Esimene (tegelikult teine) september viimast korda meie armsas ajaloolises koolimajas
Kui Ralf 2. septembril kooli jõudis, oli õp Karu ta juba puudujaks märkinud.
Meie klassi esimene õppeaasta avaaktus leidis aset 2. septembril. See oli paljude esimeste ja kahjuks ka mõne viimase päev.
Kohtusime hommikul koduklassis 403 (loe: kõige paremas klassis), kus vaatasime korraks silma oma uutele ja enam juba mitte nii uutele klassikaaslastele, kelle seltsis siis Pudi reas juurde mütse lunastama sammusime. Poisi juures toimus armas tseremoonia, mille järel uhkelt oma klassi esimese “Pum-tšiga-pum!” hüüda saime. Uued mütsid kenasti jälle peas, liitusime ülejäänud koolikaaslastega aulas.
Aktuse kõne pidas, nagu kombeks, direktor Ene Saar. Kõne jooksul tutvusime uute õpetajatega, kuulasime, mis suvel tehtud sai ning mis veel aasta jooksul plaanis teha on. Vaatasime kõik ka selja taha, et hüvasti jätta toredate suvemälestustega ja valmistuda eesootavaks uueks kooliaastaks. Ja oligi meie viimane õppeaasta avaaktus selles uusklassitsistlikus stiilis ehitatud, kolmekorruselises, lameda kelpkatusega historitsistlikule hoones. Peafassaadi liigenab rustikaalsete pilastritega portikus, mille lõpetab kolmnurkne frontoon. Hoone peakorruseid kaunistavad pilastrid ja karniisid.
Aktusele järgnes akadeemiline sissejuhatus võimlas koos ülejäänud lennuga. Bioloogiaõpetaja Kersti Veskimetsaga kordasime üle oma teadmised aju töötamisest ja sünapsidest ning kahjuks pidime kõik tõdema, et suve jooksul oleme mõned neist kaotanud. Õnneks aitas keemiaõpetaja Martin Saare sissejuhatus gümnaasiumikeemiasse pea uuesti tööle panna.
Koolimajast lahkudes heitsime imetleva pilgu veel kallile koolimajale, mis ei tundunud enam üldse nii suur ja hirmus, kui hommikul. Oleme valmis, kindlal sammul, kaksteist kuldset sakki pealael helkimas, gümnaasiumi väljakutsetele vastu astuma.
Mõtteid jagas Herta
© 2025, 142c