Meie klassist seiklesid Naming, Mailee, Lisette, Iris ja Kaia ühel ilusal päeval Haapsalus. Kõndida sai palju. Käidi erinevates muuseumites, mis kajastasid keskagset Haapsalu elu. Kokku pandi üks korralik turismikaart.
Toomkool
Saare-Lääne piiskopkonna toomkool asutati algselt aastal 1251 Vana-Pärnus, kuid sama sajandi kuuekümnendatel aastatel toodi see koos piiskopkonna keskusega Haapsallu üle. Kooli juhtis skolastik. Üks kooli juhatanud skolastikutest oli 16. sajandi esimeses pooles tegutsenud Johann Pulck, kes on ainuke teadaolev eesti soost kõrgem vaimulik Vana-Liivimaal. Koolis õpiti ladina keeles. Õppeaineteks olid grammatika, retoorika, dialektika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Õppemeetodina kasutati vitsa hirmul pähetuupimist.
Esimese astme õppekava läbiti enne 12. eluaastat (esimene armulaud). Harilikult läbisid õpilased vaid esimese astme õppekava, kuid mõneks rohkem teadmisi nõudvaks elukutseks tuli läbida ka teine aste.
Kool lõpetas tegevuse Liivi sõja ajal Saare-Lääne piiskopkonna lagunemise tõttu.
Võllamägi
Haapsalu Võllamägi ehk kaak on ainuke kindlalt teadaolev võllamägi Eestis ning arvatavasti rajati see juba 14. sajandil. Tegu on kokku kuhjatud künkaga, kus, nagu nimigi viitab, pandi toime avalikke hukkamisi.
Praegu kujutab Võllamägi endast umbes meetrikõrgust küngast Sireli tänava äärsel platsil, ent keskajal asus Võllamäe lähistel omaaegne Lihula maantee, nii et kõigil linna sisenejatel ja linnast väljujatel oli võimalik Võllamäel toimuvat näha. 
Kuigi sõna “võllas” viitab poomisele, siis oli hukkamisviise tegelikult palju ning lisaks poomisele kasutati sageli näiteks pea maharaiumist mõõgaga, kusjuures poomist peeti autuks, aga pea maharaiumist auväärseks suremise viisiks.
Tapalava, kus päid maha raiuti, asus kohe võlla kõrval. Rahvajuttude järgi asunud Võllamäel veel piinakamber ning kogu võllast ümbritsenud müür. Võllamäe kaevamiste käigus üks astmeline, keskosa poole kõrgenev kivimüür leitigi.
Keskajal oli kombeks jätta poodud pikemaks ajaks rippuma ning maharaiutud pead teiba otsa torgata. Hukatute viimseks puhkepaigaks sai seesama Võllamägi, kuhu maeti ka enesetapjad.
Ehkki aktiivses kasutuses oli võllas 17. sajandi keskpaigani, siis teadaolevalt viimast korda kasutati Võllamäge 19. novembril 1798, kui sinna maeti end üles poonud vabakslastud talupoeg Buxhövedeni Rein. Võllas lammutati kolm aastat hiljem, sest kogu Vene impeeriumis kästi kõik avalikud hukkamispaigad likvideerida.
Haapsalu linnus
Haapsalu linnuse esimeseks isandaks oli 1228. aastal ametisse pühitsetud Saare-Lääne piiskopkond, mille eesotsas seisis piiskop Gottfried. Saare-Lääne piiskopkond oli Vana-Liivimaa piiskopkondadest kõige rikkam. Piiskopkonna otsustada olid seadused, õigused ja samuti sõjad. Linnuse igapäevaelus osalesid sajad inimesed. Kindlust pidid valvama sõdurid ning öövahid, pidevalt töötasid ka tislerid, müürisepad, loomatalitajad, tallipoisid, pagarid, lihunikud, voorimehed, saunamehed, kütjad, rätsepad, habemeajajad, toatüdrukud ja veel mitmed inimesed. Peamiselt räägiti saksa keeles, kuid kõlas ka eesti ja rootsi keelt. Lihtrahvast ühendas elanike loodud Püha Mauritiuse gild. Tähtis roll piiskopkonna igapäevaelus oli aadlikel ja suurkaupmeestel. Kogu Haapsalu linnuse majanduselu kontrollisid ja juhtisid Haapsalu kaupmehed. Lisaks vastutasid aadlikud korra- ja kohtupidamise eest. Talupoegade üle mõisteti kohut adrakohtutes ning aadlite üle meeskohtutes. Samuti moodustasid aadlikud kaks vasallinõukogu, kus tegeleti nii sise- kui ka välispoliitikaga. Nende eesotstes seisid piiskopkonna valitud stiftifoogtid.
Viimane Saare-Lääne piiskop Johann V otsustas alad 1559. aastal Taani kuningale müüa, kuid need sattusid Liivi sõja tagajärjel hoopiski Rootsi kuninga käsutusse, kes otsustas linnuse ümber ehitada. 1624. aastal otsustas Rootsi kuningas müüa Haapsalu linnuse krahv Jacob de la Gardie’le, kelle unistus oli ehitada linnusest loss. Kahjuks hävis 1688. aastal Haapsalu linnus täielikult tulekahjus.

Haapsalu linnus oli keskajal üle kolme sajandi pikkuse perioodi jooksul kirikuriigi üks tähtsamaid objekte, kaitstes Saare-Lääne piiskoppi mitmete vaenlaste eest, kelleks olid näiteks agressiivne ordu, allumatud vasallid, piraadid ja aeg-ajalt eestlased. Seetõttu pidigi keskaegne valitsushoone olema ka sõjaline kaitseehitis.
13.sajandil moodustus kiriku, konvendihoone ja läänepoolse ehk vanema eeslinnuse ehitamisega siseõu, mida piiras ringmüür ja kus asusid mitmed majandushooned, näiteks laudad, töökojad ja tallid. Idapoolne ehk uuem eeslinnus ehitati arvatavasti 15. sajandil, mille olulisemateks ehitisteks on hästi kindlustatud peavärav ja selle ees paiknev veega täidetud kraav, mis tegi vaenlase pealetungi raskeks. Linnusemüürides on palju käike ja auke vastaste tulistamiseks, samuti on rajatud ka kahuritorn laskemoona hoidmiseks ja suurtükkidega laskmiseks. Kui 16. sajandi lõpul enam linnusemüürid aina tugevamaks muutunud tulirelvadele vastu ei pidanud, ehitati kaitseks muldvalle, seega oli Haapsalu linnus üldiselt väga hästi kaitstud.

Linnusekompleksi kogupindala on üle kolme hektari ning seda ümbritseb 803 meetri pikkune ringvall seitsme kaitsetorni ja nelja väravaga. Müür on 8–12 meetri pikkune ning 0,6–1,8 meetrit lai. Eesti Rootsi võimu alla minekuga kaotas suurem osa linnustest Eestis oma sõjalise tähtsuse, nii ka Haapsalu linnus, mis kustutati 17. sajandil Rootsi kaitseehitiste nimekirjast. Tänapäeval on Haapsalu linnus suurepärane näide keskajast ning Saare-Lääne piiskopkonna mõjust Eestis, olles Haapsalu üks olulisemaid vaatamisväärsusi.
Kirik
Haapsalu Toomkirik asub Haapsalu linnuses ja see ehitati aastatel 1260–1270. Keskajal oli kirik Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ja piiskopkonna toomkapiitel. Kiriku kaitsepühakuks on evangelist Johannes. Haapsalu Toomkiriku teeb eriliseks selle suurus. Nimelt on tegemist ühe kõige suurema ühelöövilise kirikuga Põhja- ja Baltimaades. Kuigi Haapsalu linnus sai 1688. aastal tulekahjus tugevalt kannatada, jäi Toomkiriku sisemus kahjustustest puutumata. Jumalateenistused tuli mõneks ajaks katkestada, kui 1726. aastal viis kevadtorm kiriku katuse, mida katkuepideemiast nõrk linn ei suutnud koheselt parandada. 1889. aastal peeti üle pika aja Haapsalu Toomkirikus esimene jumalateenistus. Tänapäeval tegutseb kirikus EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus.
Kasutatud allikad:
Eesti kultuuriloo õppematerjal. IV, Läänemaa
Võllamäe infotahvel Haapsalus
Haapsalu linnuse muuseum
Wikipedia
Puhka Eestis