Head teed! Heal teel? Või siiski mitte?
Mõni aeg tagasi Järve Keskuse juurde ilmunud suur reklaamplakat „Tallinna Linnavalitsuse“ „Head teed!“ sooviga näib iga päevaga aktuaalsemaks muutuvat. Stressist vaevatud (sest see on ju moes) rahvahulgal on järjest keerulisem end hommikul voodist välja vedada. Silm tikub vägisi kinni vajuma. Mõnusad löökaugud linnatänavates on aga igati abiks hommikuväsimusest vabanemisel. Sileda, sujuva, lausa igava teekonna asemel on Tallinna elanikel eksklusiivne võimalus proovida uutmoodi hommikuvõimlemist. Moodne kompleksvõimlemine sisaldab endas nii autoistmel üles-alla hüppamist, kirumisega suulihaste treenimist kui ka autojuhioskuste parandamist. Eks ole slaalomisõit ju autokooliski kohustuslik element. Loomulikult tuleb kasuks selle igapäevane harjutamine. Ehk on see ka linnaametnikel mõtteis, kui nad aukude parandamisega ülemäära ei kiirusta? Inimohvrite arv Eesti maanteedel näib statistika andmeil olevatki vähenenud.
Kuid ega säärased teerõõmud pole vaid pealinlaste pärusmaa. Näiteks Viljandi maantee sagedased hommikused ummikud annavad kaugemalt tööle/kooli tulevatele unimütsidele võimaluse veel mõneks kallihinnaliseks minutiks unne suikuda. Teised, kes hommikul korralikult kohvi on joonud, saavad seejuures praktiseerida viharavi.
Kas pole see siis hea tee nagu nn „Tallinna Linnavalitsus“ meile soovib?
Kui minna veidi süngemaks, võiks sõnumit vaadelda kui palvet lahkuda. Stiilis „kui ei meeldi, mine ära“ reklaam linnatänavatel tõstab ju kindlasti elanike üldist mentaliteeti ja meelestatust. Eks ole ju armas, kui niivõrd „lähedased“ ja „armsad“ ametnikud soovitavad sul vehkat teha.
Üldjoontes võib aga öelda (ilma iroonia ja sarkasmita), et Eesti teede seisukord on halb. Midagi tuleks ette võtta. Mida täpselt, eks seda tea igaüks ise kõige paremini. On olemas kõnekäändki: „Kõige õiglasemalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et temal on seda piisavalt.“
Eva Mõtshärg
© 2024, 129a