Värvipall metsa all

Kes laseb? Kust laseb? Kuidas ma relvaga lasen? Miks mul kuule pole? Miks mu relv ei tööta? Ma kardan minna! Miks keegi minuga kaasa ei tulnud? Kas juba sai läbi?

Need olid vaid mõningad küsimustest, mis visati õhku just 3. juunil, kui käisime klassiga koos paintballi mängimas. Üritus toimus Männiku lähedal metsa all, kuhu paar instruktorit olid toonud parasjagu relvi ja varustust, et õpingutest frustreerunud 11.c saaks neid kasutades loomulikult end üksteise peal välja elada. Reeglid seletati ära – maskid alati peas, mänguväliselt relval kaitseriiv peal ja relvaots alla suunatud, teatud piiridest väljuda ei tohi, ühe korra pihtasaamise järel oled mängust väljas, lähemalt kui 2m vastast lasta ei tohi (seda viimast siiski mõni ulatu ei järginud).

Klass jaotati kaheks pooleks – lindid ning mittelindid ehk shotguni tiim. Toimus kokku 9 mängu. Esimesed 6 toimusid seotult hoonega, viimased 3 metsas ning igal mängutüübil oli ka pooltevahetus. Kusjuures, ka meie klassijuhataja Villu oli meiega kaasas!

Esimeseks mänguks oli hoone keskelt lipu äratoomine. Olgu ka siinkohal öeldud, et algul kõik kartsid pisut, sest enamik polnud sellist asja ju varem mänginud ning kuuliga pihta saada võib kindlasti olla valus (tegelikult polnud see nii hull). Kuna hulljulge Jan sai lintide poolelt lipu baasi toodud umbes 15 sekundiga, ei saanud nii mõnigi aru, et mäng juba läbi on. Pärast pooltevahetust triumfeerisid taas lindid.

Teiseks mänguks oli lipu äratoomine vastase baasist enda baasi. Selleski mängus olid taaskord edukad lindid, kes vapruse ja vastupidavusega suutsid nottida maha kõik vastased ning tuua lipu ära.

Kolmas mäng oli aga hirmsaim. Nimelt pandi hoonesse ühest tiimist VIP-isik, keda seesama tiim kaitsma pidi. Kui VIP sai ainsa kuuliga pihta, oli mäng tervele tiimile läbi. Kaitsev tiim paiknes hoonesse, VIP turvalisse kohta ning teine tiim ründas väljaspoolt. Võite ette kujutada, mis tunne on olla tiim, kes on majas sees – kuulid lendavad lihtsalt igast august sisse ning kuhugi põgeneda pole, saab vaid üritada kuidagi end nende eest hoida. Siin jaotusid mängud pooleks – mõlemad tiimid suutsid VIPi edukalt kaitsta ning üldarvestuses olid mängud 5-1 lintide kasuks.

Neljanda mänguga läksime metsa alla. Igale tiimile anti kaevik ning eesmärgiks oli tuua keskelt ära lipp. Kaevikud olid teineteisest u 20m kaugusel ning kohe kui stardipauk kõlas, läks täielikuks andmiseks. Kes panid kohe kaevikust tuhatnelja välja, kes valisid kindlama tee ja hakkasid kaevikust vastaseid nottima – igatahes jaotusid siin ka mängud pooleks ning kokku olid lindid edukamad 6-2.

Kuna aga kuule oli veel järgi, oli huvitava süžeega lõppvoor veel tulemas. Viimase mänguna pandi tiimid taaskord kaevikutesse, kuid kõigil oli lõpmatu arv elusid – seega pihta võisid saada nii palju kui lustib, peamine eesmärk oli aga kõigist kuulidest vabaneda. Siin sai nii mõnigi julgem lausa 5 või rohkem korda pihta, kes söandas vastaste lähedale jooksma.

Üldjoontes oli väga lahe päev ning isegi need, kes algul kartsid, jäid sellega lõpuks rahule. Joosta sai, end välja elada sai, põnevust sai – mida veel loota?

Lisa kommentaar