Kolmapäev Kuutsemäel

17. veebruaril toimunud bussireis Kuutsemäele tõestas järjekordselt, et bussis on üpriski vahva…

Eks ole nii, et alati leidub bussis mingi hulk inimesi, kes on täiesti omas maailmas. Seda siis tänu iPodile ja muudele õunaembleemiga tehnikasajandi leiutistele. Samuti leidub ka neid, kes läbi häguste bussiakende unistades ja tihtipeale ka uneledes lummatult kaunist ümbrust jälgivad. Eestimaa ongi ilus, eriti on seda ilu näha läbi peaaegu et läbinähtamatute bussiakende ehk uni on paratamatu, mis teha. Ometi oli kaasa taritud ka õppimist. Siiski Reaalkool.

Veel üks seltskondlik aegumatu ajaviide on kindlasti kaardimäng. Mitte ainult bussireiside, vaid üleüldse reiside ja taoliste kokkutulekute kuldreegel on, et suurema seltskonnaga minnes (nii on tõenäosus suurem) on alati kellelgi pakk kaarte varuks.

Kõigi nende tegevuste keskel on tunda elevust, mis küll üldiselt välja ei paista, ent olemas ta on. Elevus sattumaks uude kohta, kus varem käidud pole. Leidub ka neid, kes on käinud, kuid seltskond on uus ja seiklushimu ilmutab end siiski.

Jõudnud pärale, imestasime, et mille eest me küll need kolmsada krooni maksnud oleme, nähes viie-kuueaastaseid küllaltki pisikestel täispuhutud kelkudel küllaltki pisikesel mäenõlval, tõsi ta on, küllaltki pisikest liugu laskmas. Kuid eks ta nii ole, et mida suurem mass, seda suurem liug. Eriti suur mass – eriti suur liug! Üle kümneliikmelise inimkuhjana alla lastes oli meil lõbu laialt. Mis sest, et lennati nägudega vastu maad ning sõideti üksteise jalgadel ja kätel – see käib kõigest asja juurde. Et kõik ikka ilusti ära mahuks, istuti üksteisele sülle ja selga, vahel sellele, kuhu istuda, kogunisti tähelepanu ei pööratud ja paigutati endid ebaloomulikes asendites inimkuhila keskmesse ja all ta oligi! Nii kümneid kordi järjest, kusjuures alguses ei saadud vedama, pärast enam pidama. Ideed läksid aina hullemaks ja julgus kasvas, mistõttu ühel tütarlapsel nüüd käsi kipsis on, kuid pole hullu – ikka juhtub. Oleks nagu kusagilt kuulnud, et noorel inimesel paranevad luud kähku.

Peale pöörase kelgutamise said soovijad ka suusatada ja lumelauatada. Nendegi tegevuste tagajärjel ei mindud enam päris samas seisus kui tuldi, kuid peamine oli see, et me olime koos ja nautisime seda päikesepaistelist talvepäeva, nautisime ülemeelikut seltskonda ja vastlakukleid kuuma mustikakisselliga veel lisakski!




Lisa kommentaar