Seiklused Tuuliga Pärnus
Tuuli reis keskaegsesse Pärnusse oli väga meeleolukas. Oli hall ja sombune laupäev, ideaalne muuseumipäev. Hommikul keha kinnitanud ja võileivad kotti pakkinud asusin reipal sammul Pärnu muuseumi poole teele. Minu tee viis üle vallikääru silla ning oma üllatuseks sain päeva käigus teada, et too vallikraav ei olegi keskaegne, vaid hoopis osa rootsiaegsest bastionivööst. Väikese GPSi abiga jõudsin kiirelt muuseumi.
Pärnu muuseum
Tegemist oli väga uue ja ilusa muuseumiga, olin ausalt öeldes päris üllatunud, sest polnud kodulehelt uurinud muud kui avamisaegu. Maja oli väga suur ning asus keskaegse linna põhjavärava ehk Jõe värava endises asukohas. Muuseumis tervitas mind väga sõbralik töötaja Kadri, kes mulle kohe kõik keskaegsed eksponendid kätte näitas. Hea oli, et näitas, sest muidu oleksin ma küll ära eksinud, vaadata oli seal tõesti palju. Mida huvitavat ma siis teada sain?
Pärnu oli keskajal ringmüüriga ümbritsetud linn, mis on niivõrd pisikese linna jaoks ebatavaliselt tugev kaitse. Linna mõõtmed olid 300×200 m ja elanikke oli tuhande ringis. Ringmüüri vajalikkust tingis Uus-Pärnu kuulumine Hansa liitu- kus liigub raha ja kaupa, seal on ka vaenlasi, kes linna rünnata tahaksid. Nagu eelnevalt mainitud asus muuseumi maja all kunagine linnavärav, mille (üllatavalt hästi) säilinud osa sai imetleda läbi klaaspõranda. Ma olin päris üllatunud kui kitsas see värav oli, kahe väravaposti vahele jäi (silma järgi hinnates) mitte rohkem kui 2 meetrit. Sealt Jõe väravast käis kaubavedu sadama ja linna vahet, kunagi ulatus jõgi peaaegu muuseumimaja seinani! Teine eksponaat sel korrusel oli tükk keskaegsest kaubalaevast ehk kogest. Sildi järgi vanim laevaleid Eestis pärineb 14.sajandist ning tõmmati Jahtklubi juurest süvendustööde tegemise käigus välja 1990.aastal. Jurakas jupp koosnes 12 tammepuust kaarest ning 6 kereplangust, muljetavaldav oli nii eksponaat kui ka selle taga olnud konserveerimistööde maht.
Alumisel korrusel uudistasin püsiekspositsiooni, püüdsin teha vahet kiviaegsetel kivitükkidel, mis ajaloolaste väitel kõik eri funktsiooni täitsid. Päris tore oli näha õpikupilte päris elus, näiteks venekirveste puhul üllatas mind nende suurus (olin neid alati väikesematena ette kujutanud). Keskaja saalis imetlesin käsitööd ja keraamika tohutult laia valikut, ma ei osanud ettegi kujutada, et kaubalinnana liikus Pärnusse nii Itaalia keraamikat kui ka Süüria klaasi. Muidugi olid merelinnale omaselt esindatud ka kalastusvahendid kusjuures kalapüük oli Pärnus keskajal rangelt reglementeeritud. Külastasin ka 3.korruse kunstinäitust Eesti pagulaskunstniku Mart Oru loomingust, see pakkus ajaloole toredat vaheldust.
Mart Oru näitus
Punane torn
Hoog sees tatsasin rõõmsameelselt järgmisesse muuseumi edasi. Ajalugu ootas mind juba muuseumi sisehoovis, kus kirendasid punased plakatid, mis lugemist ootasid. Sain üht-teist teada nii keskaja igapäevaelu kui ka hügieeni kohta. Näiteks juba siis loputati enne sööki spetsiaalses kausis käsi, sest einestati kätega. Rahva seas olid levinud hasartmängud, kuigi linn oli selle ära keelanud, sagedased olid ka mõõdu järgi õlle joomised mille tarbeks kasutati erilisi mõõdutriipudega klaasanumaid. Hoovis oli ka õuntega ehitud jõulupuu, mis tekitas minus veendumuse,et tegu on hubase muuseumiga.
Pettuma ma ei pidanud- Punases tornis oli üks mu meeldivamaid ja põnevamaid muuseumikülastusi! Tegemist on väga pisikese muuseumiga, mille muutis minu jaoks põnevaks äärmiselt armas muuseumitädi Riina. Me jutustasime Pärnu ja torni ajaloost nii kaua, et veetsin muuseumis üle kahe tunni. Sain teada järgnevat.
Punane torn on keskajal Pärnu linnamüüri kagunurka ehitatud torn, mis tegutses linna vanglana pea 500 aastat. See on ainus tänaseni säilinud keskaegne ehitis Pärnus, kõik muu hävines peale Liivi sõda kui Rootsi võim hakkas agaralt linna “ideaallinnaks” ümber kujundama või 1944.aasta pommitamise käigus. Tornil oli kunagi neli korrust. Keldrikorrus oli üle 6 meetri sügavune auk, kus hoiti vange enne hukkamist (ülespoomine või pea maha raiumine, teada on vaid üks pääsenu, kes oli Saare-Lääne piiskopi lähisugulane ning kes välja osteti). Aastate jooksul kogunenud kultuurikiht on nii paks, et maapind on 3,5m tõusnud ja keldrikorrust pole väljast üldse näha, ka sügav auk valati aastaid tagasi betooni täis, sest see hakkas vett sisse laskma. Neljas korrus võeti maha 18.sajandil toimunud ümberehitustööde käigus, sest torn hakkas otsast lagunema, aga vanglat oli linnal ikkagi vaja. Selleks kasutati kavalat raudtalade süsteemi, millega tõmmati 3.korruse seinad jälle kokkupoole tagasi ja mida on võimalik näha ka tänapäeval (S-täht maja seinal). Tänases muuseumis on torni pööningul ringpanoraamkino, kus näidatakse väga ägedat ja harivat filmi Pärnu 15000 aasta pikkusest ajaloost. Vaatasin seda lausa kaks korda, sest see oli väga värviline ja sisutihe, isegi eriefektid mäsleva tormituule näol olid olemas. Riina rääkis mulle ka lugusid linnamüürist. Kunagi oli seadus, et kõik kelle maja asub müüri kõrval peavad seda tasapisi ehitama, aga kuna inimesed on piisavalt ahned, et esmajärjes ehitada hea kiviga oma maja ja panna müüritäiteks hoopis vanad puukotad, siis pole eriti imestada, et müür linna ründajaid liialt ei pidurdanud. Ka linna seadused olid kummalised, sest olid omadega osaliselt vastuolus: üks määrus seadis, et kodanik ei tohtinud omakohust mõista, aga teine määras, et kui keegi oma aias võõra tabab, siis sündigu temaga seal mis tahes. Lugusid kuulsin veelgi ja kokkuvõtteks oli mu muuseumikäik väga meeleolukas.
Peale väga tihedat muuseumipäeva lonkisin sööma ning peale einestamist oli õues juba pimenenud. Linna seega palju ei näinud, seega avastamist jätkub veel järgmiseks korrakski!
Tuuli ja hüljes
Pildid: erakogu
© 2025, 141b