Õppekäik Põlevkivimaale

Ühel sügisesel oktoobri varahommikul alustasime kahe suure bussitäie üheksandikega sõitu Tallinnast Ida-Virumaale, Kohtla-Nõmmele. Esimeseks peatuseks saigi meie õppesõidu tähtsaim sihtpunkt – Kohtla Kaevanduspark-muuseum. Kohtla kaevandus rajati 1937. aastal ning tegutses 64 aastat, kuni lõpuks suleti 1. aprillil 2001. aastal. Kaevandus oli eriline selle poolest, et seal toimus üheaegselt nii allmaa- kui pealmaakaevandmine.

Kolme ossa jaotatud ekskursioon võimaldas meil uurida maa-aluse kaevanduse rägastikke, kuulata ja õppida midagi uut põlevkivi ja ka muude kivimite ajaloost ja omadustest ning uurida selle maailmas ainulaadse muuseumi ümbrust.

Kaevanduskäikudes näidati meile kõrvulukustava müraga töötavaid kaevandustööriistu (sh puur- ja laadimismasinat ning põlevkivikombaini), tutvustati põlevkivi kaevandamise erinevaid etappe ja nendega seotud töid ning sõidutati meid päris allmaarongiga – ilmselt nii mõnegi jaoks reisi parim osa. Reisi lõpus küsiti meilt, kas mõnel on soovi kunagi kaevuriks hakata. Rongisõit oli iseenesest tore, aga töötata pimedas, rõske õhuga 8 meetri sügavuses kaevanduses, kus krae vahele kukuvad veetilgad ja müra jääb peale lahkumistki pähe kumisema… Äkki ei? Vähemalt praeguse seisuga.

Kivimitoas tutvustas üks väga entusiastlik kivimikoguja, Enn Käis, oma kollektsiooni, suutis ettenähtud aja sees anda meile umbes viit erinevat ainet ja muutis mõnele ehk igavavõitu kivimiteema millekski uueks ja huvitavaks. Põnevate teadmiste alla kuulus tõsiasi, et Chanel no 5 asemel lasevad naised endale peale tegelikult põlevkiviõli ja Soome esimene humanitaarabi Eestile olid tegelikult rändrahnud.

Huumori-/kivimitoast väljas avastasime enda jaoks uue turnimiskoha – suure traktorikopa – ja ronisime vaevaliselt ühe aherainemäe otsa, kus oli võimalus pilk heita ümbrusele ja värvilisele Eesti sügisele. Alla saamine oli juba iseasi.

Seejärel sõime korraliku lõuna Valge Hobu Trahtris ning teekond jätkus Kukruse mäele. Kukruse aherainemägi (rahvasuus ka Naistemägi) on tehismägi, mille külgedel immitseb kitsastest pragudest välja põlevkivi utmise lõhna. Uurisime mäe külgedel lõhanguid ja manööverdasime mööda olematuid radu ka kuidagi mäelt alla.
Viimane peatuspaik oli meile kui Reaalkoolile eriti südamelähedane. Külastasime Järve mõisa varemeid, kus oli Vabadussõjas hukkunud meie oma koolivend, Harald Triegel. Oleme seda nime vaid marmortahvlil kohanud, kuid sel hetkel sai ka tolle noore poisi lugu meile selgeks. Poisi ohver oli vapper ja sel hetkel oli kohe eriti uhke Reaalikas olla. Päeva lõpetaski Triegeri mälestuseks süüdatud küünalde panemine mõisa varemete ette. Peale seda oli jäänud veel kahe ja poole tunnine bussisõit koju.

Päev oli meeleolukas, informatiivne ja oli igati mõnus kooliseinte vahelt korraks välja saada.

Täname ka Eesti Energiat, kes toetas meie bussisõitu Põlevkivimaale, Eesti kulla juurde.

Mirel Mesila

Mõned meie klassi kirjutatud cinquainid reisi kohta.
Cinquain on viierealine luuletus, kus igal real on oma tähendus.

Kaevur
Töökas, tugev
Puurimine, lõhkamine, kühveldamine
Pikad tööpäevad maa all
Kaevandaja
Autorid: Carmel ja Melissa

Kaevandus
Külm, rõske
Tilkumine, kaevamine, puurimine
Mis on üldse valgus?
Tunnel
Autorid: Mirel ja Annabel

Kaevur
Tugev, väsinud
Kaevab, puurib, lõhkab
Kaevandab maa-aluseid ressursse kaua.
Kirkamees
Autorid: Enrico ja Kalle

Põlevkivi
Settekivim, maavara
Põletamine, utmine, kaevandamine
Kukersiit – Eesti tähtsaim maavara
Energiaallikas
Autorid: Sandra, Siim ja Ella

Lisa kommentaar