143a

Esmaspäeval, 14. novembril tähistasime koolis Reaali poisi 95. sünnipäeva. Selle puhul oli poiss Ukraina lipu värvides. Pidupäeva puhul saime lõunasöögiks hernesuppi ja moosipalle. Samuti toimus aastapäeva puhul aktus, kus direktor pidas kõne Reaali poisi mälestamiseks. Edasi rääkis meile gümnasist vabadussõjast ja seal langenute õpetajate ja õpilaste kohta ning neile püstitatud ausammastest lähemalt. Aktuse lõpetas gümnasistidest koor, kes olid riides Vabadussõja-aegsete sõjaväelastena ning laulsid ühe metsavendade laulu. Hiljem sai aulas vaadata ka relvanäitust.

Teksti kirjutas Elinora

Käisime koos 7.b klassiga sügisvaheajal nädalaks keelereisil Iirimaal. Elasime läänerannikul asuvas linnas nimega Galway. See on Iirimaa suuruselt kolmas linn umbes 75 000 elanikuga.
Me ööbisime peredes. Mina oli kahe klassiõega Iiri peres, kes elas ridaelamus äärelinnas. Seal piirkonnas elas palju peresid. Meie peres oli isa, ema, kolm last ja üks pisike koer. Kahjuks me lastega eriti palju ei suhelnud, sest nad olid kogu aeg koolis ja trennides. Kolme peale oli neil 12 erinevat trenni.
Meie päevaplaan oli selline, et hommikul läksime ise bussi peale, mis oli kahekordne. Buss sõitis tavaliselt kaua ja jäi kogu aeg hiljaks. Seetõttu ka meie jäime oma keeltekooli pidevalt hiljaks. Keeltekoolis jagati meie grupp kaheks, mõlema grupi õpetajad olid väga toredad, aga ei rääkinud sõnagi eesti keelt. Keeltekoolis me rääkisime inglise keeles juttu ja arutlesime erinevatel teemadel nagu koolitoit erinevates kultuurides, sõnade järjekorra üle lausetes.
Keeltekooli lõunapausil sõime kaasa pandud võileibu. Poolest päevast alates algas meil vaba aeg, kust saime linna avastada ja ostelda. Lisaks olid meil korraldatud tegevused nagu iiri tantsu õppimine, Cliffs of Moher’ile sõitmine, trummimäng ja aardejaht linna peal.
Saime teada ja kogeda, kuidas inimesed Iirimaal elavad. Ilm on neil kehvapoolne, iga päev sadas vihma. Vasakpoolne liiklus ajas meid segadusse, eriti alguses, kui pidime ise bussipeatust otsima ja koju sõitma. Sain ka teada, et neile meeldivad väga võileivad ja kartul. 

Reisimuljeid jagas Miia

Cliffs of Moher

Iirimaa buss näeb välja selline.

Meie koolis toimus 10.-21. oktoobril kunstinäitus teemal „Reaalne kunst“. Selle korraldas 8 c klassi õpilane Heli Valgeväli seoses oma loovtööga. Meie klassist osalesid näitusel Lisbet ja Karolin. Mõlemad esitasid näitusele kolm maali ehk kokku kuus teost. Lisbetil oli näiteks ühe teose nimi „Vanamees“ ja Karolinil oli näiteks ühe teose nimi „Valge ring mustal taustal“. Näitus oli kõigile vaatamiseks teise ja kolmanda korruse koridorides.

Reedel 21. oktoobril toimus näituse lõppüritus. Seal oli kohal natukene üle kümne inimese. Kohale tulid ka kolm kunstieksperti, kes andsid oma kommentaarid iga töö kohta. Selgitati ka välja hääletuse võitja ehk kooli õpilaste meelest töö, mis meenutab kõige rohkem “Reaalset kunsti.” Võitjaks tuli maal “Leegitsev armastus.” Kõik osalenud kunstnikud said endale kingipakid, mille sees oli kaks limonaadi ja märkmik.

Tekstid kirjutasid Karolin ja Lisbet

Hommikul kell 8.30 läks kooli juurest buss. Sõit Palamusele kestis umbes kaks tundi. Kui sinna jõudsime, suundusime vanasse koolimajja, kus meile räägiti kuidas vanasti kool toimis ja kui kaua lapsed koolis pidid käima. Pärast kooli ajaloo kuulmist saime ise tindiga kirjutada, rehkendusi lahendada, laulda ja täita tunnistust vanaaegse hindamis süsteemiga. Pärast koolitundi vaatasime koolimaja peal ringi, et näha kuidas see vanasti sisustatud oli. Suurem osa majast olid köstri eluruumid ja vaid väike osa kooliruumid. Seejärel käisime söömas ja viimaks vaatasime ringi ka muuseumis mis rääkis “Kevade” loomisest ja selle tegelastest/näitlejatest. Muuseumis oli ka ronimisala, mis kujutas ristimisel toimunud jama alkoholiga ja kus pidid õige pudeli kiiresti kätte saama (see oli muuseumi parim osa). Pärast ekskursiooni saime ka ise natuke ringi vaadata. Nägime raamatus mainitud jõge, parve ja sauna (mille kõik aknad olid terved). Pärast kõige nägemist tegime klassi pildi ja lahkusime muuseumi aladelt. Siis käisime veel vaatamas Lible kuju, mis asus Palamuse apteegi kõrval, tegime veel ühe pildi ning seejärel suundusime tagasi bussi ja sõitsime tagasi Tallinnasse.

Muljeid jagas Elo-Mirt

Neljapäeval 29. septembril toimus taas kooli sünnipäev. Tallinna Reaalkooli sai juba 141. aastaseks. Esimesed 4 tundi olid tavalised, aga 5. tunni ajal tuli meile klassi vilistlane Rene Truuts 134. lennust. Ta rääkis meile oma koolielust ning lasi meil küsida mida veel sooviksime teada. Hiljem rääkis ta veel oma edasistest õpingutest Tartu Ülikoolis. Kui vilistlasega tund läbi sai, siis läksime stadioonile traditsioonilisele sünnipäeva aktusele. Direktor pidas oma kõne ning autasustati heade tulemuste eest õpilasi. Peale seda saime hakata pitsat ja kringlit sööma. Kui kõhud täis olid, siis tantsisid veel gümnasistid oma rebaste tantsud ning peale seda läksime oma viimastesse tundidesse.

Teksti kirjutas Oliver

Ühel teisipäeval kui ei toimunud kunsti tundi käisime kunstimuuseumis.
Sinna läksime bussiga kõik koos. Minu jaoks oli see väga huvitav ja ma arvan, et
teiste jaoks ka. Alguses näitusele sisenedes oli valge ruum, mis kaotas oma valguse
ning igale poole oli paigutatud väikseid kõlareid kust tulid helinad. Üks heli oli näiteks
iPhone-i SMS helin kui keegi kirjutab sulle.
Siis liikusime edasi teise tuppa, kus oli hästi pime ja valgust tuli ühelt maalilt. See
maal kujutas musta auku, mis tekitas illusiooni, et see liigub, aga tegelikult oli see
tavaline maal, mis ei liikunud.
Siis kui olime seal maali ära vaadanud läksime teisele korrusele, kus läksime ruumi
milles oli projektor mis näitas seinale ja sealt näitas timelapse-i loodusest. Kunstnik
oli paigutanud rohelise ekraani ehk Green Screeni loodusesse. Selle eesmärk oli
panna midagi sinna metsa rohelise ekraani abil.
Kui see timelapse oli vaadatud läksime viimasele näitusele ehk kolmandale
korrusele, mille tee peal nägime pilti, mis kujutas kitse vaatamas kaamera poole
kuna see tegi valgussähvatuse rohelise ekraani ees. Paljud arvasid, et see on
fotoshopitud kuna see valgus oli halvasti sel ajal ja tänapäevase moodsa
tehnoloogiaga tundus see väga tõenäoline, aga tegelikult see ei olnud, lihtsalt see
valgus oli halvasti.
Kui olime pärast pildi vaatlust üles läinud, siis seal oli näha väga palju inimeste pilte
ja kuidas arvuti ehk AI muutis inimeste nägusid, et näiteks võttis prillid ja teised asjad
veel inimese näolt ära. Seal sai ka veel ennast pildistada, aga ma ei käinud seal ning
ei teadnud kuidas see toimib.
Pärast saime minna ise koju või kooli juurde.

Teksti kirjutas Alfred

Teisipäeval, 20.09 toimus kooli staadionil 7.klasside tutvumisüritus, mille käigus said seitsmendad klassid: 7.a, 7.b ja 7.c omavahel tuttavamaks. Üritus koosnes kahest osast mille üks pool oli tutvumismängud. Meid jaotati erinevatesse võistkondadesse ja iga kord uuel viisil. Ülesandeks oli ennast teistele tutvustada ja lõppkokkuvõttes pidid kõik oskama üksteise nimesid oma võistkonna piires. Vahepeal oli ka paus, kus kõik said pirukat ja mahla. Ürituse teises pooles olid spordimängud. Toimusid teatevõistlused, harjutuste tegemine kiiruse peale terve võistkonnaga ja palju veel. Üritus oli hästi korraldatud ja enamusele see meeldis.

Teksti kirjutas Maria

Muusikalis olid laval paljud õpilased ja õpetajad, keda olen koolis näinud. Esinesid ka neli meie klassi tüdrukut: Elo-Mirt, Liisi, Maria ja Pärle. Saalis oli mõlemal etendusel meie klassi lapsi. Esimesel ja teisel etendusel polnud eriti mingit vahet, aga ikka oli põnev. Laval olid huvitavad rekvisiidid ja need andsid väga palju juurde. Olen lugenud ka raamatut ja arvan, et need olid sarnase mõttega. Näitlejad olid väga osavad. Etendus algas nagu raamatki, kloostris. Noviits Maria saadetakse ühe kapteni pere juurde lapsehoidjaks. Majahoidja käest saab Maria teada, et pereisa abikaasa suri ja et mees on õnnetu. Pärast lastele laulude õpetamist ja kui kapten oma kihluse katki jättis, abiellub Maria kapteniga ja mees saab õnnelikuks. Fašistliku Austria sanktsioonide ähvardusel, sundides kaptenit hakkama nende allveelaevade kapteniks, põgeneti kodust ja reisiti üle mägede. Raamatus on sellel kohal ainult ⅕ läbi ja elu Ameerikas alles algab.

Laval olles oli hoopis teistsugune tunne kui pealtvaatajana. Et selline suur projekt üldse lavale publiku ette jõuaks, pidi proovidega alustama juba kevadel, kui toimusid ettelaulmised. Kui rollid olid jagatud alustati repertuaari õppimisega. Kui laulud selged võisime rahuliku südamega minna suvevaheaega nautima, kuid ka manitseti, et laulud ikka meeles püsiksid kuna suur töö oli ju juba tehtud. Suve lõpus kogunesime jälle koolimajja ja tuletasime kevadel õpitu meelde, ning hakkasime ka proovidega pihta. Olid pikad ja väsitavad päevad harjutades, kuid kõike seda oli ka väga tore teha, kuna oli palju motivatsiooni ja eriti tore seltskond :). Kui nädalaga oli kooli aulas saanud etendus selgeks oli aeg kolida Katariina kirikusse. Alguses tundus kõik natuke võõras, kuid ruttu harjusime ära muudatustega ja lõpuks oli kirikus isegi kodune tunne…  Etenduseks saime kostüümid ja grimmi mis oli väga huvitav kogemus. Kostüümi vahetused olid kiired, kuna pidi jälgima, et kostüüm grimmiga kokku ei puutuks ja õigel ajal laval olema. Etenduse päevadel oli natuke elevust, lavanärvi aga samas ka enesekindlat tunnet, et me saame sellega hakkama. Laval olla oli hoopis teine tunne kui proovides, oli lavavalgus, ei olnud enam eksimisruumi ja kõige tähtsam publik oli saalis. Etenduse lõpus kogunesime kokku, pildistasime ja avaldasime tänu, ning läksime õnnelikult laiali. Esimesel päeval kooli tulles oli ka väga tore, et nii palju tuttavaid nägusid vastu kõndis. Kokkuvõttes oli väga eriline kogemus, mida paljud veel võimalusel sooviksid kogeda.

Pealtvaatajana jagas muljeid Martin
Lavamuljeid kirjeldas Liisi

2. septembril oli meil taas spordipäev. Samamoodi nagu eelmisel aastal toimus üritus Pirita jõe ääres. Orienteerudes oli vaja läbida 12 punkti väikese ala piires. Algus ja finiš olid mõlemad Pirita velodroomi juures. Pärast tunni ajast orienteerumist andsime vajalikud vahendid tagasi ning saime kosutuseks õuna ning pirukat. Üritust juhtisid kehalise kasvatuse õpetajad.

Teksti kirjutas Lisbet