Muusikal “Helisev muusika”
Muusikalis olid laval paljud õpilased ja õpetajad, keda olen koolis näinud. Esinesid ka neli meie klassi tüdrukut: Elo-Mirt, Liisi, Maria ja Pärle. Saalis oli mõlemal etendusel meie klassi lapsi. Esimesel ja teisel etendusel polnud eriti mingit vahet, aga ikka oli põnev. Laval olid huvitavad rekvisiidid ja need andsid väga palju juurde. Olen lugenud ka raamatut ja arvan, et need olid sarnase mõttega. Näitlejad olid väga osavad. Etendus algas nagu raamatki, kloostris. Noviits Maria saadetakse ühe kapteni pere juurde lapsehoidjaks. Majahoidja käest saab Maria teada, et pereisa abikaasa suri ja et mees on õnnetu. Pärast lastele laulude õpetamist ja kui kapten oma kihluse katki jättis, abiellub Maria kapteniga ja mees saab õnnelikuks. Fašistliku Austria sanktsioonide ähvardusel, sundides kaptenit hakkama nende allveelaevade kapteniks, põgeneti kodust ja reisiti üle mägede. Raamatus on sellel kohal ainult ⅕ läbi ja elu Ameerikas alles algab.
Laval olles oli hoopis teistsugune tunne kui pealtvaatajana. Et selline suur projekt üldse lavale publiku ette jõuaks, pidi proovidega alustama juba kevadel, kui toimusid ettelaulmised. Kui rollid olid jagatud alustati repertuaari õppimisega. Kui laulud selged võisime rahuliku südamega minna suvevaheaega nautima, kuid ka manitseti, et laulud ikka meeles püsiksid kuna suur töö oli ju juba tehtud. Suve lõpus kogunesime jälle koolimajja ja tuletasime kevadel õpitu meelde, ning hakkasime ka proovidega pihta. Olid pikad ja väsitavad päevad harjutades, kuid kõike seda oli ka väga tore teha, kuna oli palju motivatsiooni ja eriti tore seltskond :). Kui nädalaga oli kooli aulas saanud etendus selgeks oli aeg kolida Katariina kirikusse. Alguses tundus kõik natuke võõras, kuid ruttu harjusime ära muudatustega ja lõpuks oli kirikus isegi kodune tunne… Etenduseks saime kostüümid ja grimmi mis oli väga huvitav kogemus. Kostüümi vahetused olid kiired, kuna pidi jälgima, et kostüüm grimmiga kokku ei puutuks ja õigel ajal laval olema. Etenduse päevadel oli natuke elevust, lavanärvi aga samas ka enesekindlat tunnet, et me saame sellega hakkama. Laval olla oli hoopis teine tunne kui proovides, oli lavavalgus, ei olnud enam eksimisruumi ja kõige tähtsam publik oli saalis. Etenduse lõpus kogunesime kokku, pildistasime ja avaldasime tänu, ning läksime õnnelikult laiali. Esimesel päeval kooli tulles oli ka väga tore, et nii palju tuttavaid nägusid vastu kõndis. Kokkuvõttes oli väga eriline kogemus, mida paljud veel võimalusel sooviksid kogeda.
Pealtvaatajana jagas muljeid Martin
Lavamuljeid kirjeldas Liisi
© 2024, 143a