Ăhel ilusal kevadisel teisipĂ€eval lĂ€ks 127. lend VargamĂ€ele. Meie klass, kes oli ainukesena enne vĂ€ljasĂ”itu Tammsaare “TĂ”de ja Ă”igust” lugenud, sai oma giidi – kultuursetel inimestel on alati eelis. Ilmselt oli kĂ”igil meie klassist oma ettekujutus sellest, millised Eespere ja Tagapere vĂ”isid vĂ€lja nĂ€ha, nĂŒĂŒd aga sai selge pildi, kus ja kuidas Andres ja Pearu oma peredega elasid.
PĂ€rast lĂŒhikest ekskursiooni kohaliku giidiga algas maastikumĂ€ng rĂŒhmade kaupa. PĂ”nevaid vihjeid oli igal pool ning seiklus haaras endasse ka tavaliselt kĂ”ige vaiksemad ja hĂ€belikumad. Kuigi territoorium ei olnud suur, oli vihjetest aru saamine ĂŒsna keerukas. Igas punktis, kus uus vihje saadi, oli kirjas ka sĂ”na, mida pidi kokku koguma kĂŒmme ning nendest moodustama tsitaadi “TĂ”est ja Ă”igusest”. MĂ”ned laused olid lihtsamad, teised raskemad Ă€ra arvata, kuid Ă”nneliku ja vĂ€sinuna lĂ€ksid bussiga sööma pĂ€rast mĂ€ngu siiski kĂ”ik. Albu toidutarest saadud mahlakas praad ning kohalikust poest ostetud jÀÀtis andsid veel jĂ”udu ValgehobusemĂ€e otsa ronimiseks, kust avanes imeilus vaade ĂŒmbruskonnale. KĂŒlma talve rudimendina oli mĂ€enĂ”lval ka paar hunnikut lund, mida ulakamad poisid ka lumesĂ”ja pidamiseks kasutasid. Keegi haiget ei saanud ning vaatlustorn hoolimata suure amplituudiga kĂ”ikumisest ĂŒmber ei lĂ€inud, seega vĂ”ib julgelt öelda, et reis lĂ”ppes kĂ”igi jaoks Ă”nnelikult.

Tekst: Taivo
Pildid: Marite ja Gerli