Arhiveeritud - kuu 10.2012

19. oktoober…

…reede, aasta 2012. Juba 567. päev siin luku taga. Öösiti kuulen mingeid kahtlaseid hääli ja uksed pauguvad. Kas see võib olla Reaali vaim?

Okei-okei. Tegemist oli täiesti seosetu sissejuhatusega sõrmustepeo postitusse.

Mütsid on meil olnud juba üle aasta. Loodetavasti on kõigil ikka omas kohas alles ja tolmukiht ei ole peale tekkinud. Kantud ju igasugustel sündmustel ja on ka veel edasi kanda.

Vihma sajab. Plädistab. Rõve sĂĽgisene ilm, aga meeleolu on kõigil hea, kes Glehni lossi poole astuvad või sõidavad või ĂĽkskõik missugusel teisel viisil ennast kohale veavad. Glehni lossis on keskaegne hõng – arhitektuur, sisekujundus, kĂĽĂĽnlad. Lossis on kindlasti ka see samane Reaali vaim, vähemalt mingil kujul, sest reaalikaid on siin terve lend. P.Otsa(taja) poolt õpetatud tseremoonia saab ilusti-kenasti läbi viidud, sõrmused saame sõrme, näidendid saavad esitatud ja tort saab söödud ja siis kõik vaatavad oma sõrmust ja mõtlevad – no kurat, mis temas on nii erilist? Eks see jäägu kõigi iseendi otsustada.

22.10.2012

Klassireis Lõuna-Eestisse


12.-13. oktoobril viibisime peaaegu, et terve klassiga Lõuna-Eestis. 12. oktoobril alustasime ĂĽsna varahommikul sõitu, peale mitmetunnist loksumist, tegime peatuse Lõunakeskuses. Kes sõi, kes uitas niisama ringi, kes käis vetsus, kes tegi ei-tea-mida. Edasi liikusime Maanteemuuseumisse, kus kĂĽll giid ĂĽritas meile natuke teede ja liikumise ajaloost rääkida, kuid enamusi hõrgutasid erinevad väljapanekud rohkem kui giidi jutt. Ausalt, ma imestan, et ĂĽks klass sai muuseumist tegelikult nii sillas olla. Peale maanteede särkide ja värkidega tutvumist liikusime ronima. Tuletasime lapsepõlve meelde ja et päris niisama eksursioon poleks, tegime natuke fĂĽĂĽsilist tegevust – Otepää Seikluspark. Kui mitu-mitu tundi ronitud oli ja kõhud ka juba päris tĂĽhjad olid, siis läksime Taevaskoja puhkekeskusesse. Kohe saime sĂĽĂĽa, peale seda käisime saunas ja siis tegi igaĂĽks, mis heaks arvas. Hommikul oli koolijuntsile kohaselt päris varajane ärkamine ning peale kosuvat hommikusööki läksime jällegi turnima: kastironimine. Huvitav spordiala, mida saab harrastada igas vanuses. Kahjuks kĂĽll meie kallis klassijuhataja osa ei võtnud, aga vähemalt oli ta nagu alati – tugev moraalne tugi. Siis tuli asjad pakkida ja toad ĂĽle vaadata ning sõit Tallinna võis alata. Kuna enamus olid värskest õhust ja võib-olla lĂĽhikeseks jäänud ööst kurnatud, siis tagasisõit oli poole vaiksem kui minek. Kokkuvõttes ma loodan, et kõik jäid rahule! : )

Pildid.

15.10.2012