Meie Vabalava staar
Oli 23. jaanuar – viimane päev end vabalava esinejana kirja panna. Minna või mitte minna?
Vabalavale minek ei pruugi olla just parim idee. Samas pole säärane pisiasi mind kunagi takistanud. Kirjutasin poolte salmide sõnad valmis, täitsin formsi ära enne, kui kell kukkus ja lisasin veel mõned riimid. Kaks õhtut veel valmistumiseks – aega laialt.
Varsti olid need kaks õhtut möödas ja 26. käes. Sõprade-tuttavate toetus andis kõvasti julgust, aga kui esinemiseni oli jäänud vaid paar tundi, pidin endale tunnistama, et närv on sees. Ma polnud kunagi üksi nii suurele publikule esinenud, veel vähem laulnud.
Üritus algas ja pärast mitmeid andekaid esinejaid jõudis kätte minu kord. Mis muud, kui lavale ronida. Sissejuhatus läks hästi, publik naeris ja siis oli aeg laulda. See oli üpris hirmus ja eks kohati vedas viltu ka. Ega laval ei lähegi tavaliselt nii hästi kui harjutades, kõik nõrgad kohad paistavad kohe välja (järgmine kord võtan kindlasti noodipuldi, see oleks mind päris palju aidanud haha), aga vähemalt olid sõnad mõistetavad ja see oli minu jaoks kõige olulisem.
Kõigest olenemata olen ma ikkagi rõõmus, et seda tegin, ja kuulda, et mu esitus lõbustas nii sõpru kui neid kellega muidu eriti suhelnud pole soojendas südant ning ma sain esinemist oodates ka uue tuttava. Järgmine aasta jälle?
-Liis
Vabalava publiku lemmik
Meie klassi esindaja
© 2024, 140c