Vanalinn ja selle võlud
16.12 käisime koos Anuka ja klassiga ühiselt vanalinnas. Väga äge oli õppida vanalinna kohta. Üks meeldejäävamaid hetki oli, kui saime klassiga minna läbi Olde Hansa restorani. Kõik Olde Hansa töötajad olid hämmingus kui uhke emahunt, kes nägi esmakordselt oma hundibeebisid. Peamine põhjus oli meie rohkus restorani läbides.
Üpriski silmiavav oli Raeapteek. Ei teadnudki, et keskajal müüdi ka Septoletet ja Sudafedi. Sealsed töötajad, nagu kriimsilmad uhkelt oma kohuseid täitmas, oli ikka grandioosne vaatepilt.
Jalutuskäigul sai ka palju snäkke süüa. Ühed parimad olid Olde Hansa magusad mandlid. Neid nosides tundsin ma ennast kui hallivatimees, kes sai enda saagi koju veetud ja teeb sellest groteskset hautist. Pärast mandleid närisin mullinätsu. See oli viga. Detailidesse ei saa kahjuks laskuda.
Kui jalutuskäik oli lõpu poole jõudmas, tuli ühel klassivennal, kelle nime me ei nimeta (ta nimi riimub sõnaga lominik), säravaim mõte maamunal libistada ennast auto taga nagu 90ndate seriaalis rulatajad. Õnneks kohtukutset pole veel Lominik saanud. Ja nagu öeldakse: ,,Julge hundi rind on rasvane!’’
-Robin
Raeapteeki imetlemas
© 2024, 140c