Eile, märgilisel 20. oktoobril toimus meie lennu sõrmuste pidu. Olime niinii elevil tseremoonia ja peo pärast, kuid samas maru väsinud, sest pikk arvestuste nädal oli selja taga.
Kella 18.20ks kogunesime Raketi Stuudio juurde. Seal toimus nii pidulik tseremoonia kui ka pidu. Mina olin üks neist, kes jõudis varem kohale, ja olin üpriski üllatunud, kui nägin kui paljud meist juba seal olid. Esimesel silmapilgul jäi küll mulje, et peokoht meenutab rohkem päkapikkude töökoda. Kõik sagisid ringi, igaüks tegeles kas tulukeste üles panemisega või paberrooside kleepimisega. Tööd oli igastahes palju, aega oli vähe ning meie klassi Harriet juhatas saalis kindlakäeliselt vägesid.
Napilt enne ametlikku algust saime õnneks kõigega valmis. Siis aeti aga kõik saalist välja ning järgneva 10 minuti jooksul proovisid osad noormehed humoristi ametit, oli ju vaja see allesjäänud aeg parajaks teha ning natuke meelt lõbustada, kärsituid ja uudishimulikke realiste saalist eemal hoida.
SIIS ALGAS AGA tseremoonia. Olime kõik ringis, klassiesindajad keskel. Meeleolu oli ülev ning eks me olime ikka omajagu uhked sel hetkel. Klassiesindajad hoidsid käes rapiire ning tseremoonia alguses laususime 3x ühtesid ladinakeelseid sõnu, mis aga selle postituse autoril järgmise päeva õhtuks juba meelest olid läinud.
Veidi aukartust äratavad ladinakeelsed sõnad lausutud, kallati kõik sõrmused (mis olid rapiiride küljes) karikasse. Peale valati natuke veini (olgu siin mainitud, et ikka alkoholivaba). Sõrmuste kallamine karikasse ei möödunud aga ilma väiksemate viperusteta ja nii juhtuski, et osad A-klassi sõrmused leidsid tee esmajoones põrandale, ning need tuli pärast üles korjata.
Karika täitmisele järgnes toostide ütlemine. Igatahes meie klassivanem Mikk oli küll sõnad peale lugenud, et mitte midagi banaalset ei ole sobilik ette lugeda, ja et toost olgu lühike, kuid tabav.
Nagu Arabella toost kõlas, siis olgu ikka Eesti naised ilusad ja mehed rikkad.
Peale toostide lausumist toimus traditsiooniline sõrmuste välja lunastamine. Iga klass pidi esitama etenduse. Meie teema oli “Ãœks loll jõuab rohkem küsida kui 100 tarka vastata” või nagu Mihkel ütles siis “Ãœks tark jõuab rohkem vastata kui 100 lolli küsida”. Ãœks on kindel, meie etendus jäi kohe kindlasti kõigile meelde ning selle detailsemat kirjeldust siit postitusest otsida ei tasu. Need, kes teavad, need teavad! (NB! maadlus sirtaki saatel) Ãœtleme nii, et tegu oli tõeliselt eksklusiivse stuffiga, mis tõstis lati väga madalale (selle eest peaksid aga just A ja C klass meid tänama, et neil särada lasime). Olgu ka öeldud, et A klassi Kangro aka Andre jääb alatiseks meelde ning C klassi rätsepate vastuvõtule soovitame igal pintsakut soovival noormehel minna.
Etenduste järel nõustusid meie klassijuhatajad, et oleme neid sõrmuseid 100% väärt. Algas sõrmuste kätte saamine. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul oli küll mingi ärev tunne tol hetkel sisimas. Olin lausa nii elevil, et kui Mirja mu nime hõikas ning sõrmusele järele läksin, siis kogemata osutasin täiesti valele sõrmele, kuhu sõrmus panna.
Sõrmused käes, oli ametlik osa läbi ja algas nn pidu. Nagu eestlastele kohane, siis peoga oli ikka nii, et alguses ei saanud vedama ja lõpus ei saanud pidama. DJ-d pidime ligi tund aega ootama (see oli aga rohkem meie endi probleem, sest lõppes ju tseremoonia varem kui plaanitud) ning korraks oli saalis viibides küll tunne, nagu oleksin rohkem mingil Karbi jazzi kuulamiskava ettekandmisel olnud kui et noorte rajul sõrmuste peol. Õhtu edenedes leidsime aga oma sisemised tantsulõvid ülesse ning vihtusime tantsida nagu õigtele realistidele kohane.
Nüüdsest meil kõigil Facebookis status change: MARRIED TO THE REAAL!
Musid-kallid-õhupallid!
The sõrmus
 
© 2024, 140b