John Brock majanduse tunnis (28.10.2014)

Tavaline sombune Eestimaa hommik muutub hoopis teistsuguseks, kui sellesse tuua särasilmne ameeriklane. Just see juhtus, kui meie kallile 130c-le tuli kõnelema professor John Brock Colorado Springsi ülikoolist. Kohe loengu algusest peale oli näha, et tegemist on tõepoolest mehega, kes sobib ka õpetajaid õpetama. Säärane sundimatuna tundunud lihtsus, millega ta suutis rääkida ka küllaltki keerulistest asjadest, pani kaasa mõtlema ka need, kes esmalt sellest hommikust kõige rohkemat ei oodanud.

Teema, mis kõike muud raamis, oli ülemaailmse finantskriisi ja sellest tulenenud majanduskriisi  põhjused. Selle raames suutis professor rääkida ja lihtsate näidetega kõigile selgeks teha nii inflatsiooni ja aktsiaturu toimimise põhiprintsiibid, kui teha ka kiired kõrvalepõiked majandusajalukku. Usun, et meile kõigile jäävad veel tükiks ajaks meelde need šokolaadibatoonid, mis professoril enesega kaasas olid. Küllap oli viimane asi, mis Mihklil vabatahtlikuna tahvli ette minnes pähe tuli, see et ta lahkub sealt šokolaadibatooni võrra rikkamana, olles pannud meeldivuse järjekorda kolm erinevat batooni. Veel parem oli hommik Clausi jaoks, kes sai lisaks šokolaadibatoonile ka paar eurot. Seda kõike vaid selle eest, et osaleti professori katses, millega demonstreeriti iga otsusega kaasneva alternatiivkulu olemasolu, antud juhul šokolaadibatooni näol.

Inflatsiooni demonstreerimiseks olid professoril kaasas omaenda trükikojast saadud Zimbabwe dollarid, mille väärtus võis olla isegi suurem, kui päris-Zimbabwe dollaritel, vähemasti nende lõpu eel. Kõik saime mõned Zimbabwe dollarid ja professor korraldas oksjoni, millel pidime ostma järjekordset šokolaadibatooni. Siis korraldas ta uue oksjoni, olles eelnevalt mõned dollarid klassi peal laiali loopinud, samaväärse šokolaadibatooni väärtus oli muidugi nominaalselt selle järel suurenenud. Ideaalne näide nii kohaliku valuuta kehtestamisest kui ka inflatsiooni toimimisest.

Küllap oli meie seast paljudele esimeseks korraks näha ka päris USA hõbedollarit, selle valjude kõmakate saatel mängisime professori õnnemängu, kus pidime tegema otsuseid, teadmata kas juhtub parim stsenaarium või halvim. Mäng oli inspireeritud reaalsest aktsiaturust ning sellest, kuidas USA aktsiaturgudel oli enne kriisi toimunud järkjärguline finantspoliitika lõdvendamine. Nii nagu toimisid Wall Streeti pankurid, nii toimisime ka meie, riskide vähenedes olime kõik valmis võtma aina suuremaid riske. Meil oli piisavalt õnne, et mitte kogu oma näilist varandust kaotada, kuid 2007.aastal oli Wall Streetil õnn otsa lõppenud ja väga paljud kaotasid oma mündivisete järgselt tohutuid summasid.

Kolm eelpool kirjeldatud interaktiivset ülesannet olid vaid osa sellest tunnist, kuid ilmestavad hästi seda, kuidas professor soovib, et koolides õpetataks. Nagu ta isegi ütles, siis 45 minutit järjest monoloogi pidada pole huvitav ei tema ega klassi jaoks. Tähelepanu säilitamiseks tuleb igas tunnis teha midagi huvitavat, mis viiks õpilase tardumusest välja. Järgides seda lihtsat mõttetera on üpris lihtne panna õpilane kaasa mõtlema. Professor Brock suutis kindlasti teha paljudele selgemaks asjad, mis võisid olla jäänud natuke selgusetuks või millest poldud täiesti aru saadud. Teemad polnud keerulised, kuid sellised tunnid aitavad kahtlemata mõtlemist hästi organiseerida. Loodetavasti on meil kõigil ülikoolides sarnased lektorid.

John

Pildil: John Brock

-Urmas

Kommenteerimine on keelatud.