141b

15.oktoobril külastasime klassiga Noorsooteatrit, kus vaatasime etendust “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”. Too algas alles kell seitse õhtul ning kestis lausa 3 tundi. Pärast poolteist tundi tuli vaheaeg, kus igaüks sai kas keha kinnitada või lihtsalt puhata. Muide, mõned meist olid veel eriti ettevaatlikud, kandes enda tervise huvides ka maski. Kiitus.

Lühidalt ka etendusest endast. Lugu rääkis ühest erilise haigusega 15- aastasest poisist, kelle nimi oli Christopher ja kes elas koos vaid isaga, sest ema oli tal juba kaks aastat surnud (vähemalt nii arvas tema). Ühel õhtul tapetakse tema naabermaja aias naabrinaise koer – Wellington. Selle käigus satub poiss politsei kätte ning kui õppetund saadud otsustab Christopher koera mõrva uurima hakata. Edasi leidis ta paljugi huvitavat oma naabrite kohta ning ka oma ema kohta. Pärast pikka uurimist tunnistas ta isa üles, te tappis Wellingtoni, mispärast Teda näeb Christopher pärast pikka reisi Londonisse. Neil on vaja kätte võtta oma pereelu, et paremini tulevikuga hakkama saada. Loo lõpus lepivad isa ja ema ära ning Christopheri pere elab jälle ühiselt koos.

Jutu kirjutas Oskar

 Kolmapäeval 30.9.20 oli meil seitsmenda c klassi vastuvõtmine, kus me saime tuttavaks seitsmenda c ja ka a klassiga, kui sa veel mõnda a klassi õpilast ei tundnud. Alguses meil jagati kõik kolm klassi kolmeks ja oma grupis pidime veel kõik moodustama kolmesed grupid, mis sisaldasid kõigist kolmest klassist ühte õpilast. Kui see oli tehtud hakati tegema teatevõistluseid.  Peale teatevõistlusi jagati meid kümneks ja mindi sööma. Kui söök oli söödud ja jook joodud koguneti oma grupi juurde. Iga grupp pidi veeretama täringut ning, kas jooksma ja leidma vastuse või kui olid piisavalt tark võisid kohe selle ära vastata.Kelle tiim jõudis esimesena 29. küsimuseni ja selle ära vastas, see tiim võitis. Üliüldiselt oli päris sportlikud ja toredad kaks tundi.

Jutu kirjutas Kristjan

Me käisime klassiga Lahemaa rahvuspargis. Me läksime sinna bussiga ja jaotasime ennast kahte gruppi, et seal ringi vaadata. Meie grupp alustas oma reisi Pärljõe äärest, mis on oma nime saanud pärlikarpidest, mis seal elavad. Nende arvukus on siiski langenud, sest jõe äärde on kasvanud lepad, mis piirasid neile saabuvat päikesevalgust. Kui me mööda ettenähtud rada edasi läksime, nägime maalaiku, kus arvatavasti pesitses Mustlaik-apollo, üks haruldasemaid liblika liike maailmas. Kui veel edasi jõudsime, nägime ka sadu aastaid vanu kartuliauke, kus vanasti, kui elektrit ja külmkappe polnud,  hoiti -nagu nimi viitab- kartuleid. Ainus asi mis selles kohas erilist oli, oli see, et neid kartuliauke oli ebatavaliselt palju. Natukese aja pärast jõudsime metsa, kus olid seenelised kui ka seened, üsna paljud meist korjasid natuke, kuid oli ka juba ussitanud seeni.  Siis jõudsime ühe oja juurde millest oli hea üle hüpata. Me läksime mööda oja kallast edasi ja mida kaugemale me läksime, seda suuremaks see muutus. Ühel hetkel muutus see lausa kuristikuks, mille põhjast pidime läbi minema, et üldse teisele poole jõuda. Kui lõpuks ületasime selle “oja” viimast korda ja ka läksime üle Pärlijõe ka, jõudsime püstkotta, kus tegime väikse lõkke ja sõime mis meil kaasas oli.Lõpuks, kui olime igalt tagasi bussi juurde jõudnud, otsustasime teise grupi ootamiseks minna lähedal asuvale raiesmikule, kus mõõtsime puu kändudelt kui vanad puud seal olid olnud ja tegime kokkuvõtte asjadest, mis olime näinud.

Kirjutas: Otto

Pildid tegi Kert