Kellel esimene, kellel viimane esimene september Reaalis (1.09.2014)
Kui ma nüüd päris aus olen, siis 1. septembril 2014 oli mul esimest korda kahju, et meie Reaalis veedetud aeg, millest on meenutada nii ületatud raskusi kui ka meeleolukaid sündmusi, hakkab läbi saama. Ega tegelikult ju polegi õppimiste ja muude tegevuste kõrvalt olnud aega selle üle kurbust tunda. Nüüd, abiturientidena 1. septembril staadionile minnes jõudis see nukker tunne ja teadmine lõpuks ka meie hinge. Lõpuks ometi saime kaheteistkümnendikena seista kõige viimaste klassisiltide juures, mis nagu alati ringikujuliselt maha seatud olid, lõpuks jõudis kätte ka meie kord lahkuda staadionilt esimestena nukitsamehe laulu saatel, lõpuks ometi olime meie need, kes viisid esimese klassi juntsud suure koolimajaga tutvuma. Lõpuks oligi see kauaoodatud viimane esimene kätte jõudnud!
Ilmselt kõige liigutavam sel päeval oli nende armsate väikeste koolilastega mööda maja ringi jalutada. Nad olid nii õhinas oma esimesest koolipäevast ning neil oli tohutult palju küsimusi (Mis see ruum siin on? Kas sina oled ka siin klassis õppinud? Kus on õpetajate tuba? Kus su lemmikõpetaja klass on? jnejnejne..). Sel hetkel tekkis äkki arusaamine, et ma oskan ju kõikidele küsimustele vastata ja tunnen oma teadmiste jagamisest rõõmu! Olen ma siis tõesti nii pika tee Reaalis läbi käinud ja jõudnud lõpuks nii lähedale lõpule?!
Pärast väikestele realistidele koolimaja tutvustavat ringkäiku läksime kõik koos 1. klassi aktusele (meie jaoks juba teine aktus 1. septembril), mille lõppedes ka meie viimane ning pisikeste mälestusväärne esimene september Reaalis läbi sai.
 (Krissu esimene september 2003)
-Lisanna
© 2024, 130c