125c

Minu omad: http://fotoalbum.ee/photos/nilakantha/sets/763873

Õpetaja Luugi palvel kirjutaksin teile natukene meie selleaastasest teatriskäigust Viljandisse. Kirjutama pidin ma eelkõige seetõttu, et mul oli kaasas kaamera, millega mul oli plaanis teist kõigist pilte teha. Lisaks sellele, et pilte tuli kokku vaid 14, olid 10 neist liiga tumedad ja ülejäänud neli udused, mõttetud. Ärge pahandage, kuid ma ei tahaks neid üles panna – las ma veel arenen veidike.

6. märtsil võis koolis ringi vaadates näha, et mingil põhjusel on kõik näod kurnatud olemisega ja silmad püsivad vaevu-vaevu lahti. Milles viga seisnes? Mõistagi 5. märtsil toimunud (ja 6. varahommikul lõppenud) külastuskäigus Viljandisse.

Väljasõidu algus oli tohutult lõbus. Peale kooli oli kõigil tunnike aega, et nautida erakordselt ilusat ilma ning seejärel koguneda kella kolmeks G. Otsa tänavale, kust väljusid bussid. Ka sõit Viljandisse oli tore – ise istusin bussis suhteliselt taga ning minu ümber oli lõbus seltskond, sealhulgas ka kaks õpetajat – õp Luuk ja õp Reimann. Kokku oli meie klassi esindajaid vist 29 ringis ja tore oli seegi, et terve meie klass oli ühte bussi paigutatud ja natukene A-klassigi sekka lisatud.

Peale bussist väljumist oli meil taaskord vaba aega, mille sisustamine oli enda otsustada. Lisaks sellele, et Viljandi on võrreldes Tallinnaga mägine, ilmnes, et Viljandi on võrreldes Tallinnaga ka lumine.. ja jäine. Minul isiklikult oli väga lõbus vaadata, kuidas kontskingades tüdrukud graatsiliselt (ja vähemgraatsiliselt) peegelsiledast mäest üles rühkisid.

Peale mägede vallutamist läks meie kool laiali. Siirduti Pappa Pizzasse, kohvik “Viljandisse” või kuhu iganes veel, kuid kella seitsmeks jõuti tagasi Ugala teatri juurde ning oldi valmis vastu võtma kõike eesootavat.

Panite tähele, et ma kirjutasin, et algus oli lõbus? See oli mitte nii vaikne vihje sellele, et lõpp polnud väga tore, vähemalt minu meelest. Milles siis probleem?

Etendus “Kolm Õde”, mis pidi olema meie väljasõidu kulminatsioon, kujunes rusuvaks ja igavaks. Kolm ja pool tundi räägiti, kui raske on elu, kuidas soovid ei täitu (Moskvasse minek, mõistagi) ja kuidas armastus ja masendus käivad käsikäes. Võib-olla ma ei saanud teose mõttele pihta, kuid mul on tunne, et ega keegi otseselt ei saanud. Vähemalt ei näinud ma ei vaheaegadel ega peale etenduse lõppu ühtki rõõmujoovastusest säravat nägu, kõik olid kustunud. Ainus, mis mind tõsiselt seejuures häiris oli tõsiasi, et oma rahulolematust nii avalikult ka väljendati! Uksest saaliti sisse-välja, minu eesistuval poisil oli enamik ajast pea põlvedele toetatud, õpilased lamasklesid toolidel ja mõistagi üldlevinud Å¡Å¡Å¡Å¡Å¡h ja naermine tõsistes kohtades.

Tagasisõitki oli üllatavalt sündmusterohke – meie bussijuht pandi puhuma ja buss jäi seetõttu natuke hiljaks. Koju jõuti peamiselt 1-2 vahel ning järgmisel hommikul istuski meid Olegi tunnis viis.