Arhiveeritud - kategooria: ‘Sündmused’

12. November – 126. lennu märgipidu

Abituriendid kutsusid meid koos kogu ülejäänud gümnaasiumiga märgipeole, mis toimus 12. novmbri õhtupoolikul.
Enne seda viibisime aktusel, kus abituriendid endale märgi rinda said. Kui ühes klassis olid kõik märgi rinda saanud, saime vahelduseks kuulata ka gümnasistide esituses laule või muusikapalu.
Pidu algas kell 18.00, aga kuna bändidel on kombeks jääda hiljaks, hakkas tantsimine alles pool tundi hiljem pihta. Õnneks siiski mitte nii hilja, et keegi oleks tantsust ilma jäänud. Tantsida said kõik piisavalt ja veel pealegi, nii et kõik, kes käisid tantsukursusel, said oma oskusi rakendada.
Kui kell sai üheksa, võtsid märgi omanikud üksteisel käest kinni ja moodustasid keti, et meid majast välja ajada.
Nii lõppes pidu meie jaoks, see, mis seal edasi sai, jääb meile küsimuseks, kuni me ise sama vanad oleme.

20.11.2010

11. – 15. Oktoober – Rebaste nädal

Et tõeliseks gümnasistiks saada, ei piisa ainult tiheda sõela läbimisest sisseastumiskatsetel, vaid peab olema valmis ka vaimselt ja füüsiliselt ennast lolliks tegema nädal aega ja hiljem lihtsalt naerda selle üle.
Juba esmaspäeva hommikul hakkas meie narrimine pihta: kooli jõudes ootasid meid meie ristijad maalri kostüüm käes, mille me pidime selga panema ja terve rebaste nädala jooksul kandma. Kuid ega see ainult kostüümiga ei piirdunud. Me pidime iga hommik ette kandma bum-tÅ¡iga-bum’i saatel tantsu, pidime sööklas pulkadega sööma, pidime tegema kõike mida meie ristija käskis meil teha ja koos eelnevalt ärajaotatud rühmaga pidime igapäevastest võistlusest osa võtma (külma särgi selga panemine, kooli alalt puulehtede korjamine jne), kus kaotajale järgnes karistus, milleks oli näiteks mingi laulu karaoke laulmine, tantsimine vms.
Õnneks lõppes kõik hästi. Reede õhtul saime peale kooli jälle kõik aulas kokku, kus me esialgu esitasime kokkuvõtte rebaste nädalast ja hiljem ristiti meid pühalikult täisväärtuslikuks gümnasistiks.

15.10.2010

29. September – Tallinna Reaalkooli 129. sünnipäev

Taas on käes septembri lõpp ja kool saab aasta vanemaks.

See aasta oli eelmistest kooli sünnipäevadest erinev. Meie klassile käis rääkimas Tallinna Reaalkooli vilistlane Rein Mutt. Ta on praegu 80-aastane, tuli meie kooli 45. aastal ja ta lennu numbriks on 63. Tal on olnud mitmeid ameteid, alustades suusahüppaja kohtunikuna, lõpedades lauljana kooris. Hetkel on Rein Mutt pensionil ja talle väga meeldib kasvatada oma Viimsi kasvuhoones kurke, mida ta saab tohututes kogustes.

Pärast vestlust vilistlasega saime me kooli staadionile minna, et esialgu vaid keelt limpsata koogi kõrval. Enne direktori kõne sai lennu- ja vanade klassikaaslastega juttu vesta. Vist oma elus esimest korda kuulsin ma Reaalkooli hümni direktori kõne ajal. Jagati ka kätte stipendiumid neile, kes on saanud häid tulemusi ülemaailmsetel olümpiaadidel ja muudel võistlustel. Peale bum-tÅ¡iga-bum’i saime Getteri ja Anna tehtud küpsisekoogid lahti lõigata ja lasta hea maitsta.

Nii möödus kooli 129. sünnipäev.

29.09.2010

16. September – Enne vene keelt läks kool põlema?

Teise vahetunni ajal anti häire, mistõttu me kõik pidime koolimajast kiiremal korral lahkuma ja staadionile minema.

Me saime kõik elusalt majast välja ja direktori jutu põhjal põlnud keegi n.ö. valel ajal vales kohas olnud. Siiski lahkumiseks kulus üle kümne minuti ja kui arvestada, et kolmetoalisel Lasnamäe korteril kulub eanm vähem 7 minutit peaaegu täielikult suitsu mattuda on see üpris aeglane. Arvesse tuleks võtta ka seda, et päris tulekahju korral oleks seda paanikat ja kisa kõvasti rohkem, mis teeks liikumise veel aeglasemaks.

Aga harjutamine teeb meistriks. Ja mida rohkem me õpime koolist kiiresti väljumist vene keele tundide ajal, seda väiksem on võimalus, et kunagi saab keegi kolmanda astme põletushaavad, kui keegi keemia katsete ajal tikkudega natuke hoogu läheb.

16.09.2010

24. August – Konstaabli juurde vihma eest varju

Nagu iga uus gümnaasium lend, läksime ka meie väljasõidule, et tutvuda uue klassiga ja et lennu paralleelid saaks üheks.

Niisiis pakkisime ühel hilissuve teisipäeval võileivad kaasa ja läksime rongi peale, mis sõidutas meid Klooga aedlinna. Oli juba ette teada, et vapustavat ilma oodata ei ole, kuid reisi ära ei jäetud. Kohale jõudes saime vihmani mööda Klooga tänavaid uidata, et leida endale kuiva kohta istumiseks. Kahjuks ebaõnnestus plaan A. Osa lennukaaslasi pakkus välja, et me läheks kõrval olevasse konstaablipunkti varjukätte, aga klassijuhatajad ütlesid sellele millegipärast “Ei”. Plaani B-na pakkusid õpetajad välja, et me sõidame kesklinna tagasi ja saame koolimajas kokku. Vastuseks sellele oli tüüpiline eesti “nojah siis..” ja nii me siis kõndisimegi tagasi rongijaama poole. Rongi oodates jaotati meid klasside vahel ära ja me saime omavahel nimed ning muud huvitavat üksteise kohta teada.

Kooli jõudes rääkis meile direktor ja huvijuht kooli traditsioonidest ja sümbolitest. Lõpetuseks tegime klasside vahelise teatevõistluse ning sõime kommi. Õhtuks ei suutnud ilm ikkagi meie rõõmsaid meeli ära rikkuda ja katse meisse reaali vaimu süstida õnnestus.

24.08.2010