arh133a

29. septembril on kooli sünnipäev. Sel päeval oli pidulik aktus ja kringli söömine staadionil, kus direktor pidas kõne ja anti kätte olümpiaadidel osalenutele aukirjad ning stipendiumid. 

Tunnis käisid sel puhul meil kooli vilistlased Priit Mikk (Ingel Marleni onu) ja Jaan Järve (Normani isa), kes rääkisid oma kooliajast. Priidult saime teada, et varem olid koolis poisid ja tüdrukud eraldi klassides.  Normani isa selgitas veel, kuidas teha näpurula ning õpetas voltima veepommi. Need olid selgelt selle päeva parimad tunnid.

Kooli sünnipäevanädalal tantsisime kogu väikese majaga line-tantsu. Ka õpetajad ning vanemad õpilased 3. korrusekoridoris tantsisid kaasa.

2. septembril oli spordipäev Hiiu staadionil. Poisid teadsid seda muidugi kui Nõmme Kalju kodustaadionit 🙂

Kõigepealt tegime sooja võimeldes, siis sörkisime läbi jooksuraja. Tüdrukud jooksid enne poisse. Meie klassi kiireim tüdruk oli Johanna, poistest aga Sass. Pärast jooksu tutvustati saalihokit ning saime seda mängu ka proovida. Oluline oli meeles pidada, et hokikeppi kõrgele ei tõstaks. Seejärel läksime tegema “ajugümnastikat” – nagu õpetaja ütles. Tegu oli kommimänguga, kus tuli kommipaberi värvi järgi punkte arvutada, seejärel saime komme teistega vahetada ning uuesti arvutada.

Kooliaastat 2009/10 alustasime 31. augustil rattamatkaga Aegviidust Valgehobusemäele.  Kogunesime hommikul Balti jaamas, kus õpetaja hirmutas meid sellega, et rataste vagunisse laadimiseks on meil aega täpselt 12 minutit. Õpetaja Kaie oli välja arvutanud, et ühes minutis peab 3 last vagunisse saama, siis jõuame ilusti. Õnneks oli meil kaasas palju isasid ja emasid, tänu kellele olime rongis juba 5 minutiga ja sõit võis alata.

Tunni aja pärast olimegi Aegviidus, kus meid ootasid autodega tulnud klassikaaslased koos oma vanematega. Jagunesime rühmadeks, anti kätte suund ning rattamatk algas. Vahepeal tegime müslibatooni pausi ning käisime otsimas rändrahnu, mis jäi leidmata, sest tee sulges hiigellomp. Kuna meie matkatempo oli erinev, siis esimesed said päris kaua tagumisi järele oodata, kuid 13 km läbimine oli kõigile jõukohane. Valgehobusemäel ronisime vaatetorni ning käisime ujumas. Seal saime ka lõunasööki ning alustasimegi tagasiteed. Tagasi läksime teist, veidi lühemat, kuid see-eest natuke raskemat teed pidi. Vahepeal peatusime, et  jõhvikaid ja mustikaid süüa.

Tagasitee tundus palju lühem ning Aegviidus oli aega rahulikult rattad vagunisse tõsta. Matk oli väsitav, kuid tore. Kogu tee pikkus oli umbes 24 km, mõned sõitsia jaamast koju ka veel. Kõige rahulolevam oli vist õpetaja ise, sest ta kiitis meid ja meie isasid-emasid veel mitu päeva pärast seda.