ka eesti ja rootsi keelt. Lihtrahvast ühendas elanike loodud Püha Mauritiuse gild. Tähtis roll piiskopkonna igapäevaelus oli aadlikel ja suurkaupmeestel. Kogu Haapsalu linnuse majanduselu kontrollisid ja juhtisid Haapsalu kaupmehed. Lisaks vastutasid aadlikud korra- ja kohtupidamise eest. Talupoegade üle mõisteti kohut adrakohtutes ning aadlite üle meeskohtutes. Samuti moodustasid aadlikud kaks vasallinõukogu, kus tegeleti nii sise- kui ka välispoliitikaga. Nende eesotstes seisid piiskopkonna valitud stiftifoogtid.

Viimane Saare-Lääne piiskop Johann V otsustas alad 1559. aastal Taani kuningale müüa, kuid need sattusid Liivi sõja tagajärjel hoopiski Rootsi kuninga käsutusse, kes otsustas linnuse ümber ehitada. 1624. aastal otsustas Rootsi kuningas müüa Haapsalu linnuse krahv Jacob de la Gardie’le, kelle unistus oli ehitada linnusest loss. Kahjuks hävis 1688. aastal Haapsalu linnus täielikult tulekahjus.

Haapsalu linnus oli keskajal üle kolme sajandi pikkuse perioodi jooksul kirikuriigi üks tähtsamaid objekte, kaitstes Saare-Lääne piiskoppi mitmete vaenlaste eest, kelleks olid näiteks agressiivne ordu, allumatud vasallid, piraadid ja aeg-ajalt eestlased. Seetõttu pidigi keskaegne valitsushoone olema ka sõjaline kaitseehitis.

13.sajandil moodustus kiriku, konvendihoone ja läänepoolse ehk vanema eeslinnuse ehitamisega siseõu, mida piiras ringmüür ja kus asusid mitmed majandushooned, näiteks laudad, töökojad ja tallid. Idapoolne ehk uuem eeslinnus ehitati arvatavasti 15. sajandil, mille olulisemateks ehitisteks on hästi kindlustatud peavärav ja selle ees paiknev veega täidetud kraav, mis tegi vaenlase pealetungi raskeks. Linnusemüürides on palju käike ja auke vastaste tulistamiseks, samuti on rajatud ka kahuritorn laskemoona hoidmiseks ja suurtükkidega laskmiseks. Kui 16. sajandi lõpul enam linnusemüürid aina tugevamaks muutunud tulirelvadele vastu ei pidanud, ehitati kaitseks muldvalle, seega oli Haapsalu linnus üldiselt väga hästi kaitstud.

Linnusekompleksi kogupindala on üle kolme hektari ning seda ümbritseb 803 meetri pikkune ringvall seitsme kaitsetorni ja nelja väravaga. Müür on 8–12 meetri pikkune ning 0,6–1,8 meetrit lai. Eesti Rootsi võimu alla minekuga kaotas suurem osa linnustest Eestis oma sõjalise tähtsuse, nii ka Haapsalu linnus, mis kustutati 17. sajandil Rootsi kaitseehitiste nimekirjast. Tänapäeval on Haapsalu linnus suurepärane näide keskajast ning Saare-Lääne piiskopkonna mõjust Eestis, olles Haapsalu üks olulisemaid vaatamisväärsusi.

Kirik

Haapsalu Toomkirik asub Haapsalu linnuses ja see ehitati aastatel 1260–1270. Keskajal oli kirik Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ja piiskopkonna toomkapiitel. Kiriku kaitsepühakuks on evangelist Johannes. Haapsalu Toomkiriku teeb eriliseks selle suurus. Nimelt on tegemist ühe kõige suurema ühelöövilise kirikuga Põhja- ja Baltimaades. Kuigi Haapsalu linnus sai 1688. aastal tulekahjus tugevalt kannatada, jäi Toomkiriku sisemus kahjustustest puutumata. Jumalateenistused tuli mõneks ajaks katkestada, kui 1726. aastal viis kevadtorm kiriku katuse, mida katkuepideemiast nõrk linn ei suutnud koheselt parandada. 1889. aastal peeti üle pika aja Haapsalu Toomkirikus esimene jumalateenistus. Tänapäeval tegutseb kirikus EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus.

Kasutatud allikad:

Eesti kultuuriloo õppematerjal. IV, Läänemaa

Võllamäe infotahvel Haapsalus

Haapsalu linnuse muuseum

Wikipedia

Puhka Eestis

Tuuli reis keskaegsesse Pärnusse oli väga meeleolukas. Oli hall ja sombune laupäev, ideaalne muuseumipäev. Hommikul keha kinnitanud ja võileivad kotti pakkinud asusin reipal sammul Pärnu muuseumi poole teele. Minu tee viis üle vallikääru silla ning oma üllatuseks sain päeva käigus teada, et too vallikraav ei olegi keskaegne, vaid hoopis osa rootsiaegsest bastionivööst. Väikese GPSi abiga jõudsin kiirelt muuseumi.

Pärnu muuseum

Tegemist oli väga uue ja ilusa muuseumiga, olin ausalt öeldes päris üllatunud, sest polnud kodulehelt uurinud muud kui avamisaegu. Maja oli väga suur ning asus keskaegse linna põhjavärava ehk Jõe värava endises asukohas. Muuseumis tervitas mind väga sõbralik töötaja Kadri, kes mulle kohe kõik keskaegsed eksponendid kätte näitas. Hea oli, et näitas, sest muidu oleksin ma küll ära eksinud, vaadata oli seal tõesti palju. Mida huvitavat ma siis teada sain? 

Pärnu oli keskajal ringmüüriga ümbritsetud linn, mis on niivõrd pisikese linna jaoks ebatavaliselt tugev kaitse. Linna mõõtmed olid 300×200 m ja elanikke oli tuhande ringis. Ringmüüri vajalikkust tingis Uus-Pärnu kuulumine Hansa liitu- kus liigub raha ja kaupa, seal on ka vaenlasi, kes linna rünnata tahaksid. Nagu eelnevalt mainitud asus muuseumi maja all kunagine linnavärav, mille (üllatavalt hästi) säilinud osa sai imetleda läbi klaaspõranda. Ma olin päris üllatunud kui kitsas see värav oli, kahe väravaposti vahele jäi (silma järgi hinnates) mitte rohkem kui 2 meetrit. Sealt Jõe väravast käis kaubavedu sadama ja linna vahet, kunagi ulatus jõgi peaaegu muuseumimaja seinani! Teine eksponaat sel korrusel oli tükk keskaegsest kaubalaevast ehk kogest. Sildi järgi vanim laevaleid Eestis pärineb 14.sajandist ning tõmmati Jahtklubi juurest süvendustööde tegemise käigus välja 1990.aastal. Jurakas jupp koosnes 12 tammepuust kaarest ning 6 kereplangust, muljetavaldav oli nii eksponaat kui ka selle taga olnud konserveerimistööde maht. 

Alumisel korrusel uudistasin püsiekspositsiooni, püüdsin teha vahet kiviaegsetel kivitükkidel, mis ajaloolaste väitel kõik eri funktsiooni täitsid. Päris tore oli näha õpikupilte päris elus, näiteks venekirveste puhul üllatas mind nende suurus (olin neid alati väikesematena ette kujutanud). Keskaja saalis imetlesin käsitööd ja keraamika tohutult laia valikut, ma ei osanud ettegi kujutada, et kaubalinnana liikus Pärnusse nii Itaalia keraamikat kui ka Süüria klaasi. Muidugi olid merelinnale omaselt esindatud ka kalastusvahendid kusjuures kalapüük oli Pärnus keskajal rangelt reglementeeritud. Külastasin ka 3.korruse kunstinäitust Eesti pagulaskunstniku Mart Oru loomingust, see pakkus ajaloole toredat vaheldust.

Mart Oru näitus

Punane torn

Hoog sees tatsasin rõõmsameelselt järgmisesse muuseumi edasi. Ajalugu ootas mind juba muuseumi sisehoovis, kus kirendasid punased plakatid, mis lugemist ootasid. Sain üht-teist teada nii keskaja igapäevaelu kui ka hügieeni kohta. Näiteks juba siis loputati enne sööki spetsiaalses kausis käsi, sest einestati kätega. Rahva seas olid levinud hasartmängud, kuigi linn oli selle ära keelanud, sagedased olid ka mõõdu järgi õlle joomised mille tarbeks kasutati erilisi mõõdutriipudega klaasanumaid. Hoovis oli ka õuntega ehitud jõulupuu, mis tekitas minus veendumuse,et tegu on hubase muuseumiga.

Pettuma ma ei pidanud- Punases tornis oli üks mu meeldivamaid ja põnevamaid muuseumikülastusi! Tegemist on väga pisikese muuseumiga, mille muutis minu jaoks põnevaks äärmiselt armas muuseumitädi Riina. Me jutustasime Pärnu ja torni ajaloost nii kaua, et veetsin muuseumis üle kahe tunni. Sain teada järgnevat.

Punane torn on keskajal Pärnu linnamüüri kagunurka ehitatud torn, mis tegutses linna vanglana pea 500 aastat. See on ainus tänaseni säilinud keskaegne ehitis Pärnus, kõik muu hävines peale Liivi sõda kui Rootsi võim hakkas agaralt linna  “ideaallinnaks” ümber kujundama või 1944.aasta pommitamise käigus. Tornil oli kunagi neli korrust. Keldrikorrus oli üle 6 meetri sügavune auk, kus hoiti vange enne hukkamist (ülespoomine või pea maha raiumine, teada on vaid üks pääsenu, kes oli Saare-Lääne piiskopi lähisugulane ning kes välja osteti). Aastate jooksul kogunenud kultuurikiht on nii paks, et maapind on 3,5m tõusnud ja keldrikorrust pole väljast üldse näha, ka sügav auk valati aastaid tagasi betooni täis, sest see hakkas vett sisse laskma. Neljas korrus võeti maha 18.sajandil toimunud ümberehitustööde käigus, sest torn hakkas otsast lagunema, aga vanglat oli linnal ikkagi vaja. Selleks kasutati kavalat raudtalade süsteemi, millega tõmmati 3.korruse seinad jälle kokkupoole tagasi ja mida on võimalik näha ka tänapäeval (S-täht maja seinal). Tänases muuseumis on torni pööningul ringpanoraamkino, kus näidatakse väga ägedat ja harivat filmi Pärnu 15000 aasta pikkusest ajaloost. Vaatasin seda lausa kaks korda, sest see oli väga värviline ja sisutihe, isegi eriefektid mäsleva tormituule näol olid olemas. Riina rääkis mulle ka lugusid linnamüürist. Kunagi oli seadus, et kõik kelle maja asub müüri kõrval peavad seda tasapisi ehitama, aga kuna inimesed on piisavalt ahned, et esmajärjes ehitada hea kiviga oma maja ja panna müüritäiteks hoopis vanad puukotad, siis pole eriti imestada, et müür linna ründajaid liialt ei pidurdanud. Ka linna seadused olid kummalised, sest olid omadega osaliselt vastuolus: üks määrus seadis, et kodanik ei tohtinud omakohust mõista, aga teine määras, et kui keegi oma aias võõra tabab, siis sündigu temaga seal mis tahes. Lugusid kuulsin veelgi ja kokkuvõtteks oli mu muuseumikäik väga meeleolukas. 

Peale väga tihedat muuseumipäeva lonkisin sööma ning peale einestamist oli õues juba pimenenud. Linna seega palju ei näinud, seega avastamist jätkub veel järgmiseks korrakski!

Tuuli ja hüljes

Pildid: erakogu

Mariann, Emilie, Hanna, Sören ja Leo võtsid 23. novembril suuna lörtsisest Tallinnast lumisesse Viljandisse ehk keskaegsesse Fellinisse, mis sai Hamburgi-Riia linnaõiguse aastal 1283 ehk 700 aastat enne Madis Somelari sündi.Viljandi kuulus 14. sajandist alates Hansa liitu. Käisime ordulinnuses, Viljandi muuseumis, Jaani kirikus. Lisaks külastasime Carl Robert Jakobsoni ja Johan Laidoneri monumente.

Ordulinnus

Viljandi järve ääres, ühel kolmest järjestikusest kõrgendikust asus muinasaegne kindlus. 800 aastat tagasi ehk aastal 1224 andis Mõõgavendade ordu meister Volquin käsu asendada muinasaegne muld- ja puitkindlus kivikindlusega. Linnuse ehitus ja moderniseerimine võttis koos pausidega aega üle 200 aasta. Linnusest sai üks Vana-Liivimaa uhkemaid, see on võrreldav Riia ordulinnusega. Pealinnuseks oli punastest tellistest laotud konvendihoone, millest on tänapäeval alles vaid üks sein. Poola-Rootsi sõdade käigus 17. sajandi algul hävis kindlus ning Rootsi ajal otsustati seda mitte taastada. Hiljem kasutati varemeid ehitusmaterjalina. Käisime ka 1879. aastal üles pandud rippsillal, mis ühendab tänapäeval lossimägesid. Lossimägedest oli hingemattev vaade Viljandi järvele. 

Viljandi Jaani kirik

Kirik ehitati 1466-1472 frantsisklaste kloostrikirikuna. Klooster suleti 1560. aastal ning kloostrihooned hävisid järgnevate sõdade käigus. Rootsi ajal kohandati kirik linnakirikuks. Nõukogude ajal muudeti see mööblilaoks, kuid hiljem siiski rekonstrueeriti kirik ning sellest sai taas pühakoda.  

Muuseum ja monumendid

Viljandi muuseumis nägime nii muinasaegseid venekirveid kui ka keskaegseid rahvarõivaid. Selfile jäid Carl Robert Jakobson, kes oli eesti ühiskonnategelane ja ajalehe Sakala looja, ja Johan Laidoner,  kes oli sõjaväelane ja poliitik. Muidugi astusime läbi ka kuulsast Rohelise Maja Kohvikust ning nautisime ilusat talveilma.

Pildid: erakogu

Ühel ilusal reede õhtul, 18. oktoobril, oli käes 141. lennu sõrmustepidu. Poistel kikilipsud ees, tüdrukutel kontsad jalas ja küüned värvitud, saabusid kõik õpilased koolimajja. Lisaks sõrmustele oli see pidu eriline ka seetõttu, et see jäi viimaseks peoks meie kallis Estonia puiestee 6 koolimajas. Kell 18.00 kogunesid kõik õpilased aulasse ja tseremoonia võis alata. Nii nagu kombeks, käis peeker ringis ning iga õpilane ütles toosti oma lennukaaslastele. Kõlas erinevaid toredaid tooste nagu näiteks, et meie sõrmused kunagi pandimajja ei satuks ja, et Harju tänaval oleksid söögivahetunnid piisavalt pikad, et me jõuaksime Solarisse. Seejärel jõudis kätte sõrmuste lunastamise aeg. Igale klassile anti üks näidendi teema. Meie teemaks oli läbi raskuste tähtede poole. Näidend oli üks suur arusaamatus nii meile kui ka vaatajatele. Peale seda pani meie armas klassijuhataja kõigile sõrmused sõrme ning siis võis pidu alata!

Jala pani tatsuma palavalt armastatud Stepsel bänd. Õhtujooksul jooksime lennuga läbi terve koolimaja, nii nagu lõpukellal, sest seda me seal majas kogeda ei saa. Ülejäänud õhtu keerutati jalga, nauditi sõprade seltskonda ja nauditi sajaga viimast pidu meile kalliks saanud majas. Viimasena tuli lavale ka meie oma lennu DJ Tiits. Tema lavale tulekuga vappus Reaalkooli aula põrand korralikult, hea, et üldse püsti jäi. Kell 12 sai pidu läbi, jäeti veel viimast korda hüvasti koolimajaga ja mindi kodudesse, pisarad silmis, väsinud ja valusaid jalgu puhkama.

 Autor: Chris-Robin Talts

Kuigi kooli ametlik sünnipäev on 29. septembril, tähistasime me see aasta kooli 143. sünnipäeva 1. oktoobril. Päev algas nagu tavaliselt, kuid viiendasse tundi tuli meile külla vilistlane Kertu Kallaste 136. lennust. Kertu oli meditsiini suuna õpilane ning tema mata  õpetajaks oli samuti Kerli Kupits. Kertu rääkis oma elust põhikoolis, gümnas ja ka ülikoolis. Lisaks näitas ta meile erinevaid pilte oma ülikooli aastatest. Pildid jõudsid loengutest lahkamisteni välja. 

Sellele järgnes väikene aktus poisi juures, kus said spordipäeva eest medalid kaela Tuuli, Mei ja Ida. Päeva lõpetasime, nüüd juba traditsiooniks saanud, Toomi imehea tiramisuga. 

12.septembril toimus gümnaasiumi spordipäev Pirital. Sellel aastal oli plaanis pendelteatejooks, orienteerumine, tüdrukutel võrkpall ning poistel jalka. Hommikul panime esimese asjana oma klassi väledamad jalad valmis ja asusime võistlema pendelteatejooksus. Tiim sai auväärse neljanda koha. Seejärel tuli välja otsida kompassid ja üritada mitte Pirita vahel ära eksida. Tuuli, Ida ja Mei suutsid ennast joosta ka esikolmikusse. Sellega meie medalisadu ei lõppenud, sest meie klassi tüdrukute võrkpallitiim pääses tänu suurepärasele meeskonnatööle finaali. Finaalis tuli aga tunnistada napi kaotusega 10.b paremust. Ka poisid pingutasid jalkas nii kuis jaksasid. Järgmisel aastal oleme paremad, kiiremad ja tugevamad kui kunagi varem. Olge valmis!

Parima kokkuvõtte leiate meie instagramist @jupitsad 🙂

 2. septembril sattusime tagasi kooli. Meie klassist oli Luisa läinud Belgiasse ning meile oli lisandunud kaks uut õpilast, Miikael ja Isabela. Meie aktus algas kell 10.30, kus direktor pidas kõnet, meie laulsime Reaali laulu ja vaatasime, milline näeb välja meie uus koolimaja. Kui aktus läbi sai, oli aeg koju minna, et magada unetunde ette, mida UT plaanib meilt varastama hakata.

12. juuni oli see kaua oodatud päev, kui lõpuks algas suvevaheaeg. Meie viimane aktus kümnendas klassis algas kell 11.30. Aktusel esinesid rahvatantsijad ning koorilauljad ning meie klass oli mõlemas kategoorias esindatud. Meie klass oli ka ainus  klass meie lennus, kuhu tulid kiituskirjad. Kiituskirjad said endale Lisette ja Ida. Peale aktust oli lühike klassijuhatajatund, kus saime oma tunnistused, rääkisime viimased detailid klassireisist ning andsime õpetajale lilled.

Kõik tähtis tehtud, läks igaüks suve nautima.

10. juuni hommikul kogunesime terve lennuga Linnahalli taga, et võtta ette reis Aegna saarele. Ilm oli nagu Eestile kohane, hommikul oli tugev tuul ning pilvine, kuid päeva peale läks ilm ilusamaks ning meie tujud paremaks. Aegnal pidime kõigepealt külastama oma punkte, mis me olime geograafias välja valinud. Nii mõnelgi kulges matk oma punkti juurde läbi metsa, kus toimus sõda meie vs sääsed. 

Info kogutud, suundusime loodusmajja, et ka teistele meie leide tutvustada. Esitused tehtud, oli aeg täita meie tühjad kõhud kõige heaga, mis meil kaasas oli. Kõhud täis, jätkasime oma matka läbi Aegna saare ning suundusime 15.00 paiku tagasi sadamasse, et jõuda praamile ning minna nautima pealinna mõnusid.

Pildid: erakogu

Esmaspäeval, 13. mail alustasid meie kooli 10 õpilast ja 2 õpetajat oma hommikut kell 6.30 Tallinna sadama D-terminalis . Meie klassist osalesid Ingel, Marie S ja Eden. Meid ootas ees nelja päevane reis Soome Põhjalahe äärde Kokkola linna. Hommikut alustasime MyStari hommikusöögiga ning Helsingisse jõudes, saime linnas poolteist tundi ringi vaadata. Kell 11 pidime olema rongijaamas, et jõuda meie 11.17 rongile, mis viis meid Kokkolasse. Rongisõit kestis kokku 4 tundi ning kui me lõpuks kohale jõudsime, ootasid meid juba õpilased Karleby Svenska Gümnaasiumist. Saime üksteisega rohkem tuttavaks ning suundusime sööma. Söömast läksime ühe tüdruku Anna juurde, kus ka Eden ööbis, ja mängisime erinevaid tutvumis-ja nimemänge. Tegime mängudest väikse pausi ja läksime jalutama. 5. km jalutuskäigul nägime Soome loodust ning jõudsime ka ühe karjääri juurde, kus tegime oma esimese grupipildi.

Järgmisel päeval saime külastada nende kooli. Koolis pidime olema kell 8.30 ning siis tutvustas õp Nina meile soome kooli korraldust. Peale seda saime valida ühe tunni, millest osa võtta. Meil olid valikus soome, inglise, prantsuse ja saksa keel. Meie klassi tüdrukud läksid kõik soome keelde. Meie suurimaks üllatuseks oli see, kuidas kõik tunniülesanded ja tööd tehti arvutites. Peale soome keelt suundusime auditooriumisse, kus õp Hanna Britt tegi esitluse meie koolist. Esitlused vaadatud suundusime lõunat sööma. Viimaseks ülesandeks oli meil vaja teha esitlus REKi kohta. Sellega lõppes meie esimene ja ainukene koolipäev Karleby Svenska Gümnaasiumis. Õhtusöögi sõime kõik oma peredega kodus ning kell 19.00 läksime bowlingut mängima. Õnneks olid paljudel juhiload, seega kõikjale oli väga lihtne ja mugav liikuda. Bowlingust liikusime edasi ühte randa, mis oli Kokkolast umbes 20 minuti kaugusel.

Meie viimase täispika päeva alustasime kell 10.00 Havsparkenis. Mängisime uusi mänge, mida me pole kunagi varem mänginud ning tutvustasime neile ka meie jahimeest. 141.a klassi Triin oli nii julge, et läks pargi kõrval olevasse randa ujuma. Vesi ei olnud üldsegi soe, aga Triin ütles, et oli mõnus ja karastav.  

Pargist suundusime Raekotta sööma ning siis suundusime tagasi kooli, kus saime tuttavaks Kokkola noortekoguga. Arutasime nii meie kooli õpilasesindusest kui ka poliitikast.

Poliitikast ja kõigest muust arutletud, suundusime hiiglasliku Prismasse, kust ostsime õhtusöögiks tacode materjali ning suundusime Ingeli host’i juurde oma viimast õhtut veetma. Meile tutvustati veel uusi mänge ja ostsime jäätiseautost jäätiseid.

Meie viimasel hommikul Kokkolas jätsime oma võõrustajatega hüvasti ning käisime linna ajalugu tutvustavas muuseumis. Algas tagasisõit ja veetsime järjekordsed 4 tundi rongis, kus meie kahjuks konditsioneer ei töötanud. Tagasisõit möödus siiski kiiresti ja aega sai veedetud reisist muljetades ning õppides. Helsinkis tegime veel viimased ostud ning suundusime laevale. Seljataha jäi meeleolukas ja sisutihe nädal, aitäh Karleby Svenska Gymnasium!

Näeme sügisel!

Jutu kirjutasid Ingel Kalamees ja Marie Songe