Viimane esimene.
Kes ootas kooli rohkem, kes vähem, kuid kõik peavad tõdema, et 126.nda lennu jaoks oli esimene september sel korral erilisem. Seda seetõttu, et meie jaoks jäi see viimaseks. Nüüd oleme ametlikult abituriendid ning eeskujuks kõigile väiksematele reaalikatele.
Mind, kes ma olen käimas sama rada juba kaheteistkümnendat aastat, valitses ikka enne aktust ärev meeleolu. Ühest küljest oli tore näha kõiki ( peaaegu kõiki ) koolikaaslasi ning õpetajaid, kellest pea kolm kuud puhatud sai. Samuti muutis tänase päeva huvitavaks see, et pidime kooliteele saatma ka kõige pisemad Reaalkooli õpilased.
Klassijuhatajatund B klassile omases võtmes peetud, esimene aktus lõppenud, olime kõik ootusärevuses koolimaja peasissekäigu ees ootamas pisikesi koolikaaslasi. Suurima rõõmuga tutvustasime neile suurt maja ning üritasime nendesse süstida võimalikult palju julgust ning enesekindlust. Peab tõdema, 137. lend on väga kirev – on vaikseid, ülemeelikuid, jutukaid, väga(!) arukaid ja sportlikke poisse ning tüdrukuid. Kõik kokku moodustas uskumatult armsa kamba. Aktusel, kus viibisid esimese ning kaheteistkümnenda klassi õpilased, oli lausa õhus tunda, kuidas reaali tuntud ühtekuuluvustunne nendeni levis.
Peale aktust said pisikesed kätte oma esimese koolimütsi, esimesed füüsika- ning keemiakatsed ning oligi aeg minna oma väiksesse majja klassijuhatajatundi. Meie jaoks loeti sellega päev lõppenuks.
Uued koolikaaslased sulatasid meie kõigi südamed ning panid igaühe naeratama. Sellegi poolest tegi mõtlikuks teadmine, et olen Reaalis viimast aastat. Kui  kiiresti läheneb see päev, kui peame ise oma armsast koolimajast jäädavalt lahkuma. Järgmisel korral, kui aulas pidulikult koolikella helistatakse, helistatakse seda juba meile ja seda viimast korda…
Homme on spordipäev. Seegi jääb meile viimaseks. B-kad, tuleme kokku ja näitame, et vähemalt spordis oleme me kõvad! Sai ju detsembris lubatud, et sel aastal võidame kõik spordivõistlused : )
Päikest.
© 2024,