Tulekahju
30. september oli päev, mil me põlesime kooli sisse. Ahuna luges meile parajasti ette katkendit “Lingvistilisest metsast” (teemaks oli kärbes ning miks Oksaneni “Puhastuses” see niivõrd ebakõlaline oli), kui helises kurjakuulutav pikk plärisev koolikell, mis teatas meie kõigi peatsest tulesurmast. Vaevalt oli Muusa raadiosse evakuatsioonist teatanud, kui sisse astus Veiko, kes lukustas meid klassi ning teatas, et seekord ei ole antud meile luba (või õnne?) evakueeruda ning oma kallist nahka päästa, vaid peame ootama kannatlikult klassis, enda lõksujäämisest teada andma ning ootama, kuni meile antakse luba meie kõrbenud ihuliikmed järgmisesse tundi suunata. Minutid möödusid, kõigepealt kümme, siis kakskümmend. Lõpuks kõlas raadios kauaoodatud teade “12C klass, te võite julgelt sammuda matemaatika tundi!” Kupitsale olid meie põhjendused loomulikult kui hane selga vesi. Kuid mis sa teed, kui kõrgemalt tuleb käsk oma ihu ja hing Reaalile loovutada!
© 2024, 130c