arh133a

29. septembril on kooli sünnipäev. Sel päeval oli pidulik aktus ja kringli söömine staadionil, kus direktor pidas kõne ja anti kätte olümpiaadidel osalenutele aukirjad ning stipendiumid. 

Tunnis käisid sel puhul meil kooli vilistlased Priit Mikk (Ingel Marleni onu) ja Jaan Järve (Normani isa), kes rääkisid oma kooliajast. Priidult saime teada, et varem olid koolis poisid ja tüdrukud eraldi klassides.  Normani isa selgitas veel, kuidas teha näpurula ning õpetas voltima veepommi. Need olid selgelt selle päeva parimad tunnid.

Kooli sünnipäevanädalal tantsisime kogu väikese majaga line-tantsu. Ka õpetajad ning vanemad õpilased 3. korrusekoridoris tantsisid kaasa.

2. septembril oli spordipäev Hiiu staadionil. Poisid teadsid seda muidugi kui Nõmme Kalju kodustaadionit 🙂

Kõigepealt tegime sooja võimeldes, siis sörkisime läbi jooksuraja. Tüdrukud jooksid enne poisse. Meie klassi kiireim tüdruk oli Johanna, poistest aga Sass. Pärast jooksu tutvustati saalihokit ning saime seda mängu ka proovida. Oluline oli meeles pidada, et hokikeppi kõrgele ei tõstaks. Seejärel läksime tegema “ajugümnastikat” – nagu õpetaja ütles. Tegu oli kommimänguga, kus tuli kommipaberi värvi järgi punkte arvutada, seejärel saime komme teistega vahetada ning uuesti arvutada.

Kooliaastat 2009/10 alustasime 31. augustil rattamatkaga Aegviidust Valgehobusemäele.  Kogunesime hommikul Balti jaamas, kus õpetaja hirmutas meid sellega, et rataste vagunisse laadimiseks on meil aega täpselt 12 minutit. Õpetaja Kaie oli välja arvutanud, et ühes minutis peab 3 last vagunisse saama, siis jõuame ilusti. Õnneks oli meil kaasas palju isasid ja emasid, tänu kellele olime rongis juba 5 minutiga ja sõit võis alata.

Tunni aja pärast olimegi Aegviidus, kus meid ootasid autodega tulnud klassikaaslased koos oma vanematega. Jagunesime rühmadeks, anti kätte suund ning rattamatk algas. Vahepeal tegime müslibatooni pausi ning käisime otsimas rändrahnu, mis jäi leidmata, sest tee sulges hiigellomp. Kuna meie matkatempo oli erinev, siis esimesed said päris kaua tagumisi järele oodata, kuid 13 km läbimine oli kõigile jõukohane. Valgehobusemäel ronisime vaatetorni ning käisime ujumas. Seal saime ka lõunasööki ning alustasimegi tagasiteed. Tagasi läksime teist, veidi lühemat, kuid see-eest natuke raskemat teed pidi. Vahepeal peatusime, et  jõhvikaid ja mustikaid süüa.

Tagasitee tundus palju lühem ning Aegviidus oli aega rahulikult rattad vagunisse tõsta. Matk oli väsitav, kuid tore. Kogu tee pikkus oli umbes 24 km, mõned sõitsia jaamast koju ka veel. Kõige rahulolevam oli vist õpetaja ise, sest ta kiitis meid ja meie isasid-emasid veel mitu päeva pärast seda.

Viimasel koolipäeval trotsisime vihma ning kogumesime Kakumäe randa, et mängida meekonnamänge. Kui olime moodustanud 10-liikmelised võistkonnad, hakkasime tegutsema.

Kõigepealt valiti liider, kes pidi oma kinniseotud silmadega meeskonna juhtima mööda takistustest. Seejärel ületasime sood nii, et mättaid oli vähem kui võistlejaid – see oli päris tore tegevus, kus tuli arvestada kõigi meekonnaliikmetega. Seejärel jagunesime paarideks ning ühel olid silmad kinni ja teine juhendas värviliste munadeni. Võitjad olid need, kes kogusid kõige rohkem mune. Lõpuks pidime pugema läbi kiletoru kogu oma meeskonnaga – võitjaks osutus see, kellel teatud aja jooksul kõige rohkem pugejaid oli.

Vaatamata väikesele vihmale oli tore päev.

2. juunil käisime koos B-klassiga Kirde-Eestis ekskursioonil. Nii pikka bussireisi pole meil varem olnudki – sõit oli tõesti pikk. Alustasime Kohtla põlevkivikaevanduse muuseumist. Saime selga kaevuri-jakid, pähe kiivrid ning mõnedele anti ka lambid otsa ette. Maa alla viis pikk trepp. Mööda kaevanduse käike kõndides nägime palju rööpaid, mida mööda sõitsid söevagunid ja -rongid. Meile tutvustati erinevaid masinaid, mis hirmsalt mürisesid ja näidati, kuidas põlevkivi vagunitest välja kallati. Selgus, et põlevkivi on kihiti paekiviga ning heledad mäed, mis tekivad, ongi hoopis paekivimäed. Tumedad aga on tekkinud põlenud põlevkivist. Kõrghetk oli muidugi rongisõit. Lõpuks pakuti meile kaevuri-einet.

Pärast sõitsime Valaste-joale. See on inimtegevuse tagajärjel tekkinud kõrgeim juga. Kõik vaprad ronisid mööda keerdtreppi ka poole joa kõrgusele, kust avanes ilus vaade.

Pärast jalutasime Toila pargis, kus oli olnud Konstatin Pätsi suveresidents. Seal oli väike allikas, mis mere poole voolas.

Päeva lõpetasime Kuremäe kloostris. Käisime sees ka kirikus ning vaatasime, kuidas nunnad elavad ning milliseid töid nad teevad.

Selle aasta emadepäeva veetsime kooli staadionil. Me viltisime vahvaid putukaid-mutukaid koos emade ja julgemate isadega, ka osavamad õed – vennad lõid kampa. Välja tuli hästi tore ja kirju putukapesa.

Esinesime emadele oma võimlemispeo kavadega ning kahe lauluga. Laulsime ka inglise keeles.

Hiljem tantsisime kõik koos line-tantasu. Emad ja tüdrukud olid eriti osavad, poistel läks lõpuks liiga lõbusaks ja tantsust ei tulnudki suurt välja.

Oli tore ja rahulik õhtu koos emaga.

Kui  täna kooli tulime läksime me suurde majja. Suures majas toimus Teaduspäev!

Norman Järve

Teadustepäeval käisin mina koos oma klassiga ETV telemajas. Me nägime seal palju huvitavat. Kõige rohkem meeldis mulle vaadata vanaaegseid telefone ja arvutit, mida kasutati seal samas telemajas. Siis me käisime veel vaatamas tuba, kus tehakse „Terevisiooni“. Ma ei arvanud varem, et see nii väike tuba on ja seal on üle 60 prožektori. Meile öeldi, et seal toas ei lülitata kõiki prožektoreid korraga sisse, sest muidu läheks liiga palavaks. Meile räägiti veel seda, et seal tehakse ka saadet „Tähed muusikas“. Lõpuks me käisime veel nukkude ruumis. Seal oli Leopoldi nukk ja palju muid nukke veel. Nüüd ma tean televisioonist palju rohkem ning tean seda ka kus see toimub.

Rasmus Teppo

Käisime 3. a klassiga vaatamas etendust Onu Remuse lood, mis on tegelikult Rakvere Teatri etendus ja nad olid Draamateatris külalisesinejatena. Lood Jänkuonust ja Rebaseonust ning nende kaaslastest on tuttavad ka minu emale-isale nende lapsepõlvest. Etendus meeldis mulle väga , sest loomadega juhtunud lood olid naljakad ja põnevad. Minu lemmiktegelased olid rebane, jänes ja karu, sest nad ajasid üksteist kogu aeg taga ning tegid palju nalja. Seda etendust võiksin teinekordki vaatama minna.