141b

Suusavaheajalt tagasi tulles ootas meid ees suusapäev Kõrvemaal. Sisimas lootsime, et suusapäev jääb ära, sest Tallinnas polnud lund juba mitu nädalat olnud, aga siiski pidime suusad varnast võtma ja Kõrvemaale minema. Kavas oli traditsiooniline 6 x 0,8 km teatevõistlus, kus igast klassist oli vaja 3 tüdrukut ja 3 poissi. Meie klassi esindasid Mei, Emilie, Ingel, Miikael, Samuel ja Sander. Võistlust alustasime kolmandalt kohalt, siis jõudsime esimesele kohale, kuid lõpuks saavutasime tugeva teise koha. Kogu gümnaasiumi arvestuses olime neljas kõige kiirem klass. Peale teatevõistlust saime frikadellisuppi ja maitsvat teed, et end üles soojendada ning siis hakkasime uuesti Tallinna poole liikuma. 

Stressirikka arvestuste nädala lõppu mahtus veel gümnaasiumi jõulupidu. Selle aasta teemadeks olid kuulsad muusikavideod. Meile osutus Lady Gaga ,,Bad Romance’’ ning kohe oli otsustatud, et Samuelist saab meie Lady Gaga. Proovid toimusid peale igat koolipäeva. Kas see mõne arvestuse tulemust ka mõjutas, see jääb teadmata.

13. detsembril lõime särama Tallinna Prantsuse Lütseumi aula ning lavale astusime väga enesekindla kavaga. See aasta me küll top 3 ei pääsenud, aga õpetaja Reimann ütles, et olime tema lemmikud, ning õp Kupitsale pakkusid meie tantsuoskused suurt üllatust.

Nagu hea vein – iga aastaga paremaks!!

Pilt: Mihkel Paumverk

Detsembris sai alguse traditsiooniline gümnaasiumi korvpalliturniir. 1. detsembril toimusid Prantsuse Lütseumis alagrupimängud – klassidevahelised noormeeste ja lendudevahelised neidude mängud. Tüdrukud saavutasid tugeva teise koha ning meie klassi poisid võitsid kõik alagrupimängud ning pääsesid finaali!

Finaal toimus 10. detsembril Tallinna Ülikoolis. Meie poistele astusid vastu 142.c poisid. Mäng oli väga tasavägine ning enne viimast minutit oli mäng viigis. 20 sekundit enne lõppu viskasime korvi veel ühe palli ja saime 2 punkti juurde ning sellega kroonitigi meid 2024. aasta korvpalli tšempionideks!

Pilt: Triin Mäekivi

Igal aastal pannakse reaalikate tõelised ajaplaneerimisoskused proovile teisel kooliperioodil, eriti just 11ndikel. Tavapäraste arvestuste ja UT II kollokviumi kõrvalt tuleb ka koostada vaid viie nädalaga süžee, kostüümide ning puhtaks lihvitud tantsuliigutustega liikumiskava. 

Kui õpetaja Karin ütles, et selle aasta teemaks on Ladina-Ameerika, teadsime kohe, et peame ära kasutama ainulaadset võimalust ja tegema tantsu peategelaseks Brasiiliast pärit vahetusõpilase Isabela. Meie kava oli inspireeritud ladina-ameerikalistest seebiooperitest ehk telenoveladest. Nimelt algab kava pulmaga, milles abielluvad Isabela ja Kristjan (Cristiano), kuid pulma sekkub vahele Karl-Thomas (Carlos-Tomás), väites, et tema tõeline eluarmastus on vale inimesega leivad ühte kappi pannud. Mehed kaklevad pruudi üle ning lõpuks osutub võitjaks viimane ning noorpaar jookseb enda õnnelikku lõppu. 

Kohe esimesest kehalise kasvatuse tunnist hakkas tihe töö pihta. Visioon oli olemas, igaks prooviks oli plaan ette valmistatud (ka lausa failid inimeste asetustest igas kava osas) ja mis kõige enam, soovisime tõestada gümnaasiumile, kui head tantsijad me päriselt oleme pärast eelmist aastat, mil saime viimase koha. Proovid ei peatunud vaid kehalise kasvatuse tundidega, meie tublid klassikaaslased (eriti klassivennad) õppisid ka hoogsalt tantse vahetundides, enne ja pärast kooli algust ning igaüks andis endast 100% kuni puusad nõksusid nagu tõelistel ladina-ameeriklastel. Näha, kui pühendunud kõik olid ja kui palju pingutati ühise eesmärgi nimel, oli juba omamoodi võit. 

Õnneks nägi ka žürii (shoutout õp Reimannile!) meie nähtud vaeva ning tiheda konkurentsi vahel pälvisime 1. koha! Peakorraldajatena oli suurim hirm, et pärast kõiki neid proove, mis panime klassikaaslasi tegema, ei saa me isegi TOP kolme. Kuid õnneks jagas terve 141B ainult rõõmumeelt ning kava tegijatena kuulsime vaid kiidusõnu ja õnnitlusi. Järgmine aasta paneme punkti liikumiskavadele veel parema ja ekstravagantsema tantsuga! 

Sellelt lingilt leiate meie tantsukava ->           https://drive.google.com/file/d/1xSRi2rfogGn-JqTIFTWl1J-WT7HAG2Bs/view

Emotsioonid peale võitu!

Jutu kirjutas Mari

25. jaanuaril käis ka Toom lõpuks Rakveres. Rongiga sai Tallinnast ilusti kohale ja Rakvere jaamast oli esimene külastatav vaatamisväärsus Jumalaema sündimise kirik. Vaimsed otsingud jätkusid veel Kolmainu kirikus, mille uksepealset kella jäin mõneks ajaks imetlema. Otse selle kiriku kõrval asus Kuulus rakvere linnus. Edasi suundusin ajaloolise Viru maakohtu maja juurde ja nägin ära ka vabadussõjas langenute monumendi. Lõunat sõin kohvikus 3 ampsu.

Viru maakohtu maja

Vaade Rakverele

Pildid: erakogu

15. detsembril sõitsid Liis, Anete ja Marie Pärnu poole. Ilm oli hall ja lund maas ülemäära palju ei olnud. 

Seltskond alustas rännakut mere äärest Rannahotelli juurest ning liikus kesklinna poole. Teekonnal sai vaadatud Ammende villa ja uhked Tallinna väravad. Nähti suurt vaeva, et leida Lydia Koidula kuju, kuid Papa Jannseni kujuga anti alla.Imetleti linna ja vanu maju, näiteks seegi maja ja Punane torn.

Eriti äge oli Pärnu muuseum, kus sai oma silmaga näha tunnis õpitud asju, näiteks Pulli küla muinasaja asulast leitud asju ning nöör- ja kammkeraamika savinõusid.

Pildid tehtud, kõhud täis, suundusid sangarid tagasi koju.

Pildid: erakogu

9. novembri hommikul seadsid 8 vaprat tüdrukut (Ingel, Norah, Mei, Eden, Mari, Ida, Marie ja Mirtel) sammud Tallinna Bussijaama, et sõita päevaks Rakverre. Bussisõit oli natukene alla 1,5 h, seega ei pannud me tähelegi, kui me juba kohal olime. Bussist maha astudes võtsime suuna Rakvere linnuse poole, et seal veeta mõned tunnid. Nägime kahuripauku, piinakambreid, pihikambrit jpt. Lisaks sibasid linnuse siseõues ringi lambad, kitsed ja haned, kes meile palju rõõmu tekitasid. Saime teada, et vanimad teadaolevad arheoloogilised jäljed muinasaegse linnuse kohta Rakvere Vallimäel pärinevad juba 5.–6. sajandist. Hetkel on linnus avatud muuseumi ja interaktiivse elamuskeskusena, kus külastajatele on loodud keskaegne miljöö ning meelelahutus- ja haridusprogrammid. 

Kui kõik vaadatud, suundusime Tarva skulptuuri juurde, kus me tegime pilte, ning siis viisid meie jalad meid Rohuaia Kohvikusse, kust me endale head-paremat kaasa ostsime. Rakverest tagasisõidul said mõned magada, aga enamik meist kirjutas oma uurimistööd, sest teine kollokvium oli juba lähenemas. 

Pildid: erakogu

23. novembril käisid Edvard, Miikael, Lennart, Kristjan A. ja Ingmar Narvas, et tutvuda sealse kultuuri ja vaatamisväärsustega. Külastasime keskaegset Narva Hermanni linnust, Narva Jõepromenaadi, erinevaid ausambaid, kõiki Narva kirikuid, Narva barokkstiilis raekodaning rootsiaegseid bastioneid Pax ja Victoria. Samuti maitsesime kohalikku kebabi ja pagaritooteid.

Narva raekoda

Pildid: erakogu

Narva linnus

Meie klassist seiklesid Naming, Mailee, Lisette, Iris ja Kaia ühel ilusal päeval Haapsalus. Kõndida sai palju. Käidi erinevates muuseumites, mis kajastasid keskagset Haapsalu elu. Kokku pandi üks korralik turismikaart. 

Toomkool

Saare-Lääne piiskopkonna toomkool asutati algselt aastal 1251 Vana-Pärnus, kuid sama sajandi kuuekümnendatel aastatel toodi see koos piiskopkonna keskusega Haapsallu üle. Kooli juhtis skolastik. Üks kooli juhatanud skolastikutest oli 16. sajandi esimeses pooles tegutsenud Johann Pulck, kes on ainuke teadaolev eesti soost kõrgem vaimulik Vana-Liivimaal. Koolis õpiti ladina keeles. Õppeaineteks olid grammatika, retoorika, dialektika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Õppemeetodina kasutati vitsa hirmul pähetuupimist.

Esimese astme õppekava läbiti enne 12. eluaastat (esimene armulaud). Harilikult läbisid õpilased vaid esimese astme õppekava, kuid mõneks rohkem teadmisi nõudvaks elukutseks tuli läbida ka teine aste. 

Kool lõpetas tegevuse Liivi sõja ajal Saare-Lääne piiskopkonna lagunemise tõttu. 

Võllamägi 

Haapsalu Võllamägi ehk kaak on ainuke kindlalt teadaolev võllamägi Eestis ning arvatavasti rajati see juba 14. sajandil. Tegu on kokku kuhjatud künkaga, kus, nagu nimigi viitab, pandi toime avalikke hukkamisi. 

Praegu kujutab Võllamägi endast umbes meetrikõrgust küngast Sireli tänava äärsel platsil, ent keskajal asus Võllamäe lähistel omaaegne Lihula maantee, nii et kõigil linna sisenejatel ja linnast väljujatel oli võimalik Võllamäel toimuvat näha.

Kuigi sõna “võllas” viitab poomisele, siis oli hukkamisviise tegelikult palju ning lisaks poomisele kasutati sageli näiteks pea maharaiumist mõõgaga, kusjuures poomist peeti autuks, aga pea maharaiumist auväärseks suremise viisiks. 

Tapalava, kus päid maha raiuti, asus kohe võlla kõrval. Rahvajuttude järgi asunud Võllamäel veel piinakamber ning kogu võllast ümbritsenud müür. Võllamäe kaevamiste käigus üks astmeline, keskosa poole kõrgenev kivimüür leitigi. 

Keskajal oli kombeks jätta poodud pikemaks ajaks rippuma ning maharaiutud pead teiba otsa torgata. Hukatute viimseks puhkepaigaks sai seesama Võllamägi, kuhu maeti ka enesetapjad. 

Ehkki aktiivses kasutuses oli võllas 17. sajandi keskpaigani, siis teadaolevalt viimast korda kasutati Võllamäge 19. novembril 1798, kui sinna maeti end üles poonud vabakslastud talupoeg Buxhövedeni Rein. Võllas lammutati kolm aastat hiljem, sest kogu Vene impeeriumis kästi kõik avalikud hukkamispaigad likvideerida.

Haapsalu linnus

Haapsalu linnuse esimeseks isandaks oli 1228. aastal ametisse pühitsetud Saare-Lääne piiskopkond, mille eesotsas seisis piiskop Gottfried. Saare-Lääne piiskopkond oli Vana-Liivimaa piiskopkondadest kõige rikkam. Piiskopkonna otsustada olid seadused, õigused ja samuti sõjad. Linnuse igapäevaelus osalesid sajad inimesed. Kindlust pidid valvama sõdurid ning öövahid, pidevalt töötasid ka tislerid, müürisepad, loomatalitajad, tallipoisid, pagarid, lihunikud, voorimehed, saunamehed, kütjad, rätsepad, habemeajajad, toatüdrukud ja veel mitmed inimesed. Peamiselt räägiti saksa keeles, kuid kõlas ka eesti ja rootsi keelt. Lihtrahvast ühendas elanike loodud Püha Mauritiuse gild. Tähtis roll piiskopkonna igapäevaelus oli aadlikel ja suurkaupmeestel. Kogu Haapsalu linnuse majanduselu kontrollisid ja juhtisid Haapsalu kaupmehed. Lisaks vastutasid aadlikud korra- ja kohtupidamise eest. Talupoegade üle mõisteti kohut adrakohtutes ning aadlite üle meeskohtutes. Samuti moodustasid aadlikud kaks vasallinõukogu, kus tegeleti nii sise- kui ka välispoliitikaga. Nende eesotstes seisid piiskopkonna valitud stiftifoogtid.

Viimane Saare-Lääne piiskop Johann V otsustas alad 1559. aastal Taani kuningale müüa, kuid need sattusid Liivi sõja tagajärjel hoopiski Rootsi kuninga käsutusse, kes otsustas linnuse ümber ehitada. 1624. aastal otsustas Rootsi kuningas müüa Haapsalu linnuse krahv Jacob de la Gardie’le, kelle unistus oli ehitada linnusest loss. Kahjuks hävis 1688. aastal Haapsalu linnus täielikult tulekahjus.

Haapsalu linnus oli keskajal üle kolme sajandi pikkuse perioodi jooksul kirikuriigi üks tähtsamaid objekte, kaitstes Saare-Lääne piiskoppi mitmete vaenlaste eest, kelleks olid näiteks agressiivne ordu, allumatud vasallid, piraadid ja aeg-ajalt eestlased. Seetõttu pidigi keskaegne valitsushoone olema ka sõjaline kaitseehitis.

13.sajandil moodustus kiriku, konvendihoone ja läänepoolse ehk vanema eeslinnuse ehitamisega siseõu, mida piiras ringmüür ja kus asusid mitmed majandushooned, näiteks laudad, töökojad ja tallid. Idapoolne ehk uuem eeslinnus ehitati arvatavasti 15. sajandil, mille olulisemateks ehitisteks on hästi kindlustatud peavärav ja selle ees paiknev veega täidetud kraav, mis tegi vaenlase pealetungi raskeks. Linnusemüürides on palju käike ja auke vastaste tulistamiseks, samuti on rajatud ka kahuritorn laskemoona hoidmiseks ja suurtükkidega laskmiseks. Kui 16. sajandi lõpul enam linnusemüürid aina tugevamaks muutunud tulirelvadele vastu ei pidanud, ehitati kaitseks muldvalle, seega oli Haapsalu linnus üldiselt väga hästi kaitstud.

Linnusekompleksi kogupindala on üle kolme hektari ning seda ümbritseb 803 meetri pikkune ringvall seitsme kaitsetorni ja nelja väravaga. Müür on 8–12 meetri pikkune ning 0,6–1,8 meetrit lai. Eesti Rootsi võimu alla minekuga kaotas suurem osa linnustest Eestis oma sõjalise tähtsuse, nii ka Haapsalu linnus, mis kustutati 17. sajandil Rootsi kaitseehitiste nimekirjast. Tänapäeval on Haapsalu linnus suurepärane näide keskajast ning Saare-Lääne piiskopkonna mõjust Eestis, olles Haapsalu üks olulisemaid vaatamisväärsusi.

Kirik

Haapsalu Toomkirik asub Haapsalu linnuses ja see ehitati aastatel 1260–1270. Keskajal oli kirik Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ja piiskopkonna toomkapiitel. Kiriku kaitsepühakuks on evangelist Johannes. Haapsalu Toomkiriku teeb eriliseks selle suurus. Nimelt on tegemist ühe kõige suurema ühelöövilise kirikuga Põhja- ja Baltimaades. Kuigi Haapsalu linnus sai 1688. aastal tulekahjus tugevalt kannatada, jäi Toomkiriku sisemus kahjustustest puutumata. Jumalateenistused tuli mõneks ajaks katkestada, kui 1726. aastal viis kevadtorm kiriku katuse, mida katkuepideemiast nõrk linn ei suutnud koheselt parandada. 1889. aastal peeti üle pika aja Haapsalu Toomkirikus esimene jumalateenistus. Tänapäeval tegutseb kirikus EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus.

Kasutatud allikad:

Eesti kultuuriloo õppematerjal. IV, Läänemaa

Võllamäe infotahvel Haapsalus

Haapsalu linnuse muuseum

Wikipedia

Puhka Eestis

Tuuli reis keskaegsesse Pärnusse oli väga meeleolukas. Oli hall ja sombune laupäev, ideaalne muuseumipäev. Hommikul keha kinnitanud ja võileivad kotti pakkinud asusin reipal sammul Pärnu muuseumi poole teele. Minu tee viis üle vallikääru silla ning oma üllatuseks sain päeva käigus teada, et too vallikraav ei olegi keskaegne, vaid hoopis osa rootsiaegsest bastionivööst. Väikese GPSi abiga jõudsin kiirelt muuseumi.

Pärnu muuseum

Tegemist oli väga uue ja ilusa muuseumiga, olin ausalt öeldes päris üllatunud, sest polnud kodulehelt uurinud muud kui avamisaegu. Maja oli väga suur ning asus keskaegse linna põhjavärava ehk Jõe värava endises asukohas. Muuseumis tervitas mind väga sõbralik töötaja Kadri, kes mulle kohe kõik keskaegsed eksponendid kätte näitas. Hea oli, et näitas, sest muidu oleksin ma küll ära eksinud, vaadata oli seal tõesti palju. Mida huvitavat ma siis teada sain? 

Pärnu oli keskajal ringmüüriga ümbritsetud linn, mis on niivõrd pisikese linna jaoks ebatavaliselt tugev kaitse. Linna mõõtmed olid 300×200 m ja elanikke oli tuhande ringis. Ringmüüri vajalikkust tingis Uus-Pärnu kuulumine Hansa liitu- kus liigub raha ja kaupa, seal on ka vaenlasi, kes linna rünnata tahaksid. Nagu eelnevalt mainitud asus muuseumi maja all kunagine linnavärav, mille (üllatavalt hästi) säilinud osa sai imetleda läbi klaaspõranda. Ma olin päris üllatunud kui kitsas see värav oli, kahe väravaposti vahele jäi (silma järgi hinnates) mitte rohkem kui 2 meetrit. Sealt Jõe väravast käis kaubavedu sadama ja linna vahet, kunagi ulatus jõgi peaaegu muuseumimaja seinani! Teine eksponaat sel korrusel oli tükk keskaegsest kaubalaevast ehk kogest. Sildi järgi vanim laevaleid Eestis pärineb 14.sajandist ning tõmmati Jahtklubi juurest süvendustööde tegemise käigus välja 1990.aastal. Jurakas jupp koosnes 12 tammepuust kaarest ning 6 kereplangust, muljetavaldav oli nii eksponaat kui ka selle taga olnud konserveerimistööde maht. 

Alumisel korrusel uudistasin püsiekspositsiooni, püüdsin teha vahet kiviaegsetel kivitükkidel, mis ajaloolaste väitel kõik eri funktsiooni täitsid. Päris tore oli näha õpikupilte päris elus, näiteks venekirveste puhul üllatas mind nende suurus (olin neid alati väikesematena ette kujutanud). Keskaja saalis imetlesin käsitööd ja keraamika tohutult laia valikut, ma ei osanud ettegi kujutada, et kaubalinnana liikus Pärnusse nii Itaalia keraamikat kui ka Süüria klaasi. Muidugi olid merelinnale omaselt esindatud ka kalastusvahendid kusjuures kalapüük oli Pärnus keskajal rangelt reglementeeritud. Külastasin ka 3.korruse kunstinäitust Eesti pagulaskunstniku Mart Oru loomingust, see pakkus ajaloole toredat vaheldust.

Mart Oru näitus

Punane torn

Hoog sees tatsasin rõõmsameelselt järgmisesse muuseumi edasi. Ajalugu ootas mind juba muuseumi sisehoovis, kus kirendasid punased plakatid, mis lugemist ootasid. Sain üht-teist teada nii keskaja igapäevaelu kui ka hügieeni kohta. Näiteks juba siis loputati enne sööki spetsiaalses kausis käsi, sest einestati kätega. Rahva seas olid levinud hasartmängud, kuigi linn oli selle ära keelanud, sagedased olid ka mõõdu järgi õlle joomised mille tarbeks kasutati erilisi mõõdutriipudega klaasanumaid. Hoovis oli ka õuntega ehitud jõulupuu, mis tekitas minus veendumuse,et tegu on hubase muuseumiga.

Pettuma ma ei pidanud- Punases tornis oli üks mu meeldivamaid ja põnevamaid muuseumikülastusi! Tegemist on väga pisikese muuseumiga, mille muutis minu jaoks põnevaks äärmiselt armas muuseumitädi Riina. Me jutustasime Pärnu ja torni ajaloost nii kaua, et veetsin muuseumis üle kahe tunni. Sain teada järgnevat.

Punane torn on keskajal Pärnu linnamüüri kagunurka ehitatud torn, mis tegutses linna vanglana pea 500 aastat. See on ainus tänaseni säilinud keskaegne ehitis Pärnus, kõik muu hävines peale Liivi sõda kui Rootsi võim hakkas agaralt linna  “ideaallinnaks” ümber kujundama või 1944.aasta pommitamise käigus. Tornil oli kunagi neli korrust. Keldrikorrus oli üle 6 meetri sügavune auk, kus hoiti vange enne hukkamist (ülespoomine või pea maha raiumine, teada on vaid üks pääsenu, kes oli Saare-Lääne piiskopi lähisugulane ning kes välja osteti). Aastate jooksul kogunenud kultuurikiht on nii paks, et maapind on 3,5m tõusnud ja keldrikorrust pole väljast üldse näha, ka sügav auk valati aastaid tagasi betooni täis, sest see hakkas vett sisse laskma. Neljas korrus võeti maha 18.sajandil toimunud ümberehitustööde käigus, sest torn hakkas otsast lagunema, aga vanglat oli linnal ikkagi vaja. Selleks kasutati kavalat raudtalade süsteemi, millega tõmmati 3.korruse seinad jälle kokkupoole tagasi ja mida on võimalik näha ka tänapäeval (S-täht maja seinal). Tänases muuseumis on torni pööningul ringpanoraamkino, kus näidatakse väga ägedat ja harivat filmi Pärnu 15000 aasta pikkusest ajaloost. Vaatasin seda lausa kaks korda, sest see oli väga värviline ja sisutihe, isegi eriefektid mäsleva tormituule näol olid olemas. Riina rääkis mulle ka lugusid linnamüürist. Kunagi oli seadus, et kõik kelle maja asub müüri kõrval peavad seda tasapisi ehitama, aga kuna inimesed on piisavalt ahned, et esmajärjes ehitada hea kiviga oma maja ja panna müüritäiteks hoopis vanad puukotad, siis pole eriti imestada, et müür linna ründajaid liialt ei pidurdanud. Ka linna seadused olid kummalised, sest olid omadega osaliselt vastuolus: üks määrus seadis, et kodanik ei tohtinud omakohust mõista, aga teine määras, et kui keegi oma aias võõra tabab, siis sündigu temaga seal mis tahes. Lugusid kuulsin veelgi ja kokkuvõtteks oli mu muuseumikäik väga meeleolukas. 

Peale väga tihedat muuseumipäeva lonkisin sööma ning peale einestamist oli õues juba pimenenud. Linna seega palju ei näinud, seega avastamist jätkub veel järgmiseks korrakski!

Tuuli ja hüljes

Pildid: erakogu