140a

Üheteistkümnenda klassi tippprojektiks saab vaieldamatult pidada uurimistöö valmimist. Juba kümnenda klassi lõous hoo sisse saanud töö kulminatsioon saabub aga alles maikuus, kui saame üheskoos kaitsmisel piitsa ja präänikut maitsta. Kogu aasta väldanud peavalu on siiski õnneks vaibumas ning juba õige-õige varsti saame teatepulga taaskord paaritu lennu kätte ulatada. Siinkohal toome teieni, armsad lugejad, täieliku juhendi, kuidas oma uurimistööst viimast võtta.

1. Ära vali teemat liialt kiirustades. Usutavasti tuleb teema märkida UT tabelisse kindlaks kuupäevaks mai lõpus või juuni alguses, see pole aga ühelgi viisil lõplik. Pigem mõtle sellele, milline ainevaldkond sind huvitab ning keda soovid enda juhendajaks, täpse pealkirja sõnastamiseks on aega maa ja ilm.

2. Kuula soovitusi vanematelt koolikaaslastelt ja õpi nende vigadest või proovi kõik omal nahal läbi. Nagu ütleb rahvatarkus: “Targad õpivad enda vigadest, geeniused teiste omadest.”

3. Pea kinni kuupäevadest isegi siis, kui teised pooled seda ei tee. Enamasti rünnatakse jamade korral esimesena õpilast, kuupäevadest mitte kinni pidamine võib kergesti muutuda kitsaskohaks.

4. Ära stressa kollokviumite pärast, kuulujutud nendest on ülepaisutatud.

5. Naudi elu ka uurimistöö kõrvalt. UT-st ei tohiks saada sinu (ega sinu juhendaja) personalitytrait. Kindlasti ei saa seda tuua iga asja vabanduseks, pigem võta seda kui harivat ja silmiavavat kogemust.

Järgnevalt mõned küsimused, millele vastasid just uurimistöökadalipu läbinud õpilased.

Kirjeldage uurimistööd ühe sõnaga?

„Ihunuhtlus“

„AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

AAAAAAAAAAAAAAAAAHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHH

HHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHH

HHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHH“ (muutmata kujul)

Mis on kõige suurem asi, mille pidite ohverdama uurimistöö heaks?

„Vaimne tervis“

„Oma au ja väärikuse“

„30. märts“

„Kooliväline juhendaja“

„Uneaeg, kuna **** tegeleb UT-ga ainult öösel“

Milline valitud töö teema jäi teile enim silma?

„Dostojevski elulugu“

„Mitmed“

„Veiste poegimise teemaline töö“

„?“

3. aprillil toimus Kalevi Spordihallis Reaalkooli “Mere pidu” ehk mereteemaline laulu- ja tantsupidu, kus osalesid/esinesid Reaalkooli õpilased, lapsevanemad ja õpetajad. Pidu juhtisid Peeter Veltmann ning Märt Agu. Peo tõmbas käima Märt Agu, kelle juhtimisel tehti mõned vägevad Mehhiko lained. Eriti entusiastlikult võtsid lainetest osa 1. klassi õpilased, kuid lapsevanemad vajasid järeleaitamist. Peeter Veltmann esitas bändi saatel esimese laulu, milleks oli Kihnu Virve “Mere pidu”. 

Meie klassi poisid tormasid lavale juba kolmandana ning esitasid võimlemiskava “Vallatud madrused” laulu “Drunken Sailor” saatel. Kava valmis juba detsembrikuus ning poisid harjutasid enne pidu usinasti. Seega ei tulnud üllatuseks, et esinemine hästi õnnestus. Publik elas valjusti kaasa ning poisid vihtusid täiel rinnal tantsu. Tantsu menukaim hetk oli kõige lõpus, kui poisid kõrvuti maas lamades nii rullisid, et Uku neist Jaan Tätte “Ojalaulu” remixi saatel üle veeres. Lõpu poole õnnestus mõnel poisil ka enda särk puruks rebida.

Teistest esinemistest olid eriti meeldejäävad “Kalamees”, kus tantsisid õpetajad, vilistlased ja lapsevanemad ning 139. lennu poiste võimlemiskava “Vaalakütid”. Publiku heakskiidu pälvisid ka “Silveri laul”, mida laulsid Indrek Vahur (vil!137) ja Joosep Toomeste (vil!137), ning “Tuulevaiksel ööl”, milles olid solistideks Eva-Marie Tammik ja Indrek Vahur. Peeter Veltmanni juhtimisel lõpetasid peo ühislaulud “Reaali tänulaul” ning “Saaremaa valss”, millele järgnesid veel Kaera-Jaan jt simmani lood. Kokkuvõttes sai peetud igati vägev ja meeldejääv pidu, mis ühendas kogu Reaalipere ning tõstis esile eestlastele kalli teema, milleks on meri.

Kirjutas Sander

Teisipäeval, 2. aprillil toimus Reaalkoolis teaduspäev juba 20. korda. Teaduspäeva eesmärk on rikastada õpilaste mõttemaalima ja silmaringi läbi erinevate kohtumiste, kus esinevad oma ala professionaalid eri valdkondadest. Meie klassile langes osaks õnn kuulata koguni kuut erinevad ettekannet, mille hulgast ei puudunud ka teaduspäeva peaesineja, president Kersti Kaljulaidi loeng. 

Esimeses tunnis esines meile TalTechi infotehnoloogia teaduskonna dekaan Gert Jervan, kes rääkis lähemalt tehisaru toimimisest ja sellest, miks see vajalik on. Saime näha tehislikult genereeritud videoid ja pilte ning võrdluseks ka seda, kuidas tehisaru võimekus on aja jooksul tõusnud. Lisaks arutlesime AI-ga kaasnevatest riskidest ja ohtudest. 

Seejärel kuulasime TalTechi informaatika õppekava programmijuhi Ago Lubergi tutvustust infotehnoloogia teaduskonnast ning IT õppimisest ülikoolis. Meile tutvustati humoorikalt mitmeid eri põhjuseid teemal “Miks (mitte) minna infotehnoloogiat õppima?”. Oma kogemust jagas ka Reaalkooli 137. lennu vilistlane Siim Tiivel.

Järgmiseks suundusime koos 140.b klassiga auditooriumisse ning meile esines kaitseminister Hanno Pevkur, kellel juhtus olema sünnipäev. Seetõttu alustasime tundi kiire sünnipäevalauluga ja jätkasime aruteluga Eesti tuleviku ja poliitika teemadel. Saime teada, kuidas sai alguse tema poliitiline karjäär ning kuulsime mitmeid nii-öelda elu toimimise filosoofiaid. 

Pärast seda tuli meile külla Dan Heering, kes on doktorant-nooremteadur merenduse küberjulgeoleku keskuses. Tema tutvustas meile oma teadustöid ja küberturvalisust. Saime teada palju huvitavaid nippe, kuidas ennast internetis kaitsta ning kinnitust sai ka tõde, et parem karta kui kahetseda. 

Muusikatunni asemel saime kogeda pildikesi endise haridusministri Mait Klaasseni koolipõlvest, kes jagas elutarkusi ning arutles loomaarstiks olemisest ja sellega kaasnevast vastutusest, eetikast ja moraalist. Kõlama jäi soovitus teha bakalaureusekraad Eestis, et kasulikke suhtlussidemeid saada.

Laast but not liist, nagu öeldakse, saime osaleda teaduspäeva aktusel ja kuulata peaesinejat president Kersti Kaljulaidi. Teemaks olid valeinformatsioon ning õhuke piir tõe ja väära vahel. Pärast ettekannet autasustati tublisid olümpiaadilisi ja teadustööde konkursile pääsenuid. 

Päev jätkus kunstiajaloo arvestusega ja inglise keele tunniga, millest kumbagi ei saa arusaadavatel põhjustel nimetada päeva säravaimaks hetkeks. Teaduspäev oli tore ja silmiavav, usutavasti tekitas meis kõigis mõtteid ja uusi värskeid ideid. 

Kirjutas Ingrid

Detsemberit, jaanuari, veebruari ja märtsi saab iseloomustada 140.a jaoks vaid üht viisi: “Uurimistöö, uurimistöö, uurimistöö!”. Kogu selles virvarris jäid muud kohustused tagaplaanile, mille tõttu jäi ka meie ajaveeb veidi unarusse. Järgneb väike kokkuvõte meie viimaste kuude tegemisest.

Detsember

Detsember oli täis kõike talvist ja jõululist. Et suurendada pühademeeleolu kuulutati välja klassidevaheline klassiruumide kaunistamise võistlus, meie ülesandeks jäi 303 klassiruumi dekoreerimine. Otsustasime võtta inspiratsiooni “Home Alone’i” filmist ning kaunistasime klassiruumi lisaks ohtratele tulukestele ja kardadele Kaspari meisterdatud kamina, kuusepuu ja filmist pärit “Battle Plan’iga”. Kahjuks võistlust kinni ei pannud, aga kaunistatud 303 klassiruum tegi tuju heaks nii meil kui õpetaja Veskimetsal. 

Lisaks kaunistamisele oli detsember täis tantsu ja tralli. 7. detsembril toimus mereteemaliste liikumiskavade esitamine ning kuigi me esikolmikusse ei jõudnud, kutsuti meie armsad madrused esinema 3. aprillil toimuvale merepeole. 15. detsembri õhtul leidis aset gümnaasiumi jõulupidu ning meie klass pidi esitama Jamaica teemalise tantsu. Meeleoluka esituse käigus lendas lisaks kõigele Sandri särk lühtri otsa ning Koidul tõime lausa pisara silma. Viimasel koolipäeval toimus projektipäev ning suur osa meie klassist otsustas šoti rahvatantsude kasuks. Veetsime hommikupooliku võimlas Kippari karmoška mängu saatel ning nautisime suure osa lennuga koos aja veetmist. Lisaks Kippari pillimängule saime jõulukontserdil nautida meie kalli klassivenna Taavi trummipõrinat ja Jarli kaunit klaverimängu. Kooris esindasid meie klassi Frank, Gert ja Triin. 27. detsembril toimus legendaarne jõuluball, mille jaoks said kõik kapist ülikonnad ja ballikleidid välja otsida.  Õhtu möödus mõnusas õhkkonnas, oli tore koolikaaslastega jõule tähistada ja tantse meelde tuletada.

Jaanuar

2024 on alanud ja uue-aasta lubadus saada UT valmis on loodetavasti ka kõigil täitunud, või siis lähipäevil täitumas. Jaanuar algas pauguga- kohe peale vaheaja lõppu oli uurimistööde kolmas ehk viimane kollokvium. Jaanuariga oli ka olümpiaaditipphooaeg alanud, seega stressitasemed olid kõrgemad kui kunagi varem. 17. jaanuaril sai meie imearmas koolimaja meie lennu numbriga pühitsetud, hoone on nüüd 140 aastat vana. Selle auks kogunesime aulasse, kus jutustati meile meie hetkese koolimaja lugu ning tutvustati ka varsti valmiva uue maja ehitust. Järgmisel päeval käisime me klassiga Salme Kultuurikeskuses vaatamas etendust  “Ülestähendusi põranda alt”. Dostojevski näidend ei jätnud kedagi külmaks, vaid hoopis jäi see pea kõigile segaseks. Sama nädala reedel, 19. jaanuaril toimus meie aulas G5 kuldvillak, kus tervet Reaalkooli esindas meie imeline Ingrid. Ingrid purustas vastased ilma tagasi vaatamata, saades ligi 2 korda rohkem punkte kui ülejäänud võistlejad. Ingrid tõi Reaalile (meie klassile) võidu koju.

18. jaanuaril otsustatu lõplikult, et toimub õpetajate streik- algselt 22.-26. jaanuaril jäi õppetöö ära. Esmaspäeval, 22. jaanuaril läksime suure massiga Riigikogu ette meelt avaldama. Kokku tuli sinna ligi 100 reaalikat ja peaaegu terve Reaalkooli õpetajaskond. Külmusime tuisus au ja uhkusega, et meie imearmsaid õpetajaid toetada. Streiginädala lõpul oli raske valik: kas minna Vabalavale oma klassikaaslaseid toetama või minna ERSO kontserdile Eve Karbiga. Vabalaval esindasid meie klassi Emil, Frank ja Lenna, koos 140.c klassi Liisiga esitades lugu “Athens, France” bändi Black Country, New Road poolt. Võitu küll koju ei tulnud, aga pole paha! Küll järgmine aasta paremini läheb. Järgmisel nädalal sai õpetajate streik pettumustvalmistava lõpu- õpetajad võitsid sellest ligi kahenädalasest streigist hädise 17-eurose palgatõusu.

Veebruar

Pinksinädala raames toodi ajutiselt kooli lauatenniselauad, mis õpilaste seas koheselt populaarseks said. Vahetundides kostus lakkamatult pallide kõlksumist. Lauad olid lausa nii populaarsed, et nädala lõppedes leiti lastevanemate abiga uued lauatenniselauad, mis siiani suures majas seisavad. Nagu traditsiooniks on, saatis ka sel aastal sõbrapäeva stiilinädal. Stiilinädala teemad oli kahjuks see aasta veidikene magedad, mistõttu ka meie klassi osavõtt oli limiteeritud. Sõbrapäeva auks sai tellida kallisid, roose ja ka “Sörenaadi”, mille au said kogeda Uku ja Krõõt Kudeviita. Muidugi said kallisid ja roose ka teised meie klassi nunnupallid.

Veebruaris saabus üks tõeliselt kurb ja traagiline sündmus: meie pikk rännak õpetaja Karuga sai läbi. Veetsime viimase tunni koos tehes tööd Moodle’is, aga muidugi ei pääsenud õp Karu meie käest ilma kingituseta. Koosveedetud tundide mälestuseks andsime Karule käru ja mulda. Muidugi oli muld kõrge huumusesisaldusega viljakas muld, mis sobib igasugusteks aiatöödeks. 19. veebruar viis kogu gümnaasiumi Viimsi Artiumisse Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” nautima. Etendus oli visuaalselt vinge, kuid süžee jäi mitmetele segaseks. Kuuldavalt jagas teatrisaali meiega ka näidendi autor, kuigi õpetajatel jäi ta märkamata.  

19. kuni 23. veebruaril toimus pingeline spordinädal, mille jooksul said meie klassi õpilased end proovile panna mitmetes erinevates spordialades. Selle nädala kolmapäeval toimus ka klassidevaheline võrguturniir, kus meie klass pälvis auväärse viimase koha. Vabariigi aastapäeva auks korraldati koolis ka aktus, kus lisaks hümni ja regilaulu laulmisele tublisid reaalkooli õpilasi koolivoorude tulemuste eest tunnustati. Ka mitmed meie klassi õpilased said kiituskirja ja väikse meene.

Märts

Märtsi kättejõudmisega avastasime, et uurimistöö tähtajani polnud jäänud enam kuud, vaid ainult päevad, mille tõttu läks kõigil kiireks. 7. märtsil toimus heategevuslik humana päev, mille raames toimus aulas riiete laat. 8. märtsil külastas Reaali pande Treffneri õpilasi, kes said uudistada meie soliidse vanusega koolihoonet ning kogeda värvikaid koolitunde. Samal päeval oli ka naistepäev, mille tõttu oli koolimaja täis lillede ja maiustuste lõhna. Tervisenädal möödus kurva noodiga, sest puhvetist eemaldati magusad tooted nagu kirju kiisu, rummipall jt. Selle traagilise sündmuse tõttu muutus uurimistöö kirjutamine palju raskemaks. 22. märtsil toimus 12. klasside 100 päeva ball, mida korraldasid 11. klasside õpilased. Saime valmistada snäkid, kõik valmis sättida ning olla kelnerid. Ürituse ajal saime imetleda 12. klasside kauaharjutatud poloneesi tantsimist ning kõigi üllatuseks ei ajanud kelnerid ühtegi pokaalidega kandikut ümber. Märtsi viimane nädal oli suurema osa klassi jaoks täis uurimistöö viimistlemist ja viimast üle vaatamist. 

Kirjutasid Sigrid, Emil ja Rain

Novembri lõpus käis kogu klass erinevates gruppides Eesti muinas- ja keskaegseid linnu külastamas. Nägime, kogesime, uurisime ja ammutasime teadmisi ning oleme nüüd kultuursemad.

Narva

Ernst Pallase, Hermann Käbi, Karl Erik Lehtma, Krõõt Arna, Andre Viitamees, Henri Georg Valentin

11. novembri varahommikul sõitsime rongiga, mis lahkus Tallinnast 6.55, Eesti kõige idapoolseimasse linna – Narva. Rongisõit oli küll peaaegu 3 tundi, kuid see pikk aeg sai sisustatud kohustusliku kirjanduse lugemisega ja popkultuuri säravate tähtede tutvustamisega.Narva rongijaamast viis meie tee Narva Aleksandri suurkiriku juurde. Teel sinna sattusime Madise tänavale ning otseloomulikult oli kohustuslik tänava nurgal oleva sildi juures pilti teha. Imetlesime historitsistlikus stiilis pühakoda ja liikusime Narva jõe suunas, kirikust paarisaja meetri kaugusel asuva Rootsi Lõvi mälestusmärgi juurde. Mälestusmärgi juures avanes suursugune vaade Hermanni ja Jaanilinna (Ивангород) linnusele. Hetkeks liikusime rohkem linna keskme poole, et maha pidada üks malematš Paul Keresega. Eemalt paistis Narva-1 piiripunkt. Linnas ringi liikudes nautisime ka erinäolist arhitektuuri.Jõepromenaadil nägime kohalikke kalamehi, puusani vees, kala püüdmas. Kõndisime läbi Päikeseplatsi, käisime bastionite juures ja vaatlesime Jaanilinna, mis tundus olevat veidi nukramas seisus kui Narva. Samuti meenutasime lugu ühest õnnetust elevandist ja 1. mai kontserti üle jõe. 

Hermanni linnuse juurde jõudmine osutus arvatust keerulisemaks. Sinna kohale jõudes tervitasid meid kahjuks ehitusaiad, kui sellegipoolest nägime ka linnuse ära.Pärast linnuses käiku läksime raekoja platsile. Huvitav oli vaadata, kuidas üle 300 aasta vanuse ehitise kõrval olid kohe kortermajad. Raekoja platsi kõrval asuvas (Tartu Ülikooli Narva Kolledžis) Muna restoranis peatusime pikemalt, et lõunat süüa. Maja uksel oli silt “Siin on turvaline”, mis tekitas toredaid emotsioone.

Viimaseks eesmärgiks oli minna Kreenholmi. Sisse me ei pääsenud, kuid nii palju kui nägime, oli see vaatepilt omaette. Sealt jalutasime rongijaama suunas, tee peale jäid veel Narva-2 piiripunkt, kunagine Vassili Gerassimovi nimeline kultuurimaja ja paar humoorika nimega asutust.

 Keegi grupiliikmetest polnud lähiaastatel Narvas käinud, seega olid kõik elevil, et piiriäärset linna külastada. Linnas veedetud aeg jättis meisse head mälestused ning kasulikud ajalooteadmised.

Narva Aleksandri suurkirik

Narva Aleksandri suurkirik on rajatud 19. sajandil ja on oma nime saanud kunagise Venemaa keisri Aleksander II järgi, kes kiriku valmimise ajal hukkus peale terroristi pommitamist. 1879 otsustati Narva Jaani koguduse õpetaja Friedrich Gottlieb Tannenbergi algatusel Narva ümbrusesse rajada uus kirik. Kiriku arhitekt oli Otto Pius Hippius ja 1881 pandi kirikule nurgakivi. Kirik on historitsistlikus stiilis, milles on ühendatud uusromaani ja uusklassitsistlikke elemente. Kirik sai vigastada Narva pommitamise tõttu venelaste poolt 1944. aastal. Peale seda seisis kirik pikka aega tühjalt ja täitis kaubalao funktsiooni. Alles peale Eesti Vabariigi iseseisvumist renoveeriti kirik täielikult.

Rootsi lõvi

Rootsi lõvi on mälestusmärk kingitud Eestile Rootsi poolt aastal 1936. See on graniitalusel seisev lõvi kuju, mille käpa all on kera ja on loodud mälestamaks Rootsi märkimisväärset võitu üle Venemaa Põhjasõjas (1700-1721), Narva lahingus aastal 1700. Kuju külje peal on kunagise Rootsi kuninga Karl XII monogramm ning rooma numbrites aastaarv 1700. Kuju originaal valmis 1704. aastal ja oli Rootsis tegutseva skulptoristi Bernard Fouquet kätetöö. Koopia, mis algselt Eestisse toodi sulatati teise maailmasõja käigus Saksamaal üles. Hetkel seisev skulptuur on algsest koopiast kolmandiku võrra väiksem ning on sinna üles pandud 2000. aastal Narva lahingu 300. aastapäeva puhul.

Victoria Bastion

Victoria bastion on Narva linnakindlustuse täiendamise eesmärgil ehitatud bastion ja kuulub Narva kindluse kompleksi. See ehitati aastatel 1683-1704 Rootsi riigitegelase ja sõjaväeinseneri Erik Dahlbergi projekti järgi ning on oma nime Victoria saanud selle ladinakeelsest tähendusest “võit”. Victoria bastion on olnud läbi ajaloo oluline sõjaline tugipunkt, see on sattunud paljude sõdade keeristesse, teeninud eri aegadel eri riike ning võtnud suurte väejuhtide käe all väärikalt vastu nii võite kui ka kaotusi. Põhjasõjas purustati bastion 1704. aastal, kuid see taastati kohe peale sõja lõppu. Victoria bastioni esiseina kõrgus on 16 meetrit ja sisemüüri paksus on üle 3 meetri. Bastionis on ka kahekorruselised kasematid (tugeva kattega pommi- ja mürsukindel ruum kaitseehitises), mille kõrgus on 2-3 meetrit ja laius 2 meetrit. Kahekorruselised kasematid suurendasid bastioni lahingu võimsust, nimelt tänu nendele oli bastionide peal asuvatele kahuritele lisaks võimalik vaenlast tulistada bastioni siseruumides asuvatest kahuritest ja musketitest.

Hermanni linnus

Narva Hermanni linnus on Narva jõe kaldal asuv keskajal ehitatud üks vanimaid kindluseid Eestis. Kindluse ehitus algas 13. sajandil Taani kuningriigi poolt, kuid selle praegune ilme pärineb Liivi ordu valitsemise ajast 14.-16. sajandil. Kindluse nimi tuleneb Hermannist, Taani kuninga vasallist, kes ehitas sinna oma elukoha. Oma asukoha tõttu on Hermanni kindlus olnud läbi ajaloo oluline sõjaline tugipunkt. Olles oma kohal seisnud juba 700 aastat on kindlust vallutatud ja hävitatud mitmeid kordi, kuid see on alati taastatud. 

Narva Raekoda

Narva Raekoda on 17. sajandi alguses ehitatud üks Eesti esimesi barokkehitisi ja selle loomisele pani alguse Rootsi kuningas Karl XI. Täielikult valmis see aastal 1687 ja selle ehitus kestis ligikaudu kakskümmend aastat. See läbi aegade olnud linnakeskus, kus on toimunud tähtsaid kohtumisi ja sündmuseid. Narva raekoda on püsti püsinud sadu aastaid ja elanud üle mitmeid sõdu, kuid hoone sai eriti tugevalt kannatada just Teises maailmasõjas, kui hävis torn, katus, vahelaed ning tugevalt said kahjustada portaali figuuridegrupp ja trepp. Hoone restaureeriti aastatel 1960–1963, arhitekti Henno Potti ja inseneri H. Uuetalu juhtimisel. Tänapäeval on ehitis kolmekorruseline ning kelpkatus ja torn on taastatud. Viimased paarkümmend aastat on ehitis siiski kasutusel olnud vähe ja suuresti tühi. Hoone sees asuvad kohtusaalid, arhiiv, magistraadi koosolekusaal ja muud.

 

Pärnu

Victoria Raukas, Chrisette Bramanis, Margaret Filippov, Krõõt Kudeviita, Priscilla Erelt

Pärnu Seegi maja

Pärnu Seegi maja on ehitatud 17. sajandil ja on väidetavalt vanim hoone Pärnus. Maja ehitati 1658. aastal Pärnu Pühavaimu kiriku vana seegu alustaladele linna vigaste ja haigete varjupaigaks. 1816. aastal müüs Pärnu raad seegimaja samas kvartalis asuvale kaubamajale, mis kasutas maja kõrvalhoonena.

1980. aastatel toimus hoones suur tulekahju, mis jättis alles ainult kivimüürid. Hoone renoveerimine toimus aastail 1998-2000, mil taastati maja algne välisilme Leevi Soku ja Rein Raie projekti järgi. Hoone rekonsutrueerimise käigus leidsid arheoloogid mitmeid erinevaid huvitavaid leide 14.-15. sajandist, mis viitavad kivikõrtsi jälgedele. (reini keraamika – importveinid, keedunõudest tulnud potikillud, noateritusluisk, tulekivi, liivi sõdalase kukru mündid). Hoone kiviseinte asetuse ja nende strateegiliste seoste järgi oletavad arheoloogid, et 17. sajandi keskel hospidal-seegi rajamisel kasutati ära varasema keskaegse ehitise kivimüüre, mis oli ehitatud 13. sajandil, kuid täpset vanust ei õnnestunud arheoloogidel siiski tuvastada. Ehitis on baroki stiilis. Maja aadress on Hospidali tänav 1 ja tänapäeval tegutseb seal hotell ning restoran. 

St. Peterburg Hotell (2023) Seegi maja ajalugu. Loetud: https://www.stpeterburg.ee/seegi-maja-restoran/ajalugu/ 01.12.2023

Punane torn

Punane Torn, rajatud 15. sajandi alguses, kujutab endast silmapaistvat ajaloolist mälestusmärki Pärnu vanalinnas. Algupäraselt ehitati torn linna kaitsmiseks ja see kuulus linna kindlustussüsteemi. Torni ajalugu on pikk ning see on näinud läbi mitmeid ümberkujundusi ja restaureerimisi.

Punane torn on ühtlasi ka vanim säilinud hoone Pärnus, milles asuva muuseumifiliaali eesmärk on tutvustada Pärnu paikkonna ajalugu, eelkõige aga keskaegset Uus-Pärnu linna, millest tänasesse linnapilti ongi jäänud vaid torn ise. Torni interjöör kajastab mineviku hõngu, tuues esile erinevad perioodid, mida see ajalooline ehitis on läbi elanud. Külastajatel on võimalus sukelduda keskaegsesse atmosfääri ning avastada torni rolli linna kaitse ja kaubanduse toetamisel.

(Pärnu muuseumi koduleht 2023)

Pärnu muuseum

Pärnu muuseumi väljapanek ulatub läbi 11 000 aasta, kiviajast kaasaega, ning annab ülevaate kogu paikkonna ja Eesti ajaloost.  Näituse hitid on 14. sajandist pärineva hansakoge fragment, keskaegse Uus-Pärnu linnavärava- ja linnamüüri varemed ning kunagise linna peakiriku ehk Nikolai kiriku tornikukk. Vinge oli näha ka kiviaja Madonnat, mis on rohkem kui 8000 aastat vana ning esimene teadaolev inimesekujutis Skandinaavias ja Baltikumis.

Ajutise näitusena oli King and Guards, mis rääkis ajaloolistest relvadest ning turvistest. Kollektsioon pärineb Peter Mustoneni kogust ning selle näituse staariks on Jaapani Myochini perekonna valmistatud soomusrüü.

(Pärnu muuseumi koduleht 2023)

Pärnu Nikolai kirik

Nikolai tänavale, mida on tuntud ka Vilmsi ja Võidu tänavana, andis nime samanimeline Pärnu kirik, mis asus peakirikule kohaselt turuplatsi ääres. Kirik oli pühendatud meremeeste kaitsjale pühale Nikolausele. See omakorda näitab, et Pärnu oli kiriku ehitamise ajal juba suur ja tähtis kaubalinn. Esimest korda on kirikut mainitud aastal 1480. Järgmisel sajandil ehitati kirik kõrgemaks, mis sümboliseeris Pärnu silmapaistvat jõukust ja iseteadvust. (Pärnu postimees 2003)

Kirik hävis 1944. aastal Teise maailmasõja pommitamise ajal. Varemed seisid 1954. aastani, mil need lammutati Pikk tänava ehituse käigus. Tänaseni on säilinud vaid kirikuaias kasvanud sajanditevanused tammed. Kirikule on pühendatud mälestuskivi, mis avati 1989. aastal. Mälestustahvlile on nikerdatud fraas: ,,Mälestuseks. Armastuses kodulinnale. Pärnu Sakslased. 1989” (Puhka Eestis 2013)

Tallinna värav

17. sajandi keskel kavandasid Rootsi võimud moderniseerida Pärnu linna kindlustused bastionaalsüsteemis. Nimelt hakkasid 1670. aastatel Rootsi võimud Pärnu ümber rajama kindlustusväravat: Riia värav, Tallinna värav ja Vee värav. Ehitustööd lõppesid 1669. aastal. Väravad projekteeris Rootsi insener Paul von Essen, kes oli Rootsi sõjaväae kindralkortermeistri ja hilisema Liivimaa kindralkuberneri Erik Dahlbergi kaastööline. Algselt nimetati väravat Kuninga ehk Carl Gustafi väravaks, selline nimetus säilis 1710. aastani. 

Väravahoone on ehitatud maakividest ja tellistest, fassaadide välisvooder aga Riia dolomiidist, väravatunnelit katab keskelt 5 m lai ja peaaegu 7 m kõrge silindervõlv. Väravatunnel on mõlemast otsast sulevat tugevate tiibustega, sarnaseid bastione ja  väravaid rajati ka Narva ja Riiga. 

Peale suuri ehitustöid sai uueks linnakeskuseks ruudukujuline Uus Turg, ida-läänesuunalisteks peatänavateks Rüütli ja Kuninga tänavad, mis ühendasid väravad bastionaalsüsteemis. Ümber linna asetsevad bastionid kandsid taevakehade nimesid: Venus, Saturnus, Mars jne. Tallinna värav asus Mercuriuse ja Luna bastioni vahelises kurtiinis, värava ees oli ka Õhtutähe raveliin.

19. sajandi 60. aastatel Pärnu vallikraav ja Pärnu linna ümbritsenud bastionid, vaadeldavana säilitati vaid Tallinna värav ja selle lähedused asetsevad vallid ja vallikraav. Tänapäeval tunneme seda piirkonda Pärnu Vallikääruna.

 

Tartu / Dorpat

Ingrid Hints, Mia Marleen Rahe, Saskia Põldmaa,Paul Aleksander Külv, Uku Kurim, Kaspar Annus ja Rasmus Rosenblad

Tartu tekkis kohas, kus põhja-lõuna suunas minevad teed ületasid olulist veeteed Emajõge.  Jõge ületas Põhja-Eestist Pihkvasse suunduv kaubatee ning Toomemägi oli sobiv koht kaitseehitise rajamiseks. Umbes 700. aasta paiku rajati muinaslinnus ja selle kõrvale asula. Tartut mainiti kirjalikult esimest korda 1030. aastal, kui Jaroslav Tark vallutas linnuse ja rajas sinna uue Jurjevi linna. Venelastest vabaneti 1061. aastal sõjakäigu tulemusena. Tartu linnuse vallutamine ristisõdijate poolt 1224. aastal tähendas muistse vabadusvõitluse lõppu Mandri-Eestis. Hävitatud linnuse asemel püstitati kivist piiskopilinnus, mida on esmamainitud 1234. aastal. Tartust sai Tartu piiskopkonna keskus. Tartu sai Hamburgi õigusel rajaneva Riia linnaõiguse. Tartu raadi on mainitud esmakordselt 1262. aastal. Tartu all-linna ja jõe vahele rajati linnamüür koos tornidega ja ümber Toomemäe vallikraav, mis oli ühenduses Emajõega. Suuremad ehitustööd lõppesid 14. sajandi alguseks. 13. sajandi lõpul sai Tartust Hansa Liidu liige. Kui Tallinn oli oluline kauplemiseks Novgorodiga, siis Tartu kaudu liikusid kaubad Pihkva suunas. Seetõttu oli Tartul väga suur roll kaubavahetuses Venemaaga. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 1558. aastal algas Liivi sõda ja Tartu  piiskopkond langes venelaste kätte. 1571. aastal tegi Poola katse Tartut venelaste käest vallutada, aga see tõrjuti tagasi. 15. jaanuaril 1582. aastal sõlmiti Jam Zapolski rahuleping Poola ja Venemaa vahel. Venemaa andis enda Liivimaa alad sealhulgas ka Tartu Poola kätte ja algas Poola aeg. Liivi sõda oli lõppenud ning sellega oli lõppenud ka Eesti keskaeg. Keskaegsed Tartu linnakindlustused hävitati 1708. aastal Põhjasõja käigus, Moskva tsaar Peeter I käsul. Hävitati ka kirikuid ja linn pandi põlema, sellest kõigest jutustab Käsu Hansu nutulaul.

Tartu Jaani kirik

1323. aasta 19. detsembril mainitatakse kirikut esmakordselt. Paavst Johannes XXII määrab oma kirjas Jaani kiriku preestriks Berardus Suerwerdina. Kirikuhoonet on ehitatud pika aja jooksul, seda samal ajal kasutades. Lübecki kaupmeestel oli kirikus neile kuuluvad kabelid, võimalik, et just nende Novgorodiga kauplemise tuludest finantseeriti kiriku ehitust. Järgnevatel sajanditel mainitakse Jaani kirikut mitmel korral pärandiasjades, kuid väga sageli kirik tollest ajast pärit ürikutes ei figureeri. Keskajal oli Tartus kokku 12 kirikut, kusjuures Jaani kirik on väiksem ja vähemolulisem kui piiskoplik Toomkirik või Maarja kirik. Jaani kiriku tähtsus kasvab 16. saj toimunud reformatsiooniga. 1525. aasta talvel vandaliseerivad Jaani kirikut pidlirüüstajad. Pärast Liivi sõda jääb Tartusse alles vaid kaks tegutsevat luterlikku kirikut: Maarja kirik, mis oli saksa peakirik, ja Jaani kirik, kus jutlused toimusid enamasti eesti, aga ka saksa keeles. 1584. Aastal antakse Maarja kirik üle jesuiitidele ja Jaani kirik jääb Poola aja lõpuni ainukeseks luterlikuks kirikuks linnas.

Tartu toomkirik

13. sajandil rajatud toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja Tartu piiskopi katedraal. See asub Tartus Toomemäel. Toomemäe teises servas seisis ka piiskopi residents, Tartu piiskopilinnus. Kirik pühitseti Paulusele ja Peetrusele. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Reformatsiooni ajal kannatas toomkirik 10. jaanuaril 1525 pildirüüste all, kui linnakodanikud tungisid kirikusse ja purustasid pühakute kujusid. Peale reformatsiooni jäi kirik tühjaks ja hakkas lagunema. Liivi sõja ajal laastasid seda ka venelased. Poola ajal plaaniti kirik renoveerida, kuid Poola-Rootsi sõda katkestas selle.

Tartu raekoda

Tart raekoda pole küll säilinud oma keskaegses vormis, sest selle hävitas 1775.aastal tulekahju. Praeguse raekoja projekteeris linnavalitsuse uue hoone toonane linna ehitusmeister, Rostockist pärit Johann Heinrich Bartholomäus Walter. Uue raekoja ehitus kestis 1782–1789. Hoonele on iseloomulik kelpkatus ning hariton. Välimuselt sarnaneb hoone enim Narva raekojaga, sest mõlemad on ehitatud Madalmaade barokse linnapalee traditsioonis. Peafassaad on rokokoostiilis, ent interjöör on varaklassitsistlik.

Video Tartust: https://www.instagram.com/reel/C0G96yoN6X0/?utm_source=ig_web_copy_link&igshid=MzRlODBiNWFlZA== 

https://www.instagram.com/reel/C0XOQSntG-B/?igshid=MzRlODBiNWFlZA==

Allikad:

https://muuseum.ut.ee/et

https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_linnam%C3%BC%C3%BCr

https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_linnamüür?fbclid=IwAR3Y187y5-4uKwF6kZ99xe13r4ukXAjuVny7TLjCZRLn6_pz3PZ-7fGuZr8

 

Viljandi

Lenna-Lee Raspel, Rain Alar Laurimaa, Kaur Kaljola, Frank Richard Armin Kolk, Sigrid Anton, Emil Henri Rooste

Leidsime ennast peale 40 minutit edasilükkunud rongisõitu vanast Fellinist. 25. novembriks oli Eesti kuuendaks suurim linnakene juba paksu lumekihi alla mattunud. Juba Läti Henrik rääkis, et Fellin oli olnud oma aja kohta küllaltki tugev. Linn, mis on tänapäeval tuntud oma pärimusmuusika festivalide tõttu sai linnaõiguse arvatavasti kusagil 13. sajandi keskpaiku. Linn purustati korduvalt Liivi sõjas (1558-1583) ja Poola-Rootsi sõdades (1600-1623), mille käigus kadusid ka linnaõigused. Fellinit mainiti esmakordselt muistse vabadusvõitluse raames aastal 1211, kui linna vallutamisega ei saadud hakkama ja pärast nädalapikkust piiramist, siis lasti linnusesse sisse ainult preestrid, kes viisid läbi ristimise. Linna kiiret arengut keskajal soodustas ordupoolne kindel kaitse linnuse näol ning soodne majandusgeograafiline asend kaubateede suhtes. Viljandit läbis tollal kaubatee Eesti põhjarannikult Läti aladele (Riiga) ning Pärnust Tartusse talvetee. Keskajal elas viljandis arvatavasti umbes 1500 inimest, mis on tänapäevaks suurenenud umbes 18000-le. Oluline on ka, et Viljandi oli osa Hansa Liidust, mistõttu linnakese tõusud ja mõõnad on tihedalt seotud Hansa Liidu käekäiguga. 

Ordulinnus

Ajalugu

Viljandis asus enne 1224. aastat muinaslinnus, mis rajati viikingiajal. Linnust piirati muistse vabadusvõitluse ajal korduvalt ning 1223. aastal see langes ristisõdijate kätte. Aasta hiljem hakati ehitama Viljandi kivilinnust, mida ehitati vaheaegadega ligi 200 aastat, kuid täiendati ja laiendati korduvalt kuni 16. sajandi teise pooleni. Esimeseks ehitiseks sai ilmselt kas tornlinnus või kindluskirik ning juba 1225. aastal külastas Viljandi ordulinnust paavsti legaat Modena Wilhelm. Konvendihoonet hakati ehitama 13. ja 14. sajandi vahetusel. Siin oli ka ametis komtuur ehk kõrgeima haldus-, kohtu- ja sõjalise võimuga ametnik ühes komtuurkonnas. 

Vana-Liivimaa võimsaima linnusena oli Viljandi ordulinnusel Liivi ordule suure tähtsusega. Siin korraldati mitmeid kordi Liivimaa linnade päevi ning 1471. aastal sai Liivi ordumeistri Johann Wolthus von Herse eestvedamisel Viljandist isegi lühikest aega ordu pealinn. 1481. aastal üritasid venelased linnust vallutada ning kuigi Viljandi linn põletati maha, ei suutnud nad linnust vallutada. Linnus vallutati alles 1560. aastal Liivi sõjas seda kaitsnud palgasõdurite reeturlikkuse tõttu. Jam Zapolski vaherahu järgselt läks Viljandi linnus Poolale ning nende eestvedamisel korraldati parandustöid. Linnus läks Poola-Rootsi sõjas korduvalt käest kätte ning oli 1611. aastaks purustatud. Edaspidi seda kaitse eesmärgiks ei taastatud, kuid lõplikult kadus selle sõjaline tähtsus alles põhjasõjas. Hiljem kasutati selle kive ehitusmaterjalina.

Välimus

Viljandi ordulinnus koosnes kolmest eeslinnusest ja konvendihoonest. Kolmandas ehk kõige välimises eeslinnuses olid tall ja teenrite ruumid. Teises oli ka teenrite ruume, aga seal olid ka aidad ja söögiruumid. Esimeses eeslinnuses olid vaimulike ruumid, administratiivhoone, külaliste ruumid, “Villu kelder” (klassijuhataja Villu Raja tõenäoliselt läks ajast tagasi, et nimi tuleks selline), kaev ja dansker (seina sees olev käimla). Konvendihoones paiknes kabel, kapiitlisaal, refektoorium (ühine söögisaal), majandustiib, dormitoorium ja komtuuri (kõrgema ordu ametniku) eluruumid.

Esimene eeslinnus ümbritses konvendihoonet ristkülikukujulise seinaga, aga teine ja kolmas olid huvitavama kujuga, sest need kaitsesid kohti, mida künkast tekitatud looduslik piir ei suutnud kaitsta. Eeslinnused olid eraldatud seinte ja väravatega, peamised linnuseväravad olid kolmanda eeslinnusega ühendatud (üks väljaspoole linnust, teine teise eeslinnusesse).

Viljandi rippsild

Ordulinnuse varemeid avastades võib kohata Viljandi rippsilda, tuntud ka Viljandi linnusepargi rippsilla nime all, mis võimaldab Varemete külastamisel ületada sealset vallikraavi. Sild ei ole siiski pärit ordulinnuse ehitamise ajast, vaid on ehitatud linnuseparki 1931. aastal, aasta pärast silla metallosade ja kandetrosside Viljandi linnale kinkimist. Eelnevalt paiknes sild Tarvastu ordulinnuses, kuhu see oli ehitatud 1879. aastal. Praegune kuju anti sillale 1995. aastal rekonstrueerimisega. Silla pikkuseks on tervenisti 50 meetrit ja sissekäigud on malmist tehtud. Pärast praktilist testi saab kinnitada, et sild on vastupidav ja kõikumine on vähemärgatav.

Jaani kirik

Viljandi Jaani kiriku rajas frantsisklaste ordu 15. sajandi. Kirik ehitati kloostrikirikuna väikese kiriku või kabeli asemele. Frantsisklaste ordu lihtsate ja kasinate ideaalide tõttu on kirik rajatud tagasihoidlikuna, selle pole võlve ega kaunistusi. Kiriku põhjamüüriga oli kokku ehitatud klooster. Kloostri tegevuse lõpetas Viljandi komtuur Wilhelm von Fürstenberg reformatsiooni käigus usku vahetades. Pärast Liivi sõda langes kirik Venemaa võimu alla. Jam Zapolski vaherahu järel läks Viljandi katoliiklastest poolakate kätte. Viljandi sattus 17. sajandi alguses Poola-Rootside keerisesse ning kirik sai kahjustada. Pärast rootslaste võitu alustati kiriku taastamist, kirik pühitseti evangelist Johannesele. Kirik sai taas kannatada Põhjasõjas. Kui Eesti Vene riigi koosseisu läks, algas kiriku taastamine. 1980. aastatel rekonstrueeriti lagunev kirikuhoone kontserdisaaliks. Esimene jumalateenistus pärast 40-aastast vaheaega peeti 1991 jõululaupäeval. Kiriku tornis heliseb 25 kellast koosnev pronksist kellamäng, mis on suurim Eestis.

Viljandi muuseum

Pärast lossimägedel uitamist suundusime Viljandi muuseumisse. Muuseum sai alguse 1878-79 aastatel toimunud väljakaevamistega Viljandi lossimägedes. Uurimise korraldajad rajasid 1881. aastal Viljandi Kirjandusliku Seltsi, mis kujunes muuseumi hoidjaks. Praegusesse asukohta e vanasse apteegihoonesse koliti 1942. aastal. Muuseumisse sisenedes koorisime vammused seljast ning saime uudistada Viljandimaa ajalugu muinasajast kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Esimesel korrusel saime oma silmaga vaadata meile tuttavat kamm- ja nöörkeraamikat, kivikirveid ning pronksiaegseid sõrmuseid ja sõlgi. Iga nurga peal saime testida oma teadmisi Eesti ajaloost erinevaid esemeid ära tundes. Uudistasime ka Viljandi ordulinnuse maketti ning muinasaegset rehielamut. Teisel korrusel tutvusime aga lähimineviku – Nõukogude okupatsiooniga. Nägime erinevaid nõukogudeaegseid esemeid ja propagandat ning leidsime ka tuttavaid esemeid enda ja vanavanemate kodudest. 

Peale vaatamisväärsuste imetlemist ja muuseumikülastust, käisime söömas ja asusime peale sisukat päeva koduteele. Tagasisõit Viljandist kulges märksa meeldivamalt kui sõit Viljandisse, seekord rong poole reisi pealt seisma ei jäänud. Tallinnasse jõudes oli juba päike loojunud ja kõik läksid oma teed.

 

Rakvere

Meie grupis olid Taavi Tomann, Karlis Suvi, Sander Metsa, Jarl Justus Hellat, Pärtel Kukk ja Gert Martin Savitsch, kes küll kahjuks reisipäeva eel jäi haiguse tõttu koju, kuid aitas teksti koostamisega.

Keskaegsete linnade külastamise raames käis meie grupp 2. detsembri pärastlõunal Rakvere linna avastamas. 

Rakvere Linnus

Rakvere Vallimäel asuv Rakvere linnus rajati sinna Taanlaste poolt 13. sajandi lõpul. Algselt seisis Vallimäel ringmüürlinnus. Peale 1347. aastat läks kindlus Liivi ordu valdusesse. Kolme aastasaja vältel tehti ulatuslikke ümberehitusi, mille käigus kerkis konvendihoone. Tänapäevase väljanägemise saavutas linnus 16. sajandi esimesel poolel. 1581. aastal läks linnus Liivi sõja käigus Rootsi kätte. Poola-Rootsi sõja käigus lasid poolakad taganedes linnuse osaliselt õhku. 1635. aastal otsustas Rootsi kuninganna Kristiina Rakvere linnuse kindluste nimekirjast eemaldada. 

https://et.wikipedia.org/wiki/Rakvere_ordulinnus

https://www.eays.edu.ee/%C3%B5ppematerjalid/ajalugu

Eesti Politseimuuseum

Tallinna tänav 3 aadressil asuvat hoonet ehitati aastatel 1786-1787. Algselt ehitati maja Virumaa keisrikohtu tarbeks. Esimesel korrusel asus rentei ja ka vangla, teisel korrusel paiknesid kohturuumid. Hiljem on seal asunud ka sõjaväekasarm ja laatsaret, monopolipood, raamatukogu jm.  Politseimuuseumiks muutus hoone 2013. aastal.

https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Politseimuuseum

Rakvere Kolmainu kirik

Kirik valmis 1430. aasta paiku. Liivi sõja käigus Vene väed lammutavad kiriku, et saada sealt materjali linnuse kindlustamiseks. Kirik jäi peale vene vägede lahkumist varemetesse. Kirik taastati 1691. aastal. Põhjasõja käigus sai kirik uusi kahjustusi, kuid taastati 1730. aastaks. Oma praeguse väljanägemise saavutas kirik 1852. aastal kui valmis praegune tornikiiver.

https://et.wikipedia.org/wiki/Rakvere_Kolmainu_kirik

Mõisapark

Rakvere mõisapark ja mõis asuvad Teatrimäel, kus 16. sajandil asus mungaklooster. Mõisaajast on säilinud vaid ait. 1940. aastal sai valmis mõisa härrastemaja juurde ehitatud teater ning avati Rakvere teater. Tänapäeval tegutseb mõisahoones Rahvamaja. 

https://www.puhkaeestis.ee/et/rakvere-mois-ja-moisapark

Tarvas

7,1 m pikk ja 5 m kõrge Tarvas asub Rakvere linnuse lähedal Vallimäel. See 7000 kg kaaluv skulptuur avati 15. juunil 2002. aastal. Samal aastal tähistas ka rakvere 700 aasta möödumist Lübecki linnaõiguse saamisest. Teose autoriks on Tauno Kangro. Tarvas on kujunenud Rakvere linna sümboliks ning käib käsikäes linna loosungiga “Väge täis.”

https://www.puhkaeestis.ee/et/skulptuur-tarvas

https://et.wikipedia.org/wiki/Tarvas_(skulptuur)

Kreutzwaldi Mälestusmärk

Eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” koostaja F.R Kreutzwaldi mälestusmärk avati 1937. aastal kui oli möödunud 55 aastat Eesti kirjanduse suurkuju surmast ja 75 aastat rahvuseepose ilmumisest. Mälestusmärgi autoriks on Aleksander Eller.

https://www.puhkaeestis.ee/et/friedrich-reinhold-kreutzwaldi-monument-rakveres

https://rakvere.ee/friedrich-reinhold-kreutzwaldi-monument

Pihlaka Kohvik

1992. aastal Seminari tänavale rajatud Pihlaka oma kohvik oma kohvik on saanud tuttavaks einestuspaigaks nii Rakvere elanikele kui ka külalistele. Rakveres alustanud ettevõte on nüüdseks laienenud ka Tallinnasse ja Tartusse.

https://www.pihlaka.ee/pihlakast/pihklaka-lugu/#1465559765019-bfdf8ae9-c6ec

Maarahva pood

Meie Rakvere avastusretk lõppes põikega Maarahva poodi. Kodumaise toodangu austajatena pidime selle paiga kindlasti üle kaema. Maarahva poode leiab üle Eesti ning meie soovitame kõigil eelistada just kodumaiseid seemneid.

Kõik nautisid nii Rakvere linna avastamist kui ka talverõõme. 

 

Paide

Kent Clark Valge, Alari Altjõe

Nelja kuninga mälestuskivi

Neli kuningat olid 1343. aasta Jüriöö ülestõusu ajal Harjumaa mässuliste juhid. Järva foogt Luter Steckele kutsus Paidesse Tallinna piiskopi Olavi, ordumeister Burchard von Dreilebeni koos teiste ordukäsknikega ja eestlaste neli kuningat. 4. mail Paides toimunud läbirääkimiste tulemusena ei lubatud kuningatel kindlusest lahkuda. Neli kuningat põhjustasid relvastatud kokkupõrke ning surid koos oma sõjasulastega. 1923. aastal püstitati Paidesse mälestuskivi seal hukkunud nelja kuninga ja kolme sõjasulase auks.

Paide ordulinnus

Paide ordulinnus oli Liivimaa ordu rajatud linnus Järvamaal Paides.

Paide Vallimäele hakati ordulinnust rajama 1265. aastal. Samas kohas võis varem asuda eestlaste muinaslinnus. 14. sajandil asuti linnust laiendama ja sellest kujunes oma keskse asukoha tõttu oluline sõjaline tugipunkt. Viimased suuremad kindlustustööd tehti 16. sajandi lõpul. Linn ja linnus said rängalt kannatada Rootsi-Poola sõjas, misjärel jäi linnus varemetesse. Vallimägi korrastati ja linnuse peatorn (Pikk Hermann ehk Paide Vallitorn) restaureeriti 19. sajandi lõpul. 1862. aastast 1993. aasta kevadeni asus Vallimäel õigeusu kirik (tegutses aastani 1965). Taganevad Nõukogude Liidu väed lasid Vallitorni aga 1941. aastal õhku. Tänapäeval on linnuse peatorn taastatud ja seal tegutseb Ajakeskus Wittenstein. Paide ordulinnuse ja kindluse varemed asuvad Paide linnas – Tallinna tänava, Veski tänava, Parkali tänava ja Valli tänava vahelisel alal.

Paide puha risti kirik

Paide Püha Risti kirik on kihelkonnakirik Järvamaal Paides.

Püha Risti kirik asus Paides juba keskajal. 1573. aastal lasid venelased Paide piiramisel kiriku õhku. Rootsi ajal rajati praeguse kiriku ette väike puukirik, mis põletati 1703. aastal koos linnaga maha. 1730. aastail rajati rootsiaegse puukiriku kohale vanasse kasvuhoonesse abikirik. 1767. alustati keskaegse kiriku müüridele uue hoone rajamist. Esmalt puhastati ja kaevati välja vundamendid. August Wilhelm Hupeli sõnul tulid mulla alt välja keskaegsed piidad, sambad ja hauakivid. 1771. aastal paigaldati kirikueestseisja Berend Reinhold von Stackelbergi ja kirikuõpetaja David Gottlieb Glanströmi korraldatud jumalateenistusel uue kiriku nurgakivi. Vahepeal tekkinud rahaprobleemide tõttu valmis kirik alles 1786. aastal. Kiriku õnnistas sisse Järva praost ja Peetri kirikuõpetaja Johann Friedrich Rinne. Kiriku ja torni müürid ehitati paekivist, kuid võlvimata lagi ja torni ülaosa olid puust. Paide kiriku torn ehitati mitte kiriku lääne-, vaid lõunaküljele. Seda seetõttu, et siduda linna turuväljak ja kirikuhoone ühtseks klassitsistlikuks tervikuks. 10. mail 1845 Paide kirik põles. Kiriku taastamiseks korraldati korjandus. Annetustena saadi 10 480 rubla, millest 500 rubla annetas keiser Nikolai I. 18. sajandi lõpul rajati kiriku juurde Paide kirikuaed. 1895–1898 ehitati kiriku ümber raudaed ja 1901. aastal telliti kirikule kaheksa Riias valmistatud vitraažakent. Aastatel 1909–1910 ehitati kirik ulatuslikult ümber.

Keskväljak

Paide keskväljak on omapärasemaid linnaväljakuid Eestis. 

Välistelt mõõtmetelt suur, kujult trapetsilaadne, asub linna plaanistruktuuris tsentraalselt ja omab linnakujunduses juhtivat kohta. Linna ja väljaku muudavad ilmekaks 18.-19. sajandil kohalike arhitektide poolt loodud puithooned. Keskväljaku ajaloolise hoonestuse juurest torkab silma Keskväljak 15 asuv 20. sajandi keskel ehitatud kaubanduskeskus, mis sobitub raskelt 19. saj  vanalinna hoonestusega. Mis oli varem kaubanduskeskuse asemel? Keskväljak 15 krundil oli kaks suurt puidust ärihoonet. Neist Tallinna tänava poolne hoone kandis numbrit Turuplats 11 ja Pärnu tänava poolne Turuplats 10. Ajaloolised andmed kaubamaja kohal asuva krundi kohta ulatuvad 17. sajandisse. 18. saj oli krunt jagatud kaheks. Pärnu tänava poole jäänud Turuplats 10 on aegade jooksul kuulunud linnas tegutsenud kaupmeeste perekondadele.  1875. aastast tegutses hoones E. Koiki raua-ja koloniaalkauplus. Aastast 1925.a G. Pasteli lihakauplus.

Paide Jumalaema Uinumise kirik

Paide Jumalaema Uinumise kirik ehk Paide Uspenski kirik oli õigeusu kirik Paides Järva maakonnas Paide Vallimäel.

Vajadus õigeusu koguduse järele Järvamaal tekkis juba enne 1861. aastat, kui Paides elas arvukalt õigeusklikke. Jumalateenistusi hakkas pidama Tallinna garnisoni kiriku teine preester Theodor Grigorjev kolm-neli korda aastas üüritud eramajas. Usklike arvu pideva kasvamisega suurenes ka vajadus alalise pühakoja ja preestri järele. Preester Grigorjevi ettevõtmisel pühitseti 5. aprillil 1861. aastal renditud eramajas Paide õigeusu “ajutise kiriku” nime kandev ühe altariga pühakoda. Uues hoones alustati korrapäraste jumalateenistustega ja alalise preestriga, kelleks määrati Tallinnast Paidesse elama asunud Theodor Grigorjev. Uue ja suurema hoone ehitamiseks palus preester Grigorjev abi kaupmees Russanovilt, kes kiriku ehitamist 27 602 hõberubla ja 20 kopikaga toetas. Püstitatava kiriku asukohaks valiti Paide Vallimäe edelabastion. 1863. aasta 8. septembril pühitsesid uue kirikuhoone Novgorodi ja Peterburi metropoliit Issidor ja mitmed vaimulikud üle Eesti. Uus Paide Jumalaema Uinumise kiriku kirikuhoone  oli Eestis pikka aega ainulaadne ja teistest 19. sajandi teisel poolel ehitatud õigeusu kirikutest erinev Bütsantsi stiilis puitehitis.

Kirik põles 1993. aasta 29. aprillil, misjärel hoone lammutati kuni vundamendini.

 

Haapsalu

Karl-Martin Lokk, Karl Kalkun, Triin Kuusk, Gustav Paul Tamkivi, Pärtel Kasesalu, Kristjan Arusalu

Kui leedukad Vana-Pärnu maha põletasid, otsustas Saare-Lääne piiskop Hermann I rajada uue keskuse Lääne-Eestisse, kus see oleks ründajate eest paremini kaitstud. 1279. aastal sai värske asula juba Riia linnaõiguse. Ajalooline nimi on linnal Hapsal, mis on tuletatud kas eestikeelsest nimetusest Haavasalu või 12. sajandi lõpul tegutsenud Luni peapiiskopi Absaloni nimest. Sõdade ajal on Haapsalu käinud Läänemerel võimutsevate suurriikide vahel käest kätte, näinud nii Taani, Rootsi kui ka Vene aega. Just Vene ajal, 19. sajandi esimesel poolel, ehitati Haapsallu esimesed mudaravilad. Loodi ka raudteeühendus Peterburiga, et tsaari õukond saaks mugavalt Haapsalus suvitamas käia.

Piiskopilinnus

Haapsalu piiskopilinnus on väljapaistev näide keskaegsest arhitektuurist, mille ehitamine toimus mitmes etapis. Esimene etapp algas 1279. aastal ja lõppes 1300. aastaks, mille tulemusel ehitati algselt keskne kindlustuselement. Järgnevatel sajanditel toimusid täiendavad ehitustööd. 14. sajandil lisandusid kaks nelinurkset torni kastelli põhja külgedele, muutes linnuse veelgi kaitstumaks. 15. sajandil tõsteti linnusemüüre, saavutades peaaegu sama kõrge taseme kui tornide müüriosad. Sel ajal lisandus ka lääneküljele nelinurkne vahitorn, mis tõenäoliselt kaitsefunktsioonide kõrval vastutas ka kiriku peaportaali turvamise eest. Sisehoov laienes täies ulatuses ristkäigu võrra. Lisaks ehitati 15. sajandi lõpul idavärava ette väike eeslinnus. Samal ajal tugevdati ka linnuse müüre, mis olid mõningatel kohtadel õhukesed ja varisemisohtlikud. 1507–1508. aastal lisandus suur idapoolne eeslinnus, täiendades linnuse strateegilist kaitset. Liivi sõjas, mis leidis aset 16. sajandil, sai linnus rängalt kannatada. Rootsi väed moderniseerisid linnust vastavalt uutele kindlustusreeglitele, muutes selle kohandatuks kaasaegseks sõjapidamiseks. Eeslinnuste varemeid kasutati unikaalse müürisisese vallkindlustuse loomiseks, lisades uue vallikraavi ja muldvalli. 1980. aastatel alustati varemete konserveerimist ja restaureerimist, mille käigus avastati linnuse põhjapoolse müüri lähedal hästi säilinud keskaegse esindusliku hoone jäänused. See hoone hävis 1563. aastal Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal, mil Haapsalu piiskopilinnust piirasid Rootsi väed. Haapsalu piiskopilinnus on läbi aegade olnud tunnistajaks mitmetele olulistele ajaloolistele sündmustele. Liivi sõda, mis toimus 16. sajandil, oli üks määravaid sündmusi, mis mõjutasid oluliselt linnust. Rootsi ja Vene vägede vahelises konfliktis sai Haapsalu piiskopilinnus tugevalt kannatada, kuid tänu rootslaste moderniseerimistöödele suudeti see kohandada uute sõjapidamise nõuetega. Liivi sõda kestis aastatel 1558–1583 ning oli seotud võitlusega Liivi ordu alade pärast, mille käigus osalesid mitmed Euroopa suurvõimud. Haapsalu piiskopilinnus oli strateegiline punkt, mis muutus sõja käigus oluliseks sõjaliseks objektiks. Selle piiramised ja moderniseerimine on olulised tähised linnuse ajaloos. Seinamaalingud, mis on avastatud linnuse konserveerimis- ja restaureerimistööde käigus, on erakordselt tähtsad. Need maalingud võivad kujutada religioosseid stseene, ajaloolisi sündmusi või ilmalikke motiive ning annavad aimu sellest, milline oli linnuse keskaja kunstimaailm. Seinamaalingute kvaliteet ja stiil võivad olla tunnustuseks tolleaegsele kunstile ning võimaldavad uurijatel mõista tollase ühiskonna väärtusi ja uskumusi. Leitud on ahjukahlid, mis võivad olla kaunistatud ja detailirohked kunstiteosed. Ahjukahlid olid tolle aegsetes lossides ja linnustes kunstilise väljenduse vahendiks. Nende kujundused võivad peegeldada nii kunstilist kui ka ajastupõhist mõtteviisi, andes meile aimu sellest, millised olid keskaegse Haapsalu elanike esteetilised eelistused.

Wikipedia (2023) Haapsalu piiskopilinnus. Loetud:

https://et.wikipedia.org/wiki/Haapsalu_piiskopilinnus 15.04.2023.

Toomkirik

See linna vanim hoone ehitati 1260ndatel, kui Saare-Lääne piiskopkonna keskus toodi Vana-Pärnust üle Haapsallu (enne Vana-Pärnut oli keskuseks Lihula). Arvatavasti ehitas kiriku tsistertslaste mungaordu: just neile oli iseloomulikuks lihtne interjöör, roosaken peaukse kohal, mis sümboliseeris munkade vaikimiskohust, ja torni puudumine – torni peeti upsakuseks, millega pürgitaks Jumalale liiga lähedale. Nagu katoliku pühakojale kohane, paiknes toomkirikus keskajal arvukalt altareid, mis olid pühitsetud eri pühakutele. Kirjalikult on mainitud Püha Mauritiuse, Peetruse ja Pauluse, Püha Johannese, neitsi Maarja jpt altareid. Keskajast on säilinud taimornamendiga kaunistatud poolsammaste päised ehk kapiteelid, ka alatiruumi seinas olev kinnimüüritud konsoolrõdu, kaks altari- ehk mensaplaati ja üksikud hauaplaatide detailid. Üks mensaplaatidest, mis asetseb peaukse lähedal murul, seostatakse kunagise isatapja legendiga. Nimelt olnud ühel rüütlil kaks poega. Kuna isa nooremat venda pillava ja lodeva eluviisi pärast noomis, hakkas too kandma rauga vastu salajast viha. Kui isa ja noorem poeg ükspäev metsas omasoodu kohtusid, surmas poeg vana rüütli. Peagi kutsuti kaks venda Haapsalu kirikusse, kus nad oma süütust pidid tunnistama. Noorem poeg vandus enda südamepuhtust ning väitis, et kui tema on süüdi, ei saa ta altari juurest edasi minna üle kolmekümne sammu. Vaevalt oli mõrtsukas sedasi toiminud, kui ta kukkus nagu välgust tabatult maha, tunnistades sedasi üles oma süü. Rootsi ajal sai katolikust peakirikust luterlik kogudusekirik, eemaldati pühakute kõrvalaltarid. 1688. aastal tabas linnust ränk tulekahju, ent erinevalt teistest linnusehoonetest toomkirik taastati. Põhjasõja (1700–21) järel jäeti hoone pooleteiseks aastasajaks lagunema, see ehitati taas üles aastatel 1886–9. 1944. aastal kasutasid punaarmeelased kirikut laagripaigana: pingi-, altarite ja oreli detailidega tehti lõket. 1970ndatel alustati toomkiriku ümberehitamist kontserdisaaliks. 1990. aastal pühitseti kirikuhoone Pühale Nikolausele, siitpeale tunnemegi seda Haapsalu Toom-Niguliste kiriku nime all.

Allikas: 

Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts. (2012) Eesti kultuuriloo õppematerjal IV. Loetud:

https://www.eays.edu.ee/%C3%B5ppematerjalid/ajalugu#h.3f41i6c8va5b, 3.12.23

Peeter Suure maja

Tallinna Reaalkooli õpilastele on Peeter Suur, Vene impeeriumi üks mõjukamaid valitsejaid, erilise tähtsusega ajalooline kuju. Peeter I-st kantud austusest ja mälestuse hoidmisest kinni pidades asutati Tallinnas 1881. aastal Tallinna Peetri Reaalkool, mis on ajaga muutunud tunnustatud haridusasutuseks. Õpilasretke planeerimisel Haapsalu linnakesse oli seetõttu vältimatu valida sihtkohaks Peeter I majamuuseum, mis on linna üks ajaloolisi vaatamisväärsusi.

Peeter Suure tihe seos Eestimaa rannikuga pärineb 18. sajandist, kui ta juulis 1715 oma laevastikuga Osmussaare lähedal ankrus seisis. Tsaar ise, uurides sobivaid kohti sõjasadama rajamiseks, külastas Noarootsi ja Haapsalu piirkonda. Need Peeter I visiidid on Haapsalu linnalegendidesse lugematu hulga jutte ja muistendeid jätnud. Ühe tuntuma legendi kohaselt avastas Peeter täiesti juhuslikult linnas viibides mehe, kes oma maja katust parandas. Hoolimata mehe algsest soovimatusest vestelda – kuna ta pelgas lähenevat vihmasadu -, klõbistas tsaar siiski kõrgustesse, pakkudes oma abi. Töötades mehe kõrval, sai Peeter teada, et too, Jencken nime kandev mees, oli üle elanud katkuepideemia ja juhtis üksinda linna asju. Tänutäheks kingitud privileegid foogt Jenckenile ja tema määramine linnapeaks kujundas Haapsalu ajalugu märkimisväärselt. Jenckenite dünastia hoidis linnapea ametikohta oma perekonnas põlvkondi, tänu millele tõusid nad jõukuse ja võimupositsioonini, omades suurt osa majadest Haapsalu peatänaval, andes sellega tänava arhitektuurile oma ajastu näo.

Legendi sügav mõju Haapsalu linnaruumile on tänaseni tuntav. Ühtlasi on see legend ainus põhjus, miks näiteks mainitud maja veel praegugi seisab – sellele maja seinnale on paigaldatud Peeter I auks mälestustahvel. 20. sajandi nõukogude perioodil kavandati Haapsalu promenaadi värskendamiseks suure sanatooriumikorpuse ehitust. Ambitsioonikas projekt oleks sunnitud lammutama kogu kvartali, sealhulgas ajaloolise Peeter I maja. Õnneks otsustati, arvestades maja tähtsust ja seost suurvürstiga, plaanist loobuda, mis omakorda säilitas tervet Haapsalu vanalinna karakterit. Seega kaudselt kaitseb Peeter I pärand endiselt Haapsalu unikaalset ajaloolist keskkonda.

Raekoda

Haapsalu raekoda asub vanalinnas peaaegu Haapsalu linnuse sissekäigu vastas. Raekoja ees on väike roheala, otse hoone kõrval on Iloni imedemaa ning raekoja taga (üks maja on küll vahel) on Haapsalu Jaani kirik.

Raekoja hoone on ehitatud 18. sajandil hilisbarokses stiilis. See on lihtne nelinurkse plaaniga ühekorruseline, võlvitud keldriga paekiviehitis. Hoonet katab kõrge poolkelpadega punane kivikatus. Peafassaad on sümmeetriline ning selle keskel on barokne portaal, mille kohal on kolmnurkne frontoon nagu Tallinna Reaalkoolilgi, kuid frontooni ülaosas on polükroomne Haapsalu vapp. Raekojal on segmentkaarse silluse ja tiheda ruudujaotusega aknad. Ümberehituste käigus on raekoda kaotanud oma algse anfilaadse ruumide planeeringu. Algupärasena on säilinud raearhiivi võlvitud ruum koos rokokoostiilis sepisuksega.

Kui raekoda 1775. aastal valmis sai, oli see turuplatsi idapoolses ääres. Park rajati raekoja ette 1860.-70. aastatel, vähendades selle mõju väljaku üldilmele. 1940ndatel anti hoone kasutada koduloomuuseumile, enne seda täitis see linna omavalitsuse hoone funktsiooni. 1977. aastal ehitati siseruumid ja fassaadid muuseumi jaoks ringi. 2008. aastal ehitati ringi pööningukorrus, et sinna saaks rajada muuseumi fondihoidla. Praeguses püsiekspositsioonis tutvustatakse Haapsalu linna 20. sajandil suvitaja pilgu läbi.

Kasutatud materjalid:

Kultuurimälestiste register. 15393 Haapsalu raekoda. Loetud: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=15393, 03.12.2023

Vikipeedia. Haapsalu raekoda. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Haapsalu_raekoda, 03.12.2023

 

Peale 11 aastat saame end lõpuks reaalikateks kutsuda- saime ka sõrmused sõrme! Muidugi on reaalil pakkuda ka muud sümboolikat: mütsid, märgid, @real.edu.ee meililõpud, kuid sõrmus on neist see kõige-kõigem. Ega märgiga ju kluppi ei lähe, sõrmusega aga ikka.

Selle pisut kultusliku õhtu kulgemist ma lahkama ei hakka, sest üritus on mingil määral konfidentsiaalne (ning mulle meeldib *gatekeep*’ida). Noorematel koolikaaslastel soovitaks aga juba praegu hakata tooste kõrva taha panema. Toost võib olla inspireeriv, nostalgiline, ladinakeelne, ent mitte labane (nagu rõhutas ka õp. Some). Lisaks soovitan hakata raha koguma, sest ürituse hind ei ole mingi naljaasi, kuigi korraldustiim selle alandamisega palju vaeva nägi.

Lisaks korraldusele läks palju rõhku ka kaunistustele, sest Rakett69 Teadusstuudio. B-klassi tüdrukud pandi maaniliselt lilli voltima, nii et igas tunnis pandi kokku väike masinaliin, kus valmistati paberist roose. Samas, kes see sõrmustepeol ikka roose vahib, kui lennukaaslased üle pika aja nii ilusad välja näevad. 

Ja oligi ametliku osa lõpp. Rakett69 Teadusstuudios pandi DJ pukki ja tuled kustu. Sai tantsida, sai jutustada ja eelkõike ikka ja jälle sõrmuseid imetleda. 

Nägemiseni märgipeol!

Saskia

29. Septembril tähistasime järjekordselt kooli sünnipäeva. Tänavu sai meie armas kool juba 142-aastaseks. Imeolulise tähtpäeva tähistamiseks tulime hommikul pidulikes riietes, koolimütsid peas, kooli. Enne sünnipäeva tähistavat aktust külastas meie tundi austatud zooloog ja Tallinna Loomaaia endine direktor, Mati Kaal. Härra Kaal kõneles oma kogemustest zooloogina ja loomaaia direktorina, samal ajal puistades oma jutu sisse huvitavaid zooloogiafakte. 

Pärast meie vilistlase antud koolitundi lippasime õue, kooli parklasse, kus tänavu toimus aktus staadionil toimuvate uuringute tõttu. Direktor Ene Saar pidas lühikese kõne, mida saatis rahvusvahelistel olümpiaadidel osalenute premeerimine. Meie klassis oli koguni 4 sellist, kes said väikse (tegelikult pigem suure) rahasummaga toetatud. Sellele järgnes koolipere ühine “pum-tšiga-pum”, pärast mida said kõik klassid oma kohaletoodud snäkkide, maiustuste ja/või kookide kallale minna. Pärast Sigridi käe all tehtud imemaitsva koogi lõpetamist, oli aeg tantsimiseks. Kooli sünnipäevale, erakordselt olulisele koolipäevale, pani punkti peale kõikide gümnaasiumilendude rebastetantsude esitamine.

Kirjutas Emil

15. septembril toimus Kalevi staadionil Tallinna Reaalkooli gümnaasiumi õpilastele spordipäev. Ilm oli soe ja päiksepaisteline ning kõikidel tuju hea. Spordialad, milles võisteldi olid kaheksa inimesega segateatejooks, 100 m sprint, poiste 800 m jooks ja tüdrukute 400 m jooks, seisult kaugushüpe ja klassidevaheline jalgpall. Olles tugev spordiklass, oli saavutusi 140.a-l rohkelt. 8 inimesega segateatejooksus suutsime saada kolmanda koha, meie klassi triatlonist Gert Martin Savich sai pronksmedali poiste 800 m jooksus, Krõõt Kudeviita sai hõbemedali tüdrukute 400 m jooksus ja ka pronksi tüdrukute 100 m sprindis ning hoolimata halvast stardist jalgpallimängudega, kaotades 140.c klassile, suutis tiim siiski edukalt vastu astuda tugevale 139.a klassile ning võita neid seisuga 1-0, tänu klassi tuntud jalgpalluri Karl Erik Lehtma väravale.

Kirjutas Ernst

Pärast 3 rahulikku ja lõõgastavat suvekuud kogunesime taas 1. septembril tagasi koolimajja, et uuele kooliaastale vastu astuda. Kl 9 alanud klassijuhatajatunnis tegi Villu väikese kokkuvõtte eelseisvast aastast, pärast seda suundusime üleskaevatud staadioni asemel hoopis aulasse aktusele. Saime viivuks heita uutele 10. klassidele pilgu peale ning juba oligi päev läbi.

Kirjutas Sigrid

17. juuni õhtul kogunesime lennujaama, et minna klassireisile moepealinna Milanosse. Kontrollisime, et kõigil oleks vajalikud dokumendid olemas ja kohtusime reisisaatja Heleniga. Lend Itaaliasse läks sujuvalt ja enne südaööd olimegi kohal. Sõit majutuspaika kestis umbes tund aega, mille jooksul tutvusime äärelinna linnapildiga. Lisaks saime ülevaate reisi korraldusest ja Leonardo Da Vinci elust. Hotelli jõudsime päris hilja, seetõttu oli uni kerge tulema.

 Pühapäeval, 18.06 alustasime pärast hommikusööki teekonda Milano loodusloomuuseumisse. Aga esmalt ostsime trammi- ja metroopiletid kohalikust kohvikust, mis oli üks esimesi kohtumisi kohalikega. Loodusloomuuseumis nägime flouriididest elevanditopisteni ja fossiilidest liblikateni näituseid. Pärast seda läksime metrooga juba päris kesklinna südamesse Pinacoteca di Brerasse. Muuseumis oli väljapanek maailma kunstnikest, kus oli ka näiteks Picasso kunstiteoseid. Gustav Glimti “Suudlus”, mis oli selle koha kõige kuulsam töö, sai ka nähtud. Sforzesco lossis pühendasime oma aja Da Vincile. Pärastlõunal oli õhtu lõpuni (loe: järgmise hommikuni) vaba aeg, nii et iga üks leidis endale midagi põnevat avastamiseks. Kes käis pargis, kes ostutänavatel ja kes nautis lihtsalt ootamatut pilvist ilma.

Kirjutas Krõõt

19. juunil oli meie sihtpunkt kuulus Milaano katedraal, millest olime palju kuulnud ja näinud pilte, kuid mille tegelikku ilu oli raske ette kujutada. Oli hämmastav näha, kuidas selline meistriteos võis aastate jooksul valmida ning milline vaev ja ajalugu oli selle taga. Osa meist soovis vaid istuda vaiksesse nurka ja lasta end lummustada selle pühapaiga rahulikust õhust.

Pärast katedraali külastamist suundusime rongiga edasi Como järve äärde. Meie rongisõit möödus kiiresti, sest jagasime muljeid ja mõtteid sellest, mida olime Milanos näinud. Kui jõudsime Comosse, avanes meie ees maaliline vaade – sinine järv, ümbritsetud roheliste mägedega ja armsad väikesed kohvikud järvekaldal.

Osa meie klassikaaslastest otsustas õhtustama jääda Comosse, et nautida seda mõnusat õhkkonda veel veidi kauem.

Osa, kes otsustas kauem Comosse jääda: käisime järves ujumas ja sõbrunesime ka selle kaudu mõnede itaallastega. Pärast seda otsustasime sõita funikulööriga Como järve ääres asuva mäe otsa, et sealt vaadet nautida. Avastasime veidikene mäe tippu ja suundusime siis alla, et keha kinnitada ja viimase odava rongiga Milaanosse tagasi jõuda.

Aga meie klassis on alati mõned seiklusjanulised hinged. Kaks meie poissi otsustasid teha pisikese pöörde ja sõita Comost veel kaugemale. Nad otsustasid minna Šveitsi, lähimasse piiriületuspunkti. Kuigi see oli spontaanne otsus, tundus see neile nii põnev ja ainulaadne võimalus, et nad ei saanud vastu panna.

Lisaks Como järve külastamisele sai päeva jooksul palju poodeldud ning linna nauditud. Peab mainima, et trammid, millega sõitsime pidevalt kihutasid (ka kurvides) ning seetõttu oli nendega üsna ebameeldiv sõita, aga noh kuidagi peab ju ringi liikuma:)

Kirjutas Victoria

Viimasel päeval (20.06) ei olnud meil ühtegi tegevust planeeritud ja enamus klassist suundus linna peale jalutama, et võtta Milaanost viimast ja veel natukene linna tunnetada. Kl 2 kogunesime taas hotelli, et sõita lennujaama. Meie lend lükati aga edasi umbes 2 tundi, nii et saime ka lennujaama avastada. Lõpuks saime ikkagi lennukisse ning olimegi teel tagasi kodu poole, pärast kolme päeva, mis tundusid nädalana. Saime avastada Itaaliat ja Milaanot ja saime kõik kindlasti uusi kogemusi. Ma arvan, et see on reis, mis meid kõik ühendas ja meile kõigile meelde jääb.

Kirjutas Sigrid