Nojah, kuna meil siin väga ei suju see tegevus, siis mõtlesin, et kuna olen kaks päeva kodus, siis edendaks klassi ajaloo kirja panemist, vähemalt midagigi asjalikku. Siit ta tuleb:

Neljapäeval, 4. veebruaril, sõitsime klassiga Nõo reaalkallakuga keskkooli külastama. Mingil põhjusel valiti just meie klass projektis “Füüsika ja lüürika” osalema. Ilmselt on see seotud sellega, et me oleme nii tublid ja meil on õpetaja Järvelaga head suhted. Aa, hind oli 225 krooni.

Sõidupäeval ronisime kell 8 bussi, milles valitsesid mõnele ebameeldivad aroomid (aga sellega harjus õnneks ruttu ära). Bussisõidul leidis igaüks sobiva tegevuse – magati, jutustati, söödi kilumunavõileiba, mängiti pokkerit, vaadati filmi. Vahepeal tegime peatuse Statoili maaversioonis, mõni ostis burksigi. Umbes tunnike enne kolme ja poole tunnise sõidu lõppu tuli meile meelde Jürgen Rooste luuletuse esitlust ette valmistada. Läbi kisa ja kära saime klassi peale ühe esitluse valmis, kuigi noh… reaalselt oli vaja klassi peale kuut. Vabandame end välja sellega, et saime alles eelmisel päeval ülesandest aimu.

Lõpuks olime kohal, kõrget GOBusi bussi tervitasid katust hõõruvad oksad. Panime oma riided vanglat meenutavasse garderoobi ning meid juhatati kirjanduseõpetaja poolt söögisaali (mis on hoolimata kooli vähestest õpilastest umbes sama suur kui Reaalkooli ja Inglise Kolledži omad kokku). Saime piima, kakaod, keedukartuleid, 2 viinerit (ma sain 4), kapsast, sinepit ja banaani. Väga mõnus oli. Seejärel taas bussi, eksisime mõni kord ära, kuid kohale me siiski jõudsime. Tõravere observatooriumisse nimelt.

Observatooriumis tervitas meid tore mees, kes algul rääkis tähtede paiknemisest ja vanarahva tähtkujude seosest nendega. Hiljem suundusime suurt teleskoopi vaatama. See oli võimas, kuigi osad juhtmed olid veidi katkised ja üks USB-kontakt peaaegu lahti. Mõni meie klassist lähenes nuppudele nii hoogsalt, et tekitas pisikese jamagi. Kes teab, kas nupule vajutati või ei. Õnneks pääses ta vaid ehmatusega ;D

Masinavärk vaadatud (kahjuks sealt paistvat me nautida ei saanud, valge oli), jutustati ja näidati meile muud taeva ja kosmosega seonduvat. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et seal oli Apple II vikerkaarevärvilise logoga arvuti. Lõpuks näitas tore onu meile aeglasest arvutist (mitte Mac) taevaprogrammi, mis oli küll huvitav, kuid nii mõnegi silmad vajusid kinni.

Seejärel taas kooli, nägime ühikaelu (tegelikult vast mitte, väga kaheldav, et neil toad sellises korras on pidevalt ning samuti ei usu, et direktori öeldu: “Õpilased õhtul toas õpivad, magavad ja teevad sporti.” on ainus, mida seal tehakse) ning ülejäänud koolimaja (spordivõimaluste osas näiteks tegi kool meie omale ülekaalukalt silmad ette, “Rauaruum” oli üsna võimas, isegi kilesusse pidi kandma). Kohalik kirjanduse õpetaja oli uhke kooli vanuse üle (1686 rajatud), kuid meie kallis huvijuht Piret Otsa ei andnud alla ning rõhutas, et kuigi Reaalkool rajati hiljem, oli ta vähemalt kohe gümnaasium.

Saalis tervitaski meid Nõo 10A klass, täiesti normaalsed noorukid, heinakõrt suus ega mullaseid pükse polnud kellelgi. Esimese mänguga pidime end eesnime esitähe järgi ritta panema. Siis jagati meid piltide loosi alusel kuude gruppi (igas grupis üks meie ning üks Nõo rühm). Seejärel näitasime enda klassi ja kooli tutvustuseks õpetajate ning meie “äärmiselt (ehk liigagi) tolerantset” jõulupeo filmi. Hassani väljend “meie klassi iseloomustav film” võis võõrustajatele veidi vale mulje jätta, aga see selleks.

Edasi tegime teemantluuletuse (R/r)oostest, sõime kringleid ja komme ning jõime teed. Vahepeal puhusime nõokatega juttu ja põletasime salvrätikuid. Järgmisena oli kavas oma “kodutööde” näitamine, algul J. Rooste ööluuletuse algused ja lõpud (nad tegid isegi laulu), mis olid üsna koomilised, ning seejärel “Ma tahtsin selle luuletusega öelda”-luuletuse esitused. Kuigi Nõol oli vastu panna 6 arvuti abil tehtud esitlust-luuletust, ei olnud ka meie oma paha, eelkõige klassikalisuse tõttu. Nimelt luges üks ette luuletuse ilmekamalt (juhtumisi mina) ja tähtsamad sõnad rõhutas klass monotoonselt üle. Efekt oli hea ning seda suurendas ka klassivendade püramiidi (4-3-2-..) ehitamine enamuse ees.

Lõpuks tegime veel skeemi päeva tegevuste kohta ning esitlesime neid võõrustajaid tänades. Seejärel viisid päevajuhid ürituse lõpuni, meie haarasime komme ja aitasime paar tooli tõsta ning ruttasime kella 18ks bussi peale.

Tagasiteel tukuti, räägiti, pokerdati jne. Olen kindel, et terve klass nõustub, et oli tore päev ning et keegi poleks tahtnud selle asemel koolis olla. Jääme sõprusklassi aprillis-mais pealinna ootama ja loodame, et ehk võtavad nad vaevaks madratsid kaasa võtta ja öösekski jääda. Praegu jäi ehk õpilastevahelisest suhtlusest vajaka.

Eriti pikk tuli,

Oliver lõpetab.

Postitatud: Neljapäev, 05.02.2009 kell 17:25 Kategooria: 126A lend, Toimunud sündmused. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0