129b

Kindlasti mäletate te paari nädala tagust uudist, kus teatati, et Meie Kullakallis Linnavalitsus ostab Saksamaalt 4 kasutatud trammi. Need haruldased isendid on toodetud 1980. aastatel Tšehhoslovakkias ning hakkavad linnas liiklema paari kuu pärast, kui remonttöödega ühele poole saadud on. Nimelt on vaja kohandada trammid siinsete, kõigile ilu kaanonitele vastavate rööbastega, mis on 67mm võrra laiemad, kui koonerdavate sakslaste omad. Samuti on vaja värskendada veidi värvi ning lisada viimase aja tehnika (ja sotsiaalpoliitika) tippsaavutused – validaatorid (endiselt joonib arvuti õigekirjakontroll selle geniaalse uudissõna alla, mis tõestab veelkord, et Tallinna linn on oma ajast kõvasti ees)

On igati tervitatav et linnavalitsus on huvitatud sääraste uunikumide rekonstrueerimisest. Seda enam, et kõnealused muuseumieksponaadi seisuse väärilised liiklusvahendid tuuakse otse tarbijani, ning nendega sõit on „omadele“ täiesti tasuta! Kes ütles et avalik võim ei toeta kultuuri!?

Siiski on nendel mitte-just-kõige-uuematel trammidel ka mõned puudused. Vana tramm on nagu vana naine – võid ta ju krohvikihiga kinni katta, kuid sisemuses tekib ikkagi võõrastav tunne – läige ei ole enam see mis varem ning ka materjalid tunduvad olevat rohkem kulunud ning nahksed detailid, (istmekatted) võivad olla välja veninud. Kunagi ideaalselt toiminud keredetailid on deformeerunud ja purunemisohtlikud. Samas on ka mõne pisikese rikke korral (eriti hommikuse tipptunni ajal) tööle ruttavate tallinlaste jaoks üks tibatilluke trammiummik unustamatuks kultuurisündmuseks, mis kuulub endise kultuuripealinna igakuiste sündmuste hulka ning ehk pakuvad „uued“ trammid seda lõõgastavat kogemust veelgi tihedamalt.

Üks eriti seksapiilne trammiummik – Foto: Tanel Meos

Igatahes sain linna restaureerimistuhinast lisaks tuhandetele teistele linnakodanikele indu ka mina – nimelt otsustasin oma vanaisa igivana jalgratta (proovige neid kolme sõna 10 korda hästi kiiresti hääldada ;)) korda teha ning pealinna suviste tänavaaukude vahele vigursõitu tegema minna. Kõnealune iludus on Nõukogude liidu äärealadel asuvas ausas vene tehases töökate (ja üldse mitte viinalembeste ;)) seltsimeeste poolt hoole ja armastusega kokku monteeritud ning seejärel Eestisse toodud, kus tema auväärses, igikestva vedrustusega sadulas on tuhandeid kilomeetreid läbitud. Peale minu käte vahelt läbi käimist saab ta loodetavasti tagasi ka oma esialgse (või veelgi ilusama) välisilme ning vahepeal kaduma läinud liikumisvõime.

Õnneks on jalgratta remont oluliselt odavam, kui nende trammide ümberehitus – vaja on ju vahetada vaid kummid, värvida üle raam, timmida kodaraid ja veel nipet-näpet pisitegevusi. Tõsi, avariioht võib olla pisut suurem, kui moodsa, 21. sajandi jalgratta puhul, kuid väike rattaparandus teeääres lisab kindlasti väikse päikesekiire igasse sombusesse Eestimaa suvepäeva.

Teisest küljest on aga vanal rattal uuematega võrreldes oluliselt vähem osasid, mis võivad katki minna. Lihtsuses peitub ilu – pole käike, pole probleemi. Lisaks kõigele nõuab vana ratas suuremat füüsilist pingutust, mis aitab lihased ilusti punni ajada ning teeb mu sääred seksikalt jämedaks nagu Tori hobusel 😉 Samal kiirusel rohkem trenni – mis on koos minu alatreenitud sõpradega rännates oluliseks boonuseks.

Siinkohal kutsun kõiki üles oma kuurinurgas vedelevaid (olete õnnelikud kui teil kuur on ning eriti õnnelikud, kui seal veel sellist väärtuslikku kraami leidub) vanu jalgrattaid (mida te seni võib-olla et vanarauaks olete pidanud) restruktureerima. Juhul, kui vajate seejuures abi, siis guugeldage stiilis „How to repair old bicycle“ või üldisemat laadi nõuannete jaoks lihtsalt „Kuidas teha sitast saia?“

Mul on äärmiselt kahju, et käesolevaga lõpulejõudev blogipostitus sedavõrd pikaks venis, kuid paraku ei ole võimalik meie hiiglaslike teeaukudega hiiglasliku metropoli suurejoonelise linnavalitsuse üliambitsioonikaid (ja minu veelgi ambitsioonikamaid) ideid lühemalt kommenteerida. Palun siiralt vabandust, kui teil nüüd minu süü läbi mõne Facebooki sõbra postitus laikimata või kalli Anu päris-oma-meelelahutusportaali – Elu24 seksiteemaline igakülgselt arendav artikkel lugemata jäi. Samuti sellepärast, et te neid tegevusi nüüd öösel oma uneaja arvelt tegema peate… aga mis seal ikka – elu ongi karm.

 

Pildi autor: Urmas Nemvalts

 

Martin Talvik

Postitatud: Esmaspäev, 29.04.2013 kell 08:06 Kategooria: Eesti keele blogipostitused. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0