Käisime mäel. Vargamäel

Ãœhel ilusal kevadisel teisipäeval läks 127. lend Vargamäele. Meie klass, kes oli ainukesena enne väljasõitu Tammsaare “Tõde ja õigust” lugenud, sai oma giidi – kultuursetel inimestel on alati eelis. Ilmselt oli kõigil meie klassist oma ettekujutus sellest, millised Eespere ja Tagapere võisid välja näha, nüüd aga sai selge pildi, kus ja kuidas Andres ja Pearu oma peredega elasid.

Pärast lühikest ekskursiooni kohaliku giidiga algas maastikumäng rühmade kaupa. Põnevaid vihjeid oli igal pool ning seiklus haaras endasse ka tavaliselt kõige vaiksemad ja häbelikumad. Kuigi territoorium ei olnud suur, oli vihjetest aru saamine üsna keerukas. Igas punktis, kus uus vihje saadi, oli kirjas ka sõna, mida pidi kokku koguma kümme ning nendest moodustama tsitaadi “Tõest ja õigusest”. Mõned laused olid lihtsamad, teised raskemad ära arvata, kuid õnneliku ja väsinuna läksid bussiga sööma pärast mängu siiski kõik. Albu toidutarest saadud mahlakas praad ning kohalikust poest ostetud jäätis andsid veel jõudu Valgehobusemäe otsa ronimiseks, kust avanes imeilus vaade ümbruskonnale. Külma talve rudimendina oli mäenõlval ka paar hunnikut lund, mida ulakamad poisid ka lumesõja pidamiseks kasutasid. Keegi haiget ei saanud ning vaatlustorn hoolimata suure amplituudiga kõikumisest ümber ei läinud, seega võib julgelt öelda, et reis lõppes kõigi jaoks õnnelikult.

Tekst: Taivo

Pildid: Marite ja Gerli

Lisa kommentaar