Vabariigi aastapäeva aktus 21.02
See aktus oli minu jaoks midagi põnevamat. Koolipäeva keskel, enne aktust oli Piret Otsa mind värvanud kulleriks. Ãœlesanne oli toimetada õpilaste autasud Toompeale ja selleks oli ka renditud kastiratas, mis oli ääreni täis kingikotte. Kui vaevarikkas see ka polnud, olin ähmides omadega Kuberneri aias. Tahtsin juba ratta seljast lahkuda ja võtta rivvi oma klassiga, ent ei saanud seda sõidukit kuidagi parkida – tuli välja, et rattal puudus rattajalg. Nõnda seadiski Potsa mind kooripoiste, õppealajuhataja ja REKi presidendi kõrvale ratta otsa istuma. Sai kuulata erinevaid kõnesid, millest lemmik oli noorte kõnevõistluse võitja kõne. Kuigi jalgratta iste muutus iga minuti järel aina ebamugavamaks, sai laulda ja plaksutada, vahel isegi kooripoistega juttu puhuda. Ent minu töö polnud ka aktuse lõppuga läbi saanud – ülejäänud kingid oli vaja veel kooli viia ning rattas laenutusse tagastada. Minu jaoks lõppes päev rõõmsalt kastrattaga vanalinna tänavatel kolisedes.
Kirjutas Jarl
© 2025, 140a