Jällegi saime end veidike kultuurilisest küljest täiendada, nimelt siis käis osa meist vaatamas/kuulamas Elmo Nüganeni rüütatud lavastust tõest ja õigusest (“Tõde ja õigus” II osa) Tallinna Linnateatris.
Koos kahe vaheajaga kestis kogu see asi 5 tundi, kuid üllatavalt ei olnudki see eriti väsitav (kui välja arvata mõned kangeks jäänud kehaosad). Mulle, kes ma raamatut lugenud ei ole, tundus etendus täitsa hea, kuid mõned neist, kes olid juhtumisi looga ka paberil tutvunud, arvasid, et viimases ehk kolmandas vaatuses oli natuke liiga palju sündmusi üksteise otsa kokku pressitud, kuna esimesed kaks (eriti esimene) vaatust kulgesid üsna rahulikus tempos.
Vägagi arvestatav osa etendusest oli venekeelne, seega saime testida, kui palju ikkagi sellest aastatepikkusest pinginühkimisest tulu on tulnud. Kes läti või saksa keelest midagi teadis sai natuke ka neid harjutada, muidugi oli veidi ka inglise keelt ning ilmselt veel midagi, mis kohe ei meenugi.
Reaalhariduse vaatepunktist toodi hulgaliselt näiteid sellest, kuidas ei tohi harilike murdudega arvutada. 😛
Taustaks oli lisaks muule kasutatud ka Eesti esihelilooja Arvo Pärdi muusikat. Hea valik rõhutamaks näidendi eestlasliku poole olemust.
Isiklikult tunnistan selle õhtu mitte hukka läinuks (loodetavasti mäletan sellest midagi ka poole aasta pärast) ning soovitan lavastust soojalt kõigile teistelegi.
28. oktoober 2009 
admin 
