Arhiveeritud - kategooria: ‘Lõuna-Eesti’

Efektiivne enesepiinamine ehk seitse ja pool tundi Lõuna-Eesti küngaste vahel vänderdamist

talvik_ratas3

Maraton on sõprus: Talvik ja Varbla koos maratoni lõpetamas

Mis on see maagiline miski, mis sunnib sadu eestlasi osalema neil rohketel rahvaspordiüritustel, mis siin Maarjamaa pinnal aset leiavad? Mille kuradi pärast on vaja ronida riigi teise otsa, et ennast seal mitu tundi järjest lihtsalt piinata, kusjuures selle kõige eest veel peale makstes? “Võta oma ratas ja sõida siin samas metsavahel. Miks sa ronid sinna rahvamassi sekka?” küsivad paljud.

Maraton on omamoodi sõltuvushaigus. Igal ühel on oma pisikene eesmärk, mille poole püüelda. Saab võtta mõõtu nii oma sõprade, kui kogu Eesti paremikuga. Tundub, et meile, eestlastele meeldivadki just sellised massiüritused. Laulupidudega laulsime end vabaks ning balti ketis seistes ammutasime seda õiget iseolemise jõudu. Ka maratoni stardis, koos tuhandete saatusekaaslastega seistes on tunda seda metsikut energiat, mis aitab eesti rahval läbi raskuste tähtede poole rühkida.

Haanja100 rattamaratonil oli neile tähtedele kõige lähemaks punktiks Suure Munamäe tipp, kuid vallutatud said ka kõik teised Kagu-Eesti kuulsad künkad. Meie valitud distants oli 103 km pikk (pikem sõit oleks olnud 100 miili) ja sisaldas endas tervenisti 1626 nauditavat tõusumeetrit. Teekatteks oli peamiselt mudaseks sõidetud heinamaa, juurikane metsasingel ja kivine kruusatee.

Tegemist on nimelt Eesti kõige karmima maastikurattaüritusega, millest ma sel aastal koos Sander Varblaga osa võtsin. Olime seal kõige nooremad – nii osalejate kui lõpetajate hulgas.

Tuleb tunnistada, et alahindasime seda kurikuulsat võistlust. Algus oli liialt hoogne ning lõpu poole oli tuju kohati täitsa nukker. Seda enam, et juba üle kuue tunni oli läbimärgade rattakingadega umbes viie soojakraadi käes sadulas istutud. Esimesed 85 kilomeetrit käis meil omavahel pinev võistlus. Kord oli ees Sannu, kord mina, kuid vahe ei olnud kunagi üle 7 minuti. Viimasel 10-15 kilomeetril otsustasime, et aitab rapsimisest ning sõidame sõbralikult teineteisele tuult murdes lõpuni. Finišisse tulimegi koos – ajaga 7 tundi, 32 minutit ja 24 sekundit, mis andis 316. ja 317. koha (startinuid oli 455).

Minu arvates on tegemist ühe ägedaima spordiüritusega Eestis. Kõigis neljas toidupunktis kostitati meid korralikult. Olid kohupiimakook, makaroniroog, grillvorstid, banaanid, leib, sool, rosinad jne. Reede õhtul enne sõitu anti piiramatus koguses pastat ning pärast võistlust sai logeleda Kubija spa hotelli mullivannides ja saunades. Ka rattad sai ilusti mudast puhtaks pesta. Lisaks oli võistlusjärgne pasta-party ja võimas Haanja100 aftekas, koos 10 kilo juubelitordiga ja live bändiga. Seltskond oli muhe ja kodune, kohati ka kergelt napsine. Kuid nagu korralikele spordimeestele kohane, ei läinud asi laua peal magamisest kaugemale.

Kokkuvõtteks tsiteeriksin ürituse korraldajaid: “Siin on meil üks kari hullumeelseid, kellele meeldib Lõuna-Eesti kuppelmaastik”

talvik_ratas1

Üks mõnus laskumine Munamäe lähistel

 

talvik_ratas2

Pingeline jälitamine – vaid mõni sekund kaotust Sannule 20. kilomeetril

 

 

talvik_ratas4(feat. Varbla)

Sõidujärgne rammestus

Martin Talvik

08.10.2013

Klassireis Lõuna-Eestisse


12.-13. oktoobril viibisime peaaegu, et terve klassiga Lõuna-Eestis. 12. oktoobril alustasime üsna varahommikul sõitu, peale mitmetunnist loksumist, tegime peatuse Lõunakeskuses. Kes sõi, kes uitas niisama ringi, kes käis vetsus, kes tegi ei-tea-mida. Edasi liikusime Maanteemuuseumisse, kus küll giid üritas meile natuke teede ja liikumise ajaloost rääkida, kuid enamusi hõrgutasid erinevad väljapanekud rohkem kui giidi jutt. Ausalt, ma imestan, et üks klass sai muuseumist tegelikult nii sillas olla. Peale maanteede särkide ja värkidega tutvumist liikusime ronima. Tuletasime lapsepõlve meelde ja et päris niisama eksursioon poleks, tegime natuke füüsilist tegevust – Otepää Seikluspark. Kui mitu-mitu tundi ronitud oli ja kõhud ka juba päris tühjad olid, siis läksime Taevaskoja puhkekeskusesse. Kohe saime süüa, peale seda käisime saunas ja siis tegi igaüks, mis heaks arvas. Hommikul oli koolijuntsile kohaselt päris varajane ärkamine ning peale kosuvat hommikusööki läksime jällegi turnima: kastironimine. Huvitav spordiala, mida saab harrastada igas vanuses. Kahjuks küll meie kallis klassijuhataja osa ei võtnud, aga vähemalt oli ta nagu alati – tugev moraalne tugi. Siis tuli asjad pakkida ja toad üle vaadata ning sõit Tallinna võis alata. Kuna enamus olid värskest õhust ja võib-olla lühikeseks jäänud ööst kurnatud, siis tagasisõit oli poole vaiksem kui minek. Kokkuvõttes ma loodan, et kõik jäid rahule! : )

Pildid.

15.10.2012