Uma Pido
Põlva Intsikurmu laululaval toimus laupäeval, 01. juunil kuues võrukeelne laulu- ja rahvapidu. Selle toreda peo nimi oli Uma Pido, kus oli palju rõõmu ja mis ühendas Eestile omase laulupeotraditsiooni. Samuti osalesid seal ka tantsijad. Esinejaid oli kokku umbes 4 000.
Meie kooli koor asus teele juba päev varem, mis oli 31. mai õhtupoolikul. Võtsime suuna Tartu poole, kus tegime väikese söögipeatuse ja siis juba jätkasime oma teekonda Parksepa Keskkooli, kus oli meie ööbimispaik enne Uma Pido. Peo eelõhtu oli meile kõigile väga heade emotsioonidega, saime kõik omavahel koos olla, käisime kohaliku järve ääres ujumas ning lõõgastusime massaažitoolis.
Järgmisel päeval peale hommikusööki sõidutas buss meid Intsikurmu laululavale, kus enne pidu oli peaproov Eestimaa palaval juunikuu esimesel päeval. Palavusest saime värskendust, kui tugev sadu tegi meid läbimärjaks. Aga kõigele vaatamata olime rõõmsad, sest kõik teadsid, et saame oma märjad riided vahetada esinemiskostüümide vastu.
Kell 18.00 algas see vahva pidu peale, mille teemaks oli mäng. Uma Pido lavastaja Diana Leesalu on tutvustavas artiklis kirjutanud, et inimesel on olemas üks isevärki oskus midagi teha, millel ei pruugi olla mitte mingisugust muud praktilist eesmärki, kui lihtsalt tunda rõõmu. Tunda siirast ja lihtsat rõõmu koosolemisest, kooslaulmisest ja kooshingamisest.
Teemaga, millega autor peo lavastas, täitis see pidu looduslikult väga ilusas paigas oma eesmärgi sajaprotsendiliselt, sest kõik pidulised olid tõesti väga rõõmsad. Lisameelelahutusena tooksin siin välja ka ühe toreda seikluse, kui saime koorikaaslastega pildi teha koos Jüri Ratasega.
Üheskoos lauldes, tantsides ja lustides hoitakse võrokeste pärandit.
Muljeid jagas Eleanor
© 2024, 143a