129c

Ilmselt võib meie blogi juba vaikselt pidada pildialbumiks, sest see uueneb ka suurema tahtmise juures alles siis, kui mul on kogunenud suur hunnik pilte, mida siia panna ja siis kõik korraga, mitte siis kui need tegelikult juhtuvad. Aga hea seegi, eks.

Natukene peale uue õppimismeetodi leiutamist leiutasime üheskoos ka uue potentsiaalse spordiala. Selleks on telefonpall. Selle mängimiseks läheb teil vaja ühte saani telefoni (näiteks Nokia 3310 sobib imehästi), mis sobiks n-ö palliks. Samuti on vaja kahte soovituslikul korral iPhone 4, iPhone 4s või iPhone5’te, mis sobivad väga hästi väravapostideks.(Sest nad oskavad ise püsti seista) Mängureeglid on imelihtsad: kes esimesena saani telefoni kahe posti vahelt läbi libistab, võidab!

Vahepeal olid ka jõulud, millest olen jäädvustanud äraütlemata ilusa pildi Raekoja platsi kuuse ees.

Muidugi saime ka meie proovida uusi kittleid, mida me nüüd laboritööde ajal saame kasutada veel nendes vähestes tundides, mida meil alles on.

Kuid kohe kindlasti pole me niisama ringi lasknud. 18. detsember aitasime me kolida väikest maja ümber politseimajja ning aitasime ka tassida uut mööblit kaubaautost. Selleks tulime muidugi nutikad nagu me oleme võimalikult tõhusa meetodi peale ning moodustasime inimketi, et kaupa autost väiksesse majja saada.

Lõpetuseks veel muidugi üks hiljutine moeröögatus. Nii koolipeal ei soovita ringi käia, sest see on rangelt meie koolikodukorra reeglite poolt keelatud, kuid vaba aja rõivastuseks sobib see kahtlemata ideaalselt, kõigele lisaks on see riiete kooslus äraütlemata mugav.

Nii-nii, lõpuks siis see kaua oodatud blogipost. Eelmisest on seekord möödas juba ikka natukene liiga palju. Kogu meie blogipidajate juhkond (loe: mina) vabandab väga. Oleme vahepeal kätte saanud oma umbes sama kaua oodatud sõrmused, tähistanud muidugi kooli sünnipäeva ja saanud hakkama ka palju muuga.

Ühel kaua aega tagasi olnud esmaspäeval, 1. otkoobril tähistasime kõik meie Tallinna Reaalkooli nüüd juba 131. sünnipäeva. Ilm oli küll natukene kehva võitu, kuid me ei lasknud end sellest heidutada. Kuulasime ära direktor Polma kõne, vaatasime selja taha ning siis asusime meie asendamatute koogimeistrite poolt valmistatud maiustuste kallale.

 

Ãœhel peaaegu sama ammusel reedel, 19. oktoobril saime kõik lõpuks omale päris enda sõrmused, kus on peal meie nimi ja mustal taustal hõbedane sümboolne “R” täht. Lugesime kõik ette ka oma toostid, soovid ning siis asusime jällegi koogi kallale, maiasmokad nagu me oleme.

Täiesti tavalisel teisipäeval, 25. septembril külastas meid teadmata põhjustel üks väga huvitav tegelane. Ta kuulutas kõigile, et ta on paavst Kihkelictus XIV ning peale selle, et ta meile karjaõnne jagas, proovis ta meie klassi seas milderismi levitada. Kahjuks ilma suuremate saavutusteta.

Küllaltki hiljuti, 5. novembril  leiutasid meie auväärt klassikaaslased Markus Milder ja Kihkel Motli täiesti uue õppimistehnika. Kasutades seda tehnikat pidi õppitu lausa 34% kauem peas püsima. Ei oska siinkohal seda muidugi kinnitada, kuid nii nad mõlemad seda väitsid, soovitades tehnikat igaljuhul väga soojalt.

Möödunud jälle päris mitmed nädalad ja toimunud nii palju, et mu telefoni mälu on piltidest täiesti täis saanud juba. Nüüd siis täpsemalt :

3. mail käisime klassiga vanalinnas, kus kõik järgemööda ekskursioone teistele meie loetud raamatu “Apteeker Melchior” põhjal tegid. Lõbu oli kui palju ja vanalinna kohta saime ka palju uut teada.

9. mai hommikupoolikul aitasime Kaarel Kotka, Markus Milderi ja veel teiste tublide abilistega Veikol uut kunstmuru meie staadionile maha panna.

Reedel ehk siis 11. mail käisime, karastatud klass nagu me oleme, juba ujumas. Vesi oli ära ütlemata soe ja solberdasime seal pikka aega.

Meil on teile tuua ka üks väga suur uudis moelavalt. Nimelt vana moekeiser on leiutanud uue koti kandmisviisi. Tema sõnul võib nii käia kus tahes, kuid tema meelispaigaks on siiski rand ning selle ümbrus.

Oi-oi. Vahepeal on möödunud jälle terve igavik ja toimunud nii palju, et pole isegi jõudnud siia kirjutama. Nüüd leidsin lõpuks vaba aega ja katsun kõik kõige suurejoonelisemad sündmused, mida me vahepeal läbi oleme elanud, üles märkida.

Esiteks toimus 23. aprillil, Georg Lurichi sünniaastapäeval rammumeeste võistlus. Seal osales 14 gümnasisti kaheksast erinevast klassist, kelle seas oli ka meie oma rammumees Mikk-Markus Imala.

No nüüd on küll selle lumega kõik! Ka Milder, kes kipsi minema on heitnud on lõpuks ka üleliigsed hilbud seljast visanud ning näitab kõigile kuidas tuleb praeguse ilmaga läbi käia.

Kevadekuulutaja

Täna ehk siis esmaspäeval, 9. aprillil oli meil jälle kehaline kasvatus. Poisid üritasid seekord oma luid igal võimalusel säästa. Seetõttu jäime ka ilma oluliste vigastusteta. Kooli tagasi jõudes tuli välja, et täna oli olnud tüdrukute kord.

Carmeli sõnul olid nad umbes 2 minutit jõudnud võrkpalli mängida, kui äkki käis tema vasaku käe sõrmest läbi raks. Peale arsti külastamist oli kindel, et ta vasak käsi tulebki panna kipsi.

Nüüd on poistel väike kartus järgmise esmaspäeva ees juba sees. Siis ju meie kord jälle.

Paistab, et meie 2012 maailmalõpp tuleb ilmselt selle suure lume sisse uppumisest. Sellele vaatamata inspireerib see meie laululindu Merilini, kes jälle millegi imelisega on hakkama saanud.

Merilin – Snow in the Spring

Nonii, nonii. Lasti mind ka lõpuks pulti. Nii palju on toimunud vahepeal, katsun kõige tähtsamad sündmused nüüd siis kõigile kuuldavaks-nähtavaks teha. Siinkohal ei saa kindlasti ka mainimata jätta, et meie klassis käivad küll kõige ilusamad ja targemad õpilased.

Esmalt siis meie klassi ajudest.
30-31 märts toimus Tartus keemiaolümpiaadi lõppvoor. Seal osales meie klassist kolm vaprat ning neist kõik kindlustasid koha esiviisikus!

Karl Erik Lillo sai 3. koha
Mihkel Kotli sai 4. koha
Mikk-Markus Imala sai 5. koha. (sellele vaatamata oli teoorias väga tubli)

31. märts toimus meil täitsa enda koolis ka G5 koolide vaheline missivõistlus. Meie auväärne klassiõde Marie Anett Meier võitis selle võistluse pika puuga sellele vaatamata, et tal üks käsi suusareisist kipsis veel oli ehk siis teda võib nüüd kutsuda ka nimega Kesklinna Kaunitar 2012.

Meie kaunitar

Sel esmaspäeval ehk siis 2. aprillil toimus meil tänu mingile 1. aprilli naljale, mis väga välja ei tulnud, kehalises kasvatuses jalgpall lume sees. Aga sellest polnud sugugi hullu, poisid läksid ilmale vastu parima hea meelega. Kahjuks oli lume tõttu ikkagi kergelt libe ning härra Kotli ja härra Milder otsustasid kokku põrgata. Selle tulemus ei olnud muidugi kuigi hea. Milder on meil nüüd kipsjalg ja ei ole veel kooli jõudnud, kuid naised saunas rääkisid, et ta võib juba esmaspäeval karkudega kooli ilmuda.

Kartmatud

Haahaaa mr.Nugis ei saa ajaveebi trololdooolllll!