129b

Öeldakse ikka, et ühtegi turniiri ei läbita ilma kaotuseta, kuid meie klass suutis seda. Klassidevahelise korvpalliturniiri võitis meie klass, 11B, 129B sellel aastal just nii. Superfinaal oli vägev, kuid tuleb tõdeda, et 129C-le väga võimalust ei antud – ainult natuke lasti võiduvõimalust nuusutada. Tiitel on kodus. Kohtume järgmine aasta. Pildid finaalmängust.

Ann Leeni tehtud pildid leiad siit.

Umbes 2 nädalat tagasi tuli Piret Otsa Parelote juurde salajutuga. Nimelt rääkis ta, et direktoritele korraldatakse 18. detsembril jõulupidu, kus ka Reaalkool laua välja paneb ning kas me oleksime nõus olema Reaali esindajad. Tegemist oli TOP SECRETiga, millest isegi peolised ise ei teadnud ja suutsime isegi oma suud kinni hoida.

Õnnereisi-nimeline pidu algas Rootsi laeval, mis maabus hoopis Lennusadamas, kus direktorid ja muud haridusasutuste juhid(keda oli umbes 400) kuulasid väga värvikat kontserti. Samal ajal panime koos Katri Orgiga valmis Reaalkooli laua, kus olid 9. klassi tüdrukute tehtud piparkoogid ja Katri tehtud 7 pätsi jõululeiba.
Kontserdi lõppedes liikus rahvamass alguses cateringi poolt pakutavat mulgiputru sööma ja veini maitsma, kuid tasapisi liiguti ka meie laua juurde. Muuseas oli meie laua kõrval ka GAGi laud. Kui GAGi direktor pärast jõululeiba maitsma tuli ja sarkastiliselt küsis, et kuidas konkurentsiga on, pidin talle teatama, et tundub, et meil läheb paremini : ) Meie põhilised repliigid:

• “Tere! See on Reaalkooli laud ja siin on 9. klassi tüdrukute poolt tehtud piparkoogid ja õpetaja tehtud magus jõululeib. Pohlamoosiga pidi eriti hea olema!”
• *võeti mehekujuline piparkook* “See on meie direktor.”
• *võeti naisekujuline piparkook* “See on meie õppealajuhataja.”
• “Ei, meie neid ise ei küpsetanud, me oleme rohkem reklaamiesindajad.”
• “Näete, küpsetaja on ise siin, öelge kiidusõnad edasi.”
• “Aga palun!”

Jah, tõesti, saime ka ise piparkooke ja jõululeiba maitsa ja ütleks ka omaltpoolt kiidusõnad veel Katrile ja 9. klassi tüdrukutele – tõesti olid jube head. Pole ka ime, et GAGi kraamil nii hästi ei läinud. Kui meie laua juures käis üks ja sama inimene leiba mitu korda võtmas ja leiva kohta sõna levis inimeste seas, siis Katri ütles, et GAGi mingi koogi moodi asjast pidid inimese ampsu võtma ja alles jätma.

Vägagi meeliületav üritus oli ning tore, et selliseid asju korraldatakse.

(Koplist jala linna kõmpides suutsin haigeks jääda, mistõttu olin tänase päeva üldse palavikuga kodus.)

Jõulud on peaaegu käes, kuid me ei saa olla kindlad, kas selle aasta jõulud üldse tulevad, sest targad maiad on “ennustanud” 21. detsembriks maailmalõppu. Anyways, arvestuste nädal on mööda saadetud ning kõik pinged, kui just õpetaja Talts nüüd tõesti ei üllata ja homme veel kontrolltööd ei tee, maandatud ning viimased koolipäevad on käes. Neljapäeval ootab meid filmihommik ning mis kõige tähtsam, peale seda lähme Tallinna Ãœlikooli, et maha pidada igaaastane kossushow, kus sellel aastal on meil eriti suur roll. Nimelt, võtame klassidevahelise korvpalli superfinaalis vastu tiitlikaitsja 129c klassi. Peale seda, kui tiitel ilmselt varastatud on, veame ennast koju ja võtame kaasa oma kõige pehmemad tuduriided ja lähme tagasi kooli jõulupeole, kus vaatame üle teiste gümnaasiumi klasside jõulufilmid ja esitame enda oma “Õpetajate Tuba”.

Seoses korvpalliga, ilmus uues Reaali Poisis mängueelne intervjuu Kristjan Suuroruga, millel saate silma peale visata siin(link on tulekul, kui RP preilid selle internetiavarustesse üles riputavad).

Kindlasti on ka meie jõulufilm selle nädala jooksul peale jõulupidu internetis kõigile vaatamiseks olemas.

Raju jõuluaega!

KLÕPSA PILDILE

Nii nagu ka jalgpalli puhul, peavad teised klassid ka korvpallis väga ettevaatlikud olema, kui nad satuvad samasse alagruppi meie klassiga – 129B. Kuigi eelmine aasta nii hästi ei läinud, siis see aasta on meie tiim ennast igast vastasest läbi söönud ja kohtub korvpallishow finaalis tiitlihoidjaga – 129C lennuga. Videot poolfinaalist näete klõpsates allolevale pildile PG-st Sander “Carmelo” Lootusest…

9. november oli abiturientidel see tähtis päev, kui peale kahte aastat mütsi kandmist ja üht aastat sõrmuse kandmist, saadi lõpuks kätte see viimane – märk. Kui välja jätta see, et ka 10-ndas klassis pidime osa eelmisel aastal lõpetanud lennu märgipeost kinni plekkima, siis sellel aastal olid meil vähe suuremad kohustused. A klass valmistas söögid, C klass liigutas toole ja laudasid ning meie, B klass olime köögitoimkonnas: põhiliselt olime kelnerid ja hoolitsesime piduliste heaolu eest söömaajal. Tiimi kuulusid Kätliin, Mauri, Rickard, Aleksander ja Robert. Kui veel söökide väljapanek ja muu oli lihtne ja tundus, et kõik sujub, siis inimeste saabumisest alates oli lahti täielik hullumaja puhvet – kohvist oli puudu, osa tiimist puhastas märke, torti oli vaja lõigata, 12. klassi õpilased ei oskanud inimese kombel süüa, morssi oli vaja valada jne. Kokkuvõttes oli kõik hästi: kellegi kõht tühjaks ei jäänud, tort maitses hää, märgid said õigeks ajaks puhtaks, kohvi jätkus ja ka meil said kõhud täis.

Peterburi sissekanne.

26. oktoober 2012
Kell on vähe – väga vähe. Jõudsin kooli ette, kus seisis üks suur kahekorruseline buss. Ma olin üks viimastest, kes kohale jõudis ja Suurorg oli mulle koha enda ees kinni pannud. Tubli poiss! Kuna mul sõpru pole, siis saan terve reisi bussis kahe koha peal üksi istuda. Algas pikk loksumine mööda Peterburi maanteed. Kokku on meid päris palju, ligi 7o isegi. Enamuse moodustavad küll 12. klassi õpilased, kuid meie klass on jällegi esindatud – Kristjan, Sass, Robert, Margaret, Uku, Pille, Elisse ja Erik. Kuusalust korjasime just peale meie giidi Borisi, kes tundub olevat kõige tüütavam ja tülikam inimene siin maamunal. Piir. Normaalselt üle Eesti piiri, kuid üks kepp ja käpikud Vene piiril: passikontroll, bussist maha, passikontroll, bussikontroll, bussi tagasi, veel mingi kontroll. Veel natuke loksumist ja Borisi sõnul pidime juba peaaegu, et kohal olema, kuid ümbritses meid ikka Lasnamägi. Esiaknast välja vaadates, on näha ka metropolitani – see n-ö Lasnamägi on kõigest eeslinn. Kultuurireis. Esimese asjana mingisuguses(vabandust) kirikus ning peale seda saame väga venemaises restoranis süüa.

Ãœtleme nii, et salatid on neil siin nirumad, kui need, mida Solarises söögivahetunnil plastkarbis osta saab. Supp ja praad käivad kah. Kuna Suurorg nii väga tahtis, liitusime grupiga, mis läks Pauli kindlusesse ja vaatasime seal järjekordselt mingisuguse kiriku üle. Kuna lõpmatu Borisi möla bussis oli mind nii ära väsitanud, siis ma ei kuulanud ühtegi sõna, mis ta seal rääkis, nii et rohkem ma midagi öelda ei oska. Vähemalt sain, mis tahtsin – paar ilusat pilti. Lõpuks hotelli. Väljas on lund sadama hakanud ja väga tuuliseks on läinud. Saime hotelli restoranis süüa – oleksin rohkem rahul olnud suure odava praega, kui selle peeneks aetud väikese kogusega valgelinalises restoranis. Seepärast suundusimegi Suuroru ja Sassiga pärast õhtusööki veel KFC-isse ja ostsime endale mõned beverageid ning läksime tagasi hotellituppa ja veetsime õhtu Family Guy seltsis.

27. oktoober
Metroo. Kultuur. Rõvedalt kultuuri. Okserefleksini kultuuri. Jalad valutavad. Boris on meeldiv – ta on sümpaatne ja räägib tegelikult jube põnevat juttu. Ãœks parimaid giide, mis mul eales olnud olnud. Rublad. Valge- ja mustanahalised inimesed. Suurlinnahullus. Jälle metroo. Vahepeal saab süüa. Hotellis tagasi. Shopping. Boris ja ta purjus sõbrad. Night…

28. oktoober
…life. Venemaa “taksod”. Maikad ja dressid. Sandaalid. KFC. Pildistama. Hommik. Rõve väsimus. Veel kultuuri. Järsku tuli talv. Süüa saab. Oleks vaid juba Eestis. Lõpuks Eestis. Siin on ka lumine.

…reede, aasta 2012. Juba 567. päev siin luku taga. Öösiti kuulen mingeid kahtlaseid hääli ja uksed pauguvad. Kas see võib olla Reaali vaim?

Okei-okei. Tegemist oli täiesti seosetu sissejuhatusega sõrmustepeo postitusse.

Mütsid on meil olnud juba üle aasta. Loodetavasti on kõigil ikka omas kohas alles ja tolmukiht ei ole peale tekkinud. Kantud ju igasugustel sündmustel ja on ka veel edasi kanda.

Vihma sajab. Plädistab. Rõve sügisene ilm, aga meeleolu on kõigil hea, kes Glehni lossi poole astuvad või sõidavad või ükskõik missugusel teisel viisil ennast kohale veavad. Glehni lossis on keskaegne hõng – arhitektuur, sisekujundus, küünlad. Lossis on kindlasti ka see samane Reaali vaim, vähemalt mingil kujul, sest reaalikaid on siin terve lend. P.Otsa(taja) poolt õpetatud tseremoonia saab ilusti-kenasti läbi viidud, sõrmused saame sõrme, näidendid saavad esitatud ja tort saab söödud ja siis kõik vaatavad oma sõrmust ja mõtlevad – no kurat, mis temas on nii erilist? Eks see jäägu kõigi iseendi otsustada.

12.-13. oktoobril viibisime peaaegu, et terve klassiga Lõuna-Eestis. 12. oktoobril alustasime üsna varahommikul sõitu, peale mitmetunnist loksumist, tegime peatuse Lõunakeskuses. Kes sõi, kes uitas niisama ringi, kes käis vetsus, kes tegi ei-tea-mida. Edasi liikusime Maanteemuuseumisse, kus küll giid üritas meile natuke teede ja liikumise ajaloost rääkida, kuid enamusi hõrgutasid erinevad väljapanekud rohkem kui giidi jutt. Ausalt, ma imestan, et üks klass sai muuseumist tegelikult nii sillas olla. Peale maanteede särkide ja värkidega tutvumist liikusime ronima. Tuletasime lapsepõlve meelde ja et päris niisama eksursioon poleks, tegime natuke füüsilist tegevust – Otepää Seikluspark. Kui mitu-mitu tundi ronitud oli ja kõhud ka juba päris tühjad olid, siis läksime Taevaskoja puhkekeskusesse. Kohe saime süüa, peale seda käisime saunas ja siis tegi igaüks, mis heaks arvas. Hommikul oli koolijuntsile kohaselt päris varajane ärkamine ning peale kosuvat hommikusööki läksime jällegi turnima: kastironimine. Huvitav spordiala, mida saab harrastada igas vanuses. Kahjuks küll meie kallis klassijuhataja osa ei võtnud, aga vähemalt oli ta nagu alati – tugev moraalne tugi. Siis tuli asjad pakkida ja toad üle vaadata ning sõit Tallinna võis alata. Kuna enamus olid värskest õhust ja võib-olla lühikeseks jäänud ööst kurnatud, siis tagasisõit oli poole vaiksem kui minek. Kokkuvõttes ma loodan, et kõik jäid rahule! : )

Pildid.