Milaano 17-20 juuni
17. juuni õhtul kogunesime lennujaama, et minna klassireisile moepealinna Milanosse. Kontrollisime, et kõigil oleks vajalikud dokumendid olemas ja kohtusime reisisaatja Heleniga. Lend Itaaliasse läks sujuvalt ja enne südaööd olimegi kohal. Sõit majutuspaika kestis umbes tund aega, mille jooksul tutvusime äärelinna linnapildiga. Lisaks saime ülevaate reisi korraldusest ja Leonardo Da Vinci elust. Hotelli jõudsime päris hilja, seetõttu oli uni kerge tulema.
 Pühapäeval, 18.06 alustasime pärast hommikusööki teekonda Milano loodusloomuuseumisse. Aga esmalt ostsime trammi- ja metroopiletid kohalikust kohvikust, mis oli üks esimesi kohtumisi kohalikega. Loodusloomuuseumis nägime flouriididest elevanditopisteni ja fossiilidest liblikateni näituseid. Pärast seda läksime metrooga juba päris kesklinna südamesse Pinacoteca di Brerasse. Muuseumis oli väljapanek maailma kunstnikest, kus oli ka näiteks Picasso kunstiteoseid. Gustav Glimti “Suudlus”, mis oli selle koha kõige kuulsam töö, sai ka nähtud. Sforzesco lossis pühendasime oma aja Da Vincile. Pärastlõunal oli õhtu lõpuni (loe: järgmise hommikuni) vaba aeg, nii et iga üks leidis endale midagi põnevat avastamiseks. Kes käis pargis, kes ostutänavatel ja kes nautis lihtsalt ootamatut pilvist ilma.
Kirjutas Krõõt
19. juunil oli meie sihtpunkt kuulus Milaano katedraal, millest olime palju kuulnud ja näinud pilte, kuid mille tegelikku ilu oli raske ette kujutada. Oli hämmastav näha, kuidas selline meistriteos võis aastate jooksul valmida ning milline vaev ja ajalugu oli selle taga. Osa meist soovis vaid istuda vaiksesse nurka ja lasta end lummustada selle pühapaiga rahulikust õhust.
Pärast katedraali külastamist suundusime rongiga edasi Como järve äärde. Meie rongisõit möödus kiiresti, sest jagasime muljeid ja mõtteid sellest, mida olime Milanos näinud. Kui jõudsime Comosse, avanes meie ees maaliline vaade – sinine järv, ümbritsetud roheliste mägedega ja armsad väikesed kohvikud järvekaldal.
Osa meie klassikaaslastest otsustas õhtustama jääda Comosse, et nautida seda mõnusat õhkkonda veel veidi kauem.
Osa, kes otsustas kauem Comosse jääda: käisime järves ujumas ja sõbrunesime ka selle kaudu mõnede itaallastega. Pärast seda otsustasime sõita funikulööriga Como järve ääres asuva mäe otsa, et sealt vaadet nautida. Avastasime veidikene mäe tippu ja suundusime siis alla, et keha kinnitada ja viimase odava rongiga Milaanosse tagasi jõuda.
Aga meie klassis on alati mõned seiklusjanulised hinged. Kaks meie poissi otsustasid teha pisikese pöörde ja sõita Comost veel kaugemale. Nad otsustasid minna Šveitsi, lähimasse piiriületuspunkti. Kuigi see oli spontaanne otsus, tundus see neile nii põnev ja ainulaadne võimalus, et nad ei saanud vastu panna.
Lisaks Como järve külastamisele sai päeva jooksul palju poodeldud ning linna nauditud. Peab mainima, et trammid, millega sõitsime pidevalt kihutasid (ka kurvides) ning seetõttu oli nendega üsna ebameeldiv sõita, aga noh kuidagi peab ju ringi liikuma:)
Kirjutas Victoria
Viimasel päeval (20.06) ei olnud meil ühtegi tegevust planeeritud ja enamus klassist suundus linna peale jalutama, et võtta Milaanost viimast ja veel natukene linna tunnetada. Kl 2 kogunesime taas hotelli, et sõita lennujaama. Meie lend lükati aga edasi umbes 2 tundi, nii et saime ka lennujaama avastada. Lõpuks saime ikkagi lennukisse ning olimegi teel tagasi kodu poole, pärast kolme päeva, mis tundusid nädalana. Saime avastada Itaaliat ja Milaanot ja saime kõik kindlasti uusi kogemusi. Ma arvan, et see on reis, mis meid kõik ühendas ja meile kõigile meelde jääb.
Kirjutas Sigrid
© 2024, 140a