11. klassi õudusunenägu – uurimistöö
Kui küsida abituuriumi õpilaselt, mis tal kõige esimesena seostub 11. klassiga, võib väga tõenäoliselt vastuseks saada just selle kurjakuulutava sõna – uurimistöö. Tegemist on mahukaima tööga gümaasiumis, mis nõuab enim just aega, millest on ühel reaalikal tavaliselt kõige suurem puudus. Aega, et mõelda, otsida, kirjutada, juhendaja märkustele vastu vaielda, kuid siiski lõpuks tekst uuesti ümber kirjutada, õigesti viidata, vormistada, leheküljenumbreid lehe alla tekitada, ennast Moodle juhendiga kursis hoida, jne. Sellel nimekirjal vist ei tulekski lõppu, kui enne lausele punkti ei pane.
Tegelikult algas pikk uurimistöö koostamise protsess juba 10. klassi lõpus, kui pidime otsustama töö teema ja juhendaja. Algas tormijooks juhendajatele, sest ka nende juhendatavate kohad olid ju piiratud. Kellel läks sobiva juhendaja nõusse rääkimine ja teema otsustamine kiiresti, oli juba võitnud juurde aega, et kokku leppida töö struktuuri ja käsitletavate punktide osas. Õnneks lõpetas esimene kooliaasta ka kolmeks kuuks mured uurimistöö osas, saime hinge tõmbamiseks pausi.
Mõned tublid üheteistkümnendikud alustasid aga juba suve lõpus taas mõtete kogumisega uurimuse osas. Kes külastas raamatukogusid, mõni uuris hoopis internetist oma teema kohta. Sügisel pandi aga meid kõiki taas fakti ette – tuli jätkata kevadel alustatud tööga, sealjuures pidada kinni tähtaegadest ja osaleda kollokviumidel. Nendel mitmetunnistel koosviibimistel ei antud kergelt armu, vaid pommitati meid kõikvõimalike küsimustega: kellele ja miks seda tööd vaja on, mis on hüpotees, kuidas seda tõestama hakkad.. Iga õpilane sai klassi ees viibitud minutite eest juba ka punkte, mis kokkuvõttes kajastusid ka töö lõpptulemuses.
Tagasi vaadates kogu uurimuse protsessile tundus kõige raskem siiski töö praktilise osa koostamine. Valdav osa meie lennukaaslastest koostas probleemi uurimiseks küsitluse, mida hakkas just veebruaris ja märtsis kümnete kaupa laekuma iga gümnasisti meilile. Andmed kogutud, tuli hakata neid analüüsima: koostasime tabeleid, diagramme ja kõikvõimalikke huvitavaid graafikuid, mis aitaksid lugejal mõista uurimuse sisu. Ja juhendajad polnud ka selles osas leebemad, vastupidi! Vahel oli vaja ühe lõigu sõnastust parandada kolm või lausa neli korda, kuid kui sellest ikka ei piisanud, siis oli ainsaks abiks „delete“ klahv.
Ãœks kõige ilusamatest hetkedest üheteistkümnendas klassis oli vaieldamatult see hetk, kui ka uurimistöö viimane etapp – kaitsmine – oli seljatatud. Sel hetkel meenusid need öösel arvuti taga veedetud tunnid ning meeletu töö ja vaev, mis sellega kaasas käis. Ãœhtäkki oli nii kerge olla, sest pidev pinge muutus järsku olematuks ja suvevaheaeg käegakatsutavaks! Olime tõesti tublid, ja ma loodan, et abituuriumi lõpus saame viimaks öelda, et see kadalipp on läbitud kogu 130.c klassil!
Laura
© 2024, 130c